:format(webp)/nginx/o/2019/02/14/11787383t1h88f6.jpg)
«Tänan hoiatamast!» Taipan alles nüüd, miks ülejäänud rahvas sööb seal putka kõrval kambas koos. Ahvid ju jahivad kõike, mis on inimestel käes, eriti söögipoolist. Vaatamisväärsuste juures on nad harjunud turistide käest süüa saama ja ilmselt on see suupiste neile juba ammu tuttav, sest rohkem midagi seal mäe otsas ei müüda, kirjutab Aasias seiklev kaubarändur Margus.
Aeg: oktoober 2014
Koht: Ooty, Lõuna-India kõrgemate mäetippude regioon
Nätaki, kukub miski mu kõrvale maha. See on suur hiir või väike rott. Kuidas see selgest taevast alla kukkus? Piibliennustus läheb täide?
Hetk hiljem maandub otse mu kõrval vares, haarab saagi küüniste vahele ja lendab minema. Ilmselt pillas ta selle maha, muud loogilist seletust ma juhtunule ei leia.
Nii algab minu uus vaatamisväärsuste tuur koos bussitäie indialastega. Selles regioonis on lääne tursitid haruldased ja mul ei õnnestu terve nädala jooksul ühtegi kohata.
«Vabandust, kas te saaksite selle söögi millegi muu sisse pakkida?» küsin ma müüjalt, kes serveerib ubadest, tomatist, sibulast ja vürtsidest kokku segatud salatit… ajalehest keeratud tuutu sisse.
Müüja jääb mind üllatunult vahtima.
«Trükivärv on mürgine,» seletan, et ebamugavust vähendada.
«Mürgine? Ma ei saa aru, mürgine?» korrutab müüja minu viimast sõna ja vabandab. «Inglise keel ei hea.»
«Mürgine, kahjulik, halb sinu kehale,» võtan appi kehakeele ja etendan pantomiinis kõige ekstreemsemaid mürgitusolukordi, haarates kõrist ja teeseldes lämbumist. Vastuseks tuleb vaid kõva naerupahvakas. Mees osutab kõigile teistele, kes putka ümber söövad: «Ei ole probleeme, näed? Indias kõik sööma! Mitte kunagi probleeme!» Seejärel tõlgib ta mu mure edasi ka ülejäänud rahvale, mille peale ma saan üldise tähelepanu osaliseks ja nemad kõik lõuatäie naerda.
«Meie Euroopas ei söö ajalehe seest. Kui sa paned söögi siia paberi sisse, hakkab värv kuumuse ja niiskuse mõjul lahustuma. Kui ma siit sõrmega üle tõmban, siis on sõrm kohe tahmane. Näed?» selgitan ja demonstreerin, kuidas sõrm kohe trükivärvist määrdub. Tõepoolest määrdub!
«Indias alati nii. Ei probleeme!» saan ma vastuseks.
«Ega kohe ei juhtugi midagi, aga kui sa kogu aeg ajalehe seest sööd, siis ükskord juhtub. Haigused tulevad. Sa ei teagi, et see oli trükivärvist,» üritan ma müüjat veenda.
«Okei, ma andma sulle uus pakend, sina Euroopast!» lööb müüja lõpuks käega ja valab mu salati papist kohvitopsi.
«Aitäh!»
Võtan topsi ja hakkan tagasi meie tuuribussi poole jalutama. Meil on veel pool tunnikest aega. Tulime kaema vaadet Lõuna-India kõrgeimast punktist, aga ilm on nii pilves, et mitte midagi ei näe peale paksu uduloori. Vaatamata sellele pildistavad mitmed turistid selle udu taustal ja üleüldse kõige taustal.
«Ole ettevaatlik, ahv jälgib sind!» hõikab mulle järsku üks naine. «Ta võib sind rünnata! Sul on söök käes!»
«Tänan hoiatamast!» Taipan alles nüüd, miks ülejäänud rahvas sööb seal putka kõrval kambas koos. Ahvid ju jahivad kõike, mis on inimestel käes, eriti söögipoolist. Vaatamisväärsuste juures on nad harjunud turistide käest süüa saama ja ilmselt on see suupiste neile juba ammu tuttav, sest rohkem midagi seal mäe otsas ei müüda.
Minust vasakule jääb kõrge, umbes kolmemeetrine metallvarbadest aed, mille terava otsaga tippude vahel ronib punase tagumikuga makaak, paljastades mulle oma teravad kihvad ja lastest kurgust kuuldavale hoiatava häälitsuse.
See on ohtlik, taipan hetkega. Sellise looma väike küünistus või kerge hammustus võib inimeselt elu viia: ahvid võivad kanda marutõbe, hepatiiti ja kõiksugu teisi haiguseid. Mida teha? Bussini on veel sadakond meetrit. Kindlasti on loom kiirem kui mina. Korra rabas üks ahv Bali saarel minu käest veepudeli, kuigi olin ettevaatlik ja jälgisin hoolega ümberringi toimuvat.
Viskan minu poole kähisevale makaagile ühe oa ja kiirendan samal ajal sammu, jooksma hakata… ei ole mõistlik, otsustan kiirelt. Hetkega on makaak mu oa kallal ja juba sekund hiljem nõuab uut. Viskan veel paar tükki ja loodan niimoodi bussini jõuda, oahaaval peibutisi visates, kiirkõndi hoides. Plaan tundub toimivat, kuni kuulen sisinat teiselt poolt ja samas hüüet:
«Ole ettevaatlik, nad tahavad sind rünnata!»
Tee ääres on veel jalutavaid turiste, kes oma busside poole liiguvad ja on minu sekeldusi märganud. Nad on indialased, nemad juba teavad, mida ahvidelt oodata. Valge inimene ei tuleks selle pealegi, et ahvi karta. Olen tänulik ja samas hindan oma olukorda.
