Välismaal, eriti USAs, on helesinise unistuse püüdmine riskantne ettevõtmine. Aga eestlanna Kristi Roosmaa on seda just teinud ning väga edukalt. Kristi on kaasa löönud muusikalides, teleshow'des ja enda produtseeritud mängufilmis. Kohe emaks saav naine aga peatumise märke ei näita.

Internet on väga võimas tööriist, mille abil inimesed teineteist leiavad. Mina leidsin Kristi Roosmaa täiesti juhuslikult. Facebooki grupis «Eestlased Põhja-Ameerikas/ Estonians in North America», mille liige ma olen aastast 2013, jagati ingliskeelset uudislugu Soome eepose «Kalevala» muusikalist, kus teevad kaasa ka eestlased. Üks nendest muusikali peaosaline, Pärnust pärit Kristi Roosmaa (37). 

Kuigi Kristil on ette näidata juba väga uhke elulookirjeldus ning turjal suur kogemustepagas, siis ei ole ta eestlaste seas väga tuntud. Kristi elu ja töösaavutused on kulgenud Ameerikas, enamasti New Yorgis, kus ta on viimased 15 aastat elanud.

Central Parki kõrval elav Kristi teab Suure Õuna häid ja halbu külgi. Loe intervjuust, kuidas ta on läbipõlemata seal edu saavutanud.

Elades New Yorgis 15 aastat on Pärnu Kristi jaoks kui pisike paradiis

FOTO: Eleri Ever

Kus te olete sündinud ja kasvanud?

Sündisin suvepealinnas Pärnus ja elasin seal kuni läksin pealinna ülikooli. Mäletan, et kui kolisin Tallinnasse, tundus see nii suur, kiire ja teistmoodi koht. Kas pole mitte huvitav, kuidas arvamus võib muutuda aja ja kogemustega? Nüüd Tallinna külastades tundub see hoopiski armsalt väike, rahulik ja romantiline. Rääkimata Pärnust, mis on justkui pisike paradiis.

Milline te lapsena olite? Missugune oli teie lapsepõlv?

Mäletan end olevat täis rõõmu, energiat, pealehakkamist ja järjepidevust. Juba pisikese tüdrukuna võitlesin kogu hingega selle eest, mida olin otsustanud saavutada. Ebaõiglus pani nutma, aga muusika ja tants naeratama. Kuni ülikoolini olin alati seotud huviringidega. Oli selleks siis laulmine, tantsimine, klaverimäng, kergejõustik, koolilehe väljaandmine, õpilasnõukogu juhatuses olemine või isegi happevihmade uurimine. Ja kõigi nende tegemiste vahel jooksin õues mööda kuurikatuseid, nautisin Pärnu randa ja olin vanema õe sabarakk, sest tema sõbrad tundusid ju nii lahedad.

Kelleks te soovisite saada, kui te laps olite? Mis tööd nägite end tegemas?

Kui olin 11-aastane, küsis Aare Laanemets minult Pärnus Mai keskuse laval Laulukarusselli regionaalfinaalis, kelleks tahan saada. Ajasin selja sirgu, vaatasin saali ja ütlesin: «Minust saab laulja.»

Millega teie vanemad tegelevad?

Isa Rünno on advokaat ja ema Urve täiskohaga vanaema õdede poegadele.

Isalt olen pärinud julguse, järjepidevuse ja kire teha elus seda, mida armastan. Tema töö on alati olnud ta hobi ja kirg. Oma lapsele soovin olla samasugune armastav ja hooliv ema nagu on seda minu ema olnud minule.

On teil õdesid ja vendasid? Kas nemad tegelevad ka meelelahutamisega?

Uhkustada ei ole ilus, aga mul on kaks tarka, ilusat ja andekat õde. Vanem õde Kelly elab ja töötab Soomes, on neuroloog, noorem õde Katrin on riigihangetega tegelev jurist Tallinnas.

Vaatamata sellele, et õed ei ole valinud tööd meelelahutusmaailmas valinud, oleme kõik kolm õde olnud seotud muusikaga alates varajasest lapseeast. Kõik me lõpetasime Pärnu Muusikakooli klaveri erialal ja laulsime erinevates koosseisudes.

