EESTI LAULU JÄRELKAJA: finaali suurim müsteerium - rootslase asemel sattus kohtunike esikolmikusse hoopis Inga!

Nüüd on see teada: Eurovisioonile sõidab Victor Crone. Mäletan, kui võistluslaulud detsembri alguses avaldati, ütlesin elukaaslasele, et kuula seda võidulaulu ka … esitaja on keegi Victor. Tol hetkel polnud ma «Stormi» ise veel kuulanud, aga poolehoid oli nii selge, et polnud vajagi.

Detsembri keskpaigas reastasin Twitteri tagasiside põhjal kõik 24 võistluslaulu ning selgus, et Victor Crone’ile hoiavad pöialt ka välismaa eurovisioonifännid … ja päris ülekaalukalt. Sellest ka finaali suurim üllatus: välismaa žürii jättis rootslase edetabeli lõppu, muutes edasipääsemise pea võimatuks.

Et Crone sellest hoolimata kolme parema sekka pääses, on paras ime, mis tõestab üht: publiku poolehoid on vankumatu ning rahvas tänavu võitja üle nuriseda ei saa, žürii kuri käsi kedagi mängust välja ei jätnud. Kui Crone’il Iisraelis äpardub, võib ehk tagasi tulla diskussiooni juurde, kas kohtunike lemmik Stefan oleks paremini hakkama saanud, aga seda vaevalt juhtub.

Killuke eurolaulu ajalugu

Victor Crone on kolmas rootslane, kes Eurovisioonil Eestit esindab.

2002. aastal sai Sahlene lauluga «Runaway» finaalis 3. koha.

2006. aastal ei pääsenud Sandra Oxenryd looga «Through My Window» poolfinaalist edasi.

Kuidas Crone meie telepubliku ära võlus ja välismaa žürii külmaks jättis, on ilmselt finaaliõhtu suurim müsteerium. Rootslase asemel sattus kohtunike esikolmikusse hoopis Inga ja Lumevärv, kelle eestikeelsest loost võib rahvusvahelist tõmmet tikutulega taga otsida.

Seejuures oli «Milline päev» ainus laul, mil õnnestus mu telefoniarvet 1 euro ja 60 sendi võrra suuremaks teha – just loo siiruse ja esitaja hingestatuse tõttu. Miks see ka välismaa muusikaproffidele meeldis, on järjekordne küsimus, millele kunagi vastust ei saa.

Žürii sahkermahkerile vaatamata jäid sõelale rahva lemmikud: Stefan, Uku Suviste ja Crone. Võiduloo kaasautor Fred Krieger ütles finaalile järgnenud pressikonverentsil, et kolme sekka pääsemiseks oli tarvis vähemalt ühe žürii lemmiku põrumist.

Eesti Laul 2019, Victor Crone ja Uku Suviste Foto: Konstantin Sednev / Eesti Meedia

Nii ka läks: Sissi jäi napilt superfinaali ukse taha, Crone võttis sisse koha esikolmikus. Nii jäid lõpuks vastakuti kolm printsi, kahel neist seljas mustad nahktagid, kolmandal must pintsak: ütleme nii, et publiku maitse oli sel aastal kohe väga selge. Suviste üle võib rõõmu tunda: esmalt pöörane edulugu Vene «The Voice’is» ja nüüd «Eesti laulu» esikolmik. Crone’ile tol õhtul siiski vastast polnud.

Poolfinaale saatnud kriitika oli finaali ajaks kadunud. Suurhallist säästuvalgust ega -heli ei pakutud, saatejuhid olid heal tasemel, vahenumbrid viimase peal.

Ainult Elina Nechayevat ei tohi enam esinema lasta: pärast teda tunduvad kõik teised laulud kui mõttetult tagasihoidliku kaliibriga poplood. Maailmakuulsaks saanud «Rockefeller Streeti» tants, mida proovis möödunud nädalal tele-eetris järele ka USA tuntud saatejuht Jimmy Fallon, oli üks finaalsõu säravamaid hetki.

Eesti Laul 2019 finaal, Elina Nechayeva. Foto: Konstantin Sednev / Eesti Meedia

Ainsana jäid rahvale hambusse – nagu alati – finaali vaheklipid, kus seiklesid seekord Alar Pikkoraineni koomiksist tuntud kosmosemutid. Miks keegi arvas, et on jube hea mõte ropu suu ja peletava väljanägemisega mutid rääkima ja liikuma panna, ma öelda ei oska, kuid kindel on see, et välismaa vaatajad aeti korralikult segadusse.

Tõsi küll, kui sotsiaalmeediat uskuda, ei saanud klippidele pihta ka eestlased. Aga mis oleks üks «Eesti laul» ilma süsimusta huumorita, eks ole? Kui kuidagi on vaja inimesi tingimata närvi ajada, siis rahvustelevisiooni otse-eetris «neeger» öelda on selleks üsna tõhus variant.

Võitja fenomen õnnestub interneti abiga niivõrd-kuivõrd lahti muukida. Tänavu lihtsalt oligi mehiste power-ballaadide kord: eestlased pole sellist laulu varem eurokarussellile saatnud ning nüüd on õige aeg proovida.

Eesti Laul 2019 finaal, Stefan, Foto: Konstantin Sednev / Eesti Meedia

Välismaa žürii meie eurolugudega kursis pole ning nii võiski Crone’i klassikaline raadiohitt paraja tapeedina mõjuda: nähtud-kuuldud juba sellist asja küll. Stefan mõjus ilmselt värskemalt, hingestatumalt.

Kas «Storm» on «liiga 2013», selgub Iisraelis, kuid ajalugu on õpetanud: rootslased on samasuguseid meeslauljaid saatnud võistlusele jalgpallimeeskonna jagu ning ikkagi toovad nad iga paari aasta tagant võidu koju.

Samas kui möödunud aastal esindas Poolat üks vaese mehe Crone, ei pääsenud ta isegi poolfinaalist edasi. «Eesti laulu» võitjat võib ennustada igaüks, Eurovisiooniga on juba raskem.