/nginx/o/2019/02/14/11787386t1h6746.jpg)
Nüüd on minust huvituvaid ründevalmis makaake kogunenud rohkem. Teisel pool teed on džungel ja ka raudaed kaob võssa. Makaake on nii siin- kui sealpool teed ja nad suhtlevad omavahel valjult, vaid neile arusaadavate häälitsuste abil. Tundub, et need häälitsused kõlavad inimkeelde tõlgitult umbes sellised: «See salatitopsiga! Võtame ta maha!»
On vaid sekundite küsimus, kui nad ründavad. Olen seda küllalt pealt näinud, kuidas nad hordidena turul lette puistavad, busside katustele paigutatud pagasist asju virutavad ja suisa tubadesse tungivad. Nende vastu ei aita muu kui bambuskaigas, aga suurema karja puhul ei aita seegi. Kaigast ei näe ma kusagil silmapiiril. Buss on juba ligidal, ma arvestan bussi jõudmisega, aga vaid üks vale liigutus võib neile minu kavatsuse reeta. Makaagid ei ole lollid!
Poetan veel pisut ube selja taha ja teen mõned kiiremad sammud. Kohe on mu maha poetatud ubade kallal viis-kuus makaaki, kes omavahel pisukese palukese pärast kriisates kisklema lähevad.
Nüüd on bussi ukseni veel kümmekond meetrit, kui teen otsustava strateegilise käigu. Viskan terve oma topsi bussist nii kaugele kui jaksan ja samal hetkel torman kogu hingest bussi poole.
Bussijuht, kes on minu maastikumängu hasartselt jälginud, tõmbab ukse kohe minu järel kinni. Kaasreisijad istuvad tuimade nägudega edasi. Nende jaoks on see tavaline. Ja kes see loll ikka toiduga ahvide keskele jalutama läheb. Oma süü.
Sekund hiljem on bussi katus täitunud makaakidega. Nad hüppavad vastu ust ja jooksevad kiljudes edasi-tagasi mööda plekist katust. Mul vedas! Poleks pidanud söögiga sealt putka juurest eemale jalutama.
Peale seda lugu hoiatan alati kõiki sõpru-tuttavaid, kes vaatamisväärsuste juures end ahvidega koos pildistavad, et see ei pruugi hästi lõppeda. On paiku maailmas, kus ahvid ei kanna haiguseid, aga samas riskida ei tasu. Seetõttu soovitan ahvipiirkondades alati ära peita päikeseprillid, veepudelid ja mis iganes sul tavaliselt lahtiselt käes on. Olen näinud palju nutvaid lapsi, kel on mänguasi või jäätis käest ära rebitud. Ka päikseprillide, kaamerate ning telefonide näppamised pole haruldased…
Näiteks Vrindavanis püüti kinni ja viidi džunglisse 600 makaaki, eks ikka püha paiga turvalisuse kaalutlustel. Nädal hiljem olid makaagid tagasi ja agressiivsemad kui enne. Hävitada neid ei tohi, kuna indialastele on nad ahv-jumala Hanumani kehastuseks. Paljud inimesed söödavad ahve, sest nende uskumuse kohaselt on see kui annetus jumalale, mis kindlasti annetajale head teeb. Sellega harjutavad nad loomi inimeste käest süüa saama. Asulates, kus ahvide populatsioon suur, on majades bambuskaikad katusele valmis pandud, sest just katuseid pidi nad tulevad. Inimesed kuivatavad katustel pesu ja hoiavad seal tihti igasugust kraami. Seda need pärdiklased jahivadki.
/nginx/o/2019/02/14/11787389t1h19bf.jpg)
Mida veel soovitada ahvipiirkondadesse reisijatele?
Kui võimalik, ärge eemalduge rahvasummast ja ärge sööge vabas õhus, üksinda liikudes kindlasti mitte. Paljudes kohtades teevad turistid pilte, lastes ahvidel enda õlale või sülle ronida. Kui kohalikud teavad, et seal pole haigusjuhtumeid, siis laske käia, kui nii väga meeldib. Mina ei soovita.
Üks reisikaaslane üritas vaatamata minu rangele hoiatusele Tai väikesaarel ahvi silitada ja sai kohe hammustada. Ta ei uskunud mind. Õnneks ei tulnud mingit haigust ja seda väitis ka saarel olev kohalik, et me ei pea süstima minema. India kohta seda aga öelda ei saa.
Bali saarel Monkey Forest’is poseerivad turistid ahvidega hommikust õhtuni pea aastaringselt ja mõni saab ka hammustada. Selle kohta on videoidki internetis. Üks vale liigutus võib ahvile tunduda, et tahad temalt midagi ära võtta või teda rünnata ja saadki hammustada. Nad on ettearvamatud.
Ärge minge lähedale väikest ahvibeebit süles kandvatele emastele. Suurem isasloom võib läheduses valvel olla ja rünnata. Minu reisikaaslane sai Indias tugeva käpahoobi languurilt, kui läks kaameraga liiga lähedale, et beebit pildistada. Õnneks oli tal presendist jope seljas, mis kaitses kriimustuse eest.
/nginx/o/2019/02/14/11787385t1h146b.jpg)
Kui saate kogemata küünistada või hammustada, tuleb viivitamatult arsti poole pöörduda.
Ja olgu öeldud: ma ei salli ahve. Seda on Aasias elatud aastad mulle küll õpetanud, üks lapsepõlve lemmikloomi on siinse elu käigus pigem ebameeldivaks muutunud.
:format(webp)/nginx/o/2018/11/21/11590442t1ha000.jpg)