Mäletan hästi, et kui olin 9-aastane, otsustasin võtta osa emadepäeva lauluvõistlusest. Lauluõpetaja ja klaverisaatja oli minu enda 11-aastane vanem õde.

Tänaseni on õed mu parimad kriitikud ja nõuandjad.

Ma lugesin, et olete näitleja-laulja. Kas olete nii üks kui teine või on teil nendest kahest oma eelistus ka?

Olen näitleja, muusikalilaulja ja produtsent. Lava armastan selle vahetu ja kordumatu eheduse pärast. Erinevalt filmi- ja teletööst, mille puhul on korduvad ülesvõtted võimalikud, on laval vaid üks hetk ja võimalus. See on ehe ja kordumatu. Kaamera ees tunnen ennast kui kodus. See on justkui mu parim sõber, kellel ei jää midagi märkamata. Ma ei eelista üht teisele, vaid pigem seda, et saan oma tööd teha. Tunnen, et olen loodud siia ilma kui storyteller ehk jutuvestja, kelle eesmärgiks on inimeste meelt lahutada ja inspireerida.

Produtsendi tööd teen käsikäes loometööga, mis on tänapäeval justkui tavaline osa artisti elust. Aastakümneid tagasi tootsid filme vaid suured stuudiod, näitlejatel puudus juurdepääs tehnikale, töö oli piiritletud ühe kindla nišiga, olgu selleks siis tele-, filmi- või lavatöö ning sotsiaalmeediat polnud olemaski. Viimastel aastatel on toimunud justkui kannapööre, mille üle loomeinimesed võivad vaid rõõmustada. Steven Soderberghi draama «Unsane» peaosas Claire Foye’ga on filmitud iPhone'iga, Bradley Cooper teeb filmis «The Star is Born» debüüdi lavastajana lisaks peaosalise ja produtsendi rollile, lauljad lindistavad albumeid oma kodustuudiotes. Artistidel on võimalusi luua endale karjäär, mida hing ihkab rohkem kui eales varem. Sky is the limit!   

Kumb enne teie ellu tuli: muusika või näitlemine?

Muusika! Mäletan hetki oma elu esimesest esinemisest viieaastasena Pärnu leivakombinaadis, kus laulsin kassi laulu kassi kostüümis.

Kristi Balti keti pidustuste ajal

FOTO: Chicago daily

Missugust muusikat kuulate ja tele-showsid ning filme vaatate?

Muusikat kuulan igasugust alates muusikalist kantrini välja. Tele-show'sid vaatan päris palju töö pärast. See on hea viis õppida ja kursis olla uute trendidega. Praegu on lemmikud «The Handsmaid’s Tale», «The Crown», «This Is Us», «Escape to Dannemora», «Game of Thrones», «Ozark» ja «The Marvelous Mrs. Maisel». Nagu näha, vaatan nii komöödiaid kui krimisarju! Lemmikfilmide nimekiri on lõputu. Uutest filmidest soovitan vaatama minna «Bohemian Rhapsodyt». Rami Malek kehastab erakordselt Freddie Mercuryt.

Kui palju end Eesti eluga kursis hoiate?

Vaatamata sellele, et olen juba 15 aastat New Yorgis elanud, on Eesti minu kodumaa, mille käekäigust hoolin ma siiralt. Kursis hoian end Eesti eluga sotsiaalmeedia vahendusel, telesaateid vaatan internetist, iga päev loen Postimeest veebist ning suhtlen perega.

Eestis käin vähemalt paar korda aastas ja New Yorki jõudes on alati kohvris midagi kootut või heegeldatut, Eesti disaineri riideese/ehe, Merevaik, must leib ja Kalevi Ekstra ja Tuljaku kommid.

Milline on teie suhteseis? Kas olete abielus? Kas teil on lapsi?

Olen abielus Jonathaniga ning kevadel saabub meie perre väike poiss, kelle elu plaanime rikastada mõlema kultuuri tutvustamisega. Jonathan on käinud minuga Eestis igal aastal alates päevast, kui tutvusime. Eks see oli päris naljakas, kui esimesel korral pani minu isa teda puid raiuma, pärast mida sain heakskiidu, et tegu hea mehega. Rääkimata saunas käimisest, peale mida Jon oli veendunud, et talle tahetakse lõpp peale teha, kuna Ameerikas pole selline traditsioon ja kuumus tavaks. 

Millal tuli soov Ameerikasse minna? Miks just sinna?

Muusikalinäitlemise õppimisest unistasin lapsest saati. Ja kuigi paljud on küsinud, kas läksin Tartu Ülikooli Õigusinstituuti õigusteadust õppima isa soovil või eeskujul, pean tõdema, et sugugi mitte. See lihtsalt tundus mulle kõige targem otsus sel hetkel. Välismaal õppimine ja selle jaoks rahastuse leidmine oli sel ajal midagi erakordset ja pigem harv nähtus.

Õigusteaduskonna õpingute ajal osalesin mitmes põnevas projektis peaosalisena, mis kutsus esile tugeva soovi muusikalinäitlemises kätt proovida. Lubasin endale, et valin  välja ühe maailma kooli ja kui saan sisse, otsin ise rahastuse. Aga ennekõike lõpetan ülikooli. Ja just nii läkski. Kuu aega pärast TÜ Õigusinstituudi diplomi omandamist alustasin õpinguid Ameerika Muusikali ja Draama Akadeemias. Pärast akadeemia lõpetamist õppisin kaks aastat Broadway Tantsukoolis. 

Kas lahkumisel olid ka mingid takistused? Mis oli kodust lahkumise juures kõige raskem?

Kodust lahkumise raskeim osa oli ja on tänagi veel öelda oma perele head aega.

Kus te Ameerikas olles elate?

Elame abikaasaga Upper West Side’is, Central Parki kõrval, kus on parasjagu kunsti hõngu ja mitte liiga palju turiste. Lincoln Center, Strawberry Fields ja Columbus Circle on jalutuskäigu kaugusel.

Nädalavahetustel oleme linnast väljas oma järvemajas, kus veedame palju aega looduses. Suviti on seal eriti tore, kuna armastame väga veesporti. Hommikud algavad varajasel tunnil veesuusatamisega ning õhtud lõppevad grillimise ja lõkke tegemisega. See on koht, kus võtame aja maha ja naudime vaikust ja rahu erinevalt linnaelust, kus kõik on justkui lakkamatus liikumises.

Vaatamata sellele, et Kristi on New Yorgis elanud 15 aastat, on Eesti siiamaani tema kodumaa.

FOTO: Erakogu

Kui palju on seal kohalikke eestlasi, kellega läbi käite?

Ma ei tea seda numbrit öelda, kuna oleme üle Ameerika laiali. Siiski tundub, et meid eestlasi on justkui igal pool. Olen aktiivne kogukonna liige alates New Yorki kolimisest. Just eestlased on need lahked inimesed, kes abistasid mind algusaastatel väga palju. Olgu selleks siis kas pottide, pannide toomine või esinemistel kaasaelamine. Olen palju käinud esinemas eestlastele üle Ameerika. Lisaks New Yorgi eestlaskonnale on eestlaste elu aktiivne ka Chicagos, Läänerannikul, Floridas, New Jerseys ja Washingtonis.

Eesti suuremaid pühasid tähistame alati New Yorgis Eesti Majas, mis on väga kauni arhitektuuriga townhouse Empire State Buildingi lähedal.

Enamik minu lähedasi sõpru on eestlased.

Mida peab arvestama USAsse kolimisel?

… et sind ei oota siin avasüli mitte miski.

Kiputakse arvama, et Ameerika on kõigi võimaluste maa, reaalsus on siiski teine. Võimalusi on siin tõesti ja nii uskumatu, kui see ka ei tundu, elu võibki üle öö muutuda nii paremuse kui halvemuse poole. Samas kõik uksed ei ole sugugi valla igaühele, eriti kui oled väljaspoolt Ameerikat.

Kuidas kirjeldate elu New Yorgis? Kas saab kuidagi Eestiga paralleele tuua?

Minul on mõnevõrra raske tuua paralleele Eesti ja New Yorgi vahel, kuna ma pole Eestis viisteist aastat elanud ja tean tänast Eestit suuresti uudiste ning pere ja sõprade kaudu.

Samas on inimesed nagu inimesed ikka. Kõigil meil on oma argipäev, tegemised ja elu elada. Erinevus on vast elustiilis. Kõrvaltvaatajana ja kodus käies tundub Eestis kõik rahulikum ja teatud mõttes inimlikum.

New York on lakkamatus liikumises ja tohutu energiaga. Väga suure osa newyorklaste prioriteet on karjäär. See ei ole koht, kuhu tullakse eelkõige eesmärgiga luua pere. Kaheteist- kuni neljateisttunnised tööpäevad ei ole midagi ebatavalist. Töös on võimaluste tekkides kiire reageerimine möödapääsmatu. Valitsusasutustega asjaajamine on tõeline peavalu ja metroos näeb tõesti kõike. Näiteid lõpmatul hulgal.

Samas on sellel linnal tohutu võlu ja ilu. Siin ei hakka kunagi igav! Restoranid, muuseumid, meelelahutusasutused, öö otsa avatud deli'd ja põnevad Broadway show'd on kohe n-ö nurga taga.

Mis on New Yorgis elamise juures kõige suuremad ohud?

Kõige suuremaks ohuks New Yorgis elades pean mina emotsionaalset läbipõlemist. Ei möödu päeva, kui ma ei kohtaks linnas kodutut, kes on elu hammasrataste vahele jäänud või kedagi, kes suudab vaevu püsti seista väsimusest mitme töökoha vahel jooksmisest. Ka minul endal on olnud hetki selle viieteist aasta jooksul, kus olen tundnud, et enam lihtsalt ei jõua. Aeg ja kogemused on õpetanud, kuidas ennast hoida ja leida balanss.

Ja siis teiselt poolt: mis on New Yorgis elamise juures kõige suuremad eelised?

Kultuur, inimesed ja võimalused!

Artistile on New York tõeline kunsti meka, mis inspireerib, stimuleerib ja lihvib loomingut. Õpin ja arenen iga päev kui artist ja eelkõige kui inimene. 

Ütlesite enne intervjuud, et töötasite kuus aastat Eesti Kultuuriministeeriumile kultuurireferendina. Mida see töö endast hõlmas? Mis olid teie tööülesanded?

Kultuurireferendi amet loodi 2013. aastal välisministeeriumi pilootprojektina, mis on tänase seisuga välja kasvanud kultuuriministeeriumi ametlikuks töökohaks. Töö eesmärk on eesti kultuuri eksport Ameerikasse, kohapealsete suhete arendamine ning koordineerimine.

Töö oli erakordselt põnev ja samas ka suur väljakutse, kuna olin esimene, kes seda tegi ja vaid osalise ajaga. Osalise ajaga töökoht ei ole kunagi osaline, kui teed seda kirega! Mäletan selgelt neid magamata, ent põnevaid öid, kui töötasin Arvo Pärdi suurprojekti kallal, mis kulmineerus Carnegie Halli kontserdiga. Imelise kontserdi lõppedes valitses saalis haudvaikus ja oli kuulda vaid hingamist.

Töötasin väga paljude projektide kallal, mis hõlmasid endas suures osas ka produtseerimist alates kunstinäitustest kuni kontsertideni välja. Kultuurireferendi töö andis mulle suure kogemustepagasi, mis on abiks olnud näitlejakarjääris just ärilist poolt silmas pidades.

Jonathan pidi Kristi vanematele muljet avaldamiseks puid raiuma ning saunas küpsema.

FOTO: Erakogu

Mis oli teie esimene suurem projekt USAs, kus te kaasa lõite?

Üks karjääri ehedamaid hetki on olnud kahtlemata Carnegie Hallis Pacific Opera kontserdil solistina ülesastumine. Laulsin laulu «Popular» muusikalist «Wicked». Carnegie Hall on lihtsalt niivõrd hinnatud kontserdimaja, et selle lava peale astumine on au.

Teletööst meenub MTV pilootprojekt «Dirty Jerz», kus mängisin pesupoe müüjannat.

Väga palju on olnud hetki, mida elulookirjeldusse ei pane, aga on jätnud kustumatu mälestuse. Näiteks eelmisel aastal esinesin Eesti Vabariigi aastapäeval New Yorgi eestlaskonna aktusel. Saalis oli paarsada inimest. Valisin oma viimaseks lauluks «Eestlane olen ja eestlaseks jään». Keset laulu tõmbasin taskust välja lipu ning laulsin edasi seda lehvitades. Rahvas hakkas püsti tõusma, võttis käest kinni ja laulis kaasa, pisar silmis. Seda tunnet on raske kirjeldada.

Ja lisaks nendele südantliigutavatele hetkedele on veel palju projekte ja tööpakkumisi, mida ei oleks kunagi arvanud saavat.

Pärast akadeemia lõpetamist lugesin lehest, et X agentuur otsib kingamodelle. Jalanumber peab olema 6 (Euroopa 36). Ega ma täpselt ei teadnud, mida see tähendab. Läksin casting'ule. Seal paluti jalg mõõtmiseks asetada metallist atribuutika sisse (uskumatu, kuidas jalga on võimalik mõõta!) ja tuli välja, et mul on üsna perfektne jalg. Sõlmisime agentuuriga lepingu ja esimene casting, millele saadeti, tõi tööpakkumise. Nüüd olen selles ametis veteran ning tööpakkumise saamiseks ei pea alati enam casting'utel käima. Töötanud olen paljudele kingabrändidele, näiteks Stuart Weitzman, Bagdley Mischka, DKNY, Nine West, Kenneth Cole, Via Spiga.

Stuudios lindistamistest on üks ehedaimad mälestusi koostöö Philip Springeriga, kes on laulu «Santa Baby» autor ja Tim Riesiga (Rolling Stonesi saksofonist), kellega sain tuttavaks lennukis.

Milline näeb välja teie igapäevarutiin? Kui palju aega kulutate trennile, harjutamisele, proovidele ja kui palju jääb aega isiklikule elule?

Minu päev algab märkmiku lahti tegemisega (igal esmaspäeva hommikul kirjutan sellesse nädala graafiku). Päeva jooksul töötan nii artistliku materjaliga kui ka ärilise poolega ehk siis panen end casting'utele kirja, hoian kursis erialaste uudistega ning kuulan maad.

Töö artistliku materjaliga sõltub sellest, mida nädal toob. Töötan viie eratreeneriga, kellelt võtan tunde sõltuvalt vajadusest.

Lisaks näitlejatööle hoolitsen oma keha ja vaimu eest. Olen suur spinningu harrastaja. Kasvava beebikõhu tõttu olen alles hiljuti jätnud ära balletitunnid. Loen spirituaalseid raamatuid, kasutan essentsõlisid ja kuulan podcast'e.

Kõik need plaanid võivad muidugi hetkega muutuda, kui saan casting'u, milleks tuleb valmistuda üle öö.

Lisaks eeltoodule naudin elu, millel on ju niivõrd palju pakkuda, et oleks patt seda mitte kogeda ja elada ainult ühedimensiooniliselt. Tean paljusid näitlejaid, kes ei julge linnast lahkuda, sest mis siis saab, kui kutsutakse casting'ule. Mina ei ole seda tüüpi näitleja. Elu tuleb elada. See rikastab inimest kogemustega, laiendab silmaringi ja teeb näitlejast parema artisti.

Missugune on näitleja elu New Yorgis?

Näitleja elu New Yorgis on peatumatu. Kui sa ei ole just Meryl Streepi kaliibriga näitleja, siis iga projekt on võitlus. Erinevalt Eestist, kus näitlejal on võimalus kuuluda teatri näitetruppi ja teada oma töögraafikut pikalt ette, New Yorgis seda võimalust ei ole.  Öeldakse, et Ameerikas on 200 000 näitlejat, kellest töötab alaliselt vaid paar protsenti.   

Väga palju tuleb investeerida oma materjalidesse, et need oleksid konkurentsivõimelised. Materjalid, mis sul peavad olema ja ilma milleta ei ole siin mitte midagi teha on headhsot (portreepilt), reel (2-minutiline video näitlejatööst), kodulehekülg ning teatud casting'u-lehed, kus maksad kuumaksu, et olla liige. Lisaks eelpool mainitud materjalidele pead lõputult treenima ning networkima (maad kuulama - V.J). Olen alati, kas mõnes näiteklassis, online-kursusel või võtan osa millestki, mis hoiab mind artistina vormis. Olgu selleks siis audition'i-, kaamera-, lava- või laulutehnika. Põhimõtteliselt olen ennast treeninud viisteist aastat ja see ei lõpe kunagi. Audition'i (prooviesinemise - V.J) tehnika ei ole sama, mis võtteplatsil kaamera ees oma rolli mängimine. Casting'ul on omad reeglid ja nüansid, mis mängivad olulist rolli, et olla konkurentsivõimeline.

Lisaks treeningule on väga populaarne töörühmades ja seminarides osalemine, et kohtuda värbamisjuhtidega või talendiagentuuridega. Loomulikult tähendab ka see omajagu majanduslikke ressursse. Vastavalt seadusele on töörühmades ja seminaride eesmärgiks õppetöö. Samas aga olen läbi nende endale saanud kutse casting'ule, mis on salamisi kõigi osalejate soov.

Kogu ülalpool mainitu on vaid väike osa, mida artistiks olemine tähendab New Yorgis ja paneb tõenäoliselt kõrvaltvaataja pea pööritama ning tekitab paratamatult küsimuse, miks peaks keegi sellist elu üldse endale tahtma?!

Asja ilu peitub minu jaoks pidevas arengus. Need mäed, mida olen pidanud siin linnas ronima, ei ole väikesed. Mitte üksnes artistina, vaid üleüldiselt. Küll aga on need aidanud minust voolida parima versiooni iseendast. Jah, konkurents on armutu, aga samas tekitab see paraja koguse adrenaliini. See elustiil ei ole igaühele ja kui aus olla, siis võin lugeda sõrmedel ja varvastel üles oma koolikaaslased, kes veel töötavad sellel erialal. Minu jaoks on see eriala elu ja kirg.

Kristi jaoks pole 12–14-tunnised tööpäevad haruldased.

FOTO: Facebook/Kristi Roosmaa

Mida see casting siis endast kujutab?

Kutse casting'ule on juba võit iseenesest. Ühele kaasosatäitja (co-star) rollile sisestatakse ligikaudu 2000 talenti. Co-star'i roll tähendab paar rida kõnet teleshow's, näiteks poemüüja, kes ütleb «Tänan väga». Ilma agendi või mänedžerita on väga raske seda võimalust saada, kuna neil on juurdepääs Breakdownile (casting'u info, mis postitatakse teatud online-platvormile).

Castingu'le kandideerijatest kutsutakse kohale umbes kakskümmend näitlejat. Nendest kahekümnest on teatud osa talendid, keda antud värbamiskontor teab ja tunneb, et kindlustada oma seljatagust juhuks, kui neile tundmatud näitlejad ei ole õiged. Teatud osa on soovitused agentidelt ja mänedžeridelt, keda nad usaldavad ja ülejäänud vähesed saavad oma esimese võimaluse minna casting'ule sellesse kontorisse.

On tavaline, et casting'u-materjal edastatakse sulle päev enne. Kui kandideeritav roll on väike, pole materjalidega tutvumise lühike aeg probleem. Kui tegemist on aga nt kümne leheküljega, on olukord mõnevõrra keerulisem. Kohe, kui materjalid käes, algab n-ö detektiivi töö. Kes on tele-show režissöör, lavastaja, peaosalised, mis telekanaliga tegu jne. Eesmärk on leida võimalikult palju informatsiooni, et tekiks tunnetus kandideeritavast rollist ja tele-show'st. Ja siis algab näitlejatöö. Jah, casting'ul on paber alati käes, aga samas sa pead seda materjali läbi ja lõhki tundma ning konkurentsivõimelisuse tagamiseks mitte maha lugema.

Casting'ul on kindel kellaaeg ja omad reeglid – nt käe surumine tervitamisel ei ole soositud. Ütled tere, astud märguande peale kaamera ette ja esitad stseeni. Kui stseen näeb ette partneri, on selleks partneriks üldjuhul värbamisjuht, kes loeb materjali ilma näitlemiseta kaamera kõrval samal ajal filmides. Vahel antakse kandideerijale paar kordusvõtet, vahel piirdutakse vaid ühe võttega.

Kui casting on edukas ja kandideerija kutsutakse tagasi, siis edasiseks on juba uued toimingud ja reeglid.

Kristi produtseeritud film «Wildflower».

FOTO: Eleri Ever

Rääkisite, et produtseerisite ühe lühifilmi? Kuidas see projekt teieni jõudis? Missugune oli filmi valmimisel teie roll? Millest film räägib? Kes seal kaasa teevad?

«Wildflower» on lühifilm, mis on inspireeritud minu enda elust. Olen selle produtsent ning peaosaline. Film räägib immigrandist Annast, kes kolib teisele poole maakera, et oma unistust ellu viia ning avastab läbi selle kogemuse, mis on selle unistuse hind. Filmis on läbiv Eesti ja eestluse teema, mille kaudu juhin tähelepanu sellele, et vaatamata inimkonna kultuurilistele erinevustele, on meil palju ühist.

Filmi teema on südamelähedane ning soovin sellega ka tähelepanu juhtida Ameerika filmimaailmas asjaolule, et immigrantide (eelkõige idaeurooplaste) rollid ei oleks niivõrd limiteeritud KGB-agentide, prostituutide ja kurjategijate kehastamisega. Ka meie võime mängida koduperenaisi ja kohtunikke!

Filmi stsenarist on Artemis Women In Action Film Festivali parima stsenaariumi tiitli võitja Susan Cameron, lavastajaks Tony Awardile nomineeritud Celine Rosenthal ja monteerija Anthony Muzzatti, kelle tööd võib näha Amazon, Sundance TV, Hulu ja Showtime Cinemaxi tele-show'des.

Film valiti välja The New York Women in Television and Film immigrantide sarja ning eellinastus mainekas The Moving Image kinos. Hetke, kui sa näed oma elu esimest filmi suurel ekraanil, on võimatu unustada. Filmi linastus oli edukas. Saal oli välja müüdud, inimestel pisarad silmas ja olen saanud uue pakkumise selleks kevadeks.

Ma tegin teist esimest korda juttu seoses «Kalevala» muusikaliga. Kuidas teil avanes võimalus selles kaasa lüüa?

«Kalevala» muusikaliga olen seotud alates 2017. aastast, kui Johanna Telander tegi mulle pakkumise, et laulaksin ühel nende kontserdil laulu, millest suur osa soome keeles. Tänaseks on sellest ühest esinemisest välja kasvanud peaosalise ja produtsendi roll. Kehastan jumalannat, Spirit of Kalevala, kes loob maailma ning jutustab publikule selle kauni kujundliku loo.

Nagu ma aru saan, siis on Johanna Telander on muusikali autor ja see pidi olema klassikalise loo üks versioon. Mida inimesed saavad näha ja kogeda, kui nad tulevad muusikali vaatama? Mis teeb selle muusikali eriliseks?

«Kalevala» muusikali idee sai alguse paar aastat tagasi, kui New Yorgis resideeruv Soome päritolu helilooja Johanna Telander soovis tähistada Soome vabariigi 100. aastapäeva. Muusikal põhineb Soome rahvuseeposel «Kalevala».

2018. aastal andis produktsioonimeeskond kontserte kogu New Yorgis, mille hulka kuulusid ka esimesed esitlused New Yorgi Eesti Majas ja Skandinaavia majas. Käesoleval aastal seisab muusikali meeskonnal ees mitmeid kontserte ja pressiüritusi, nende hulgas Actors’ Equity staged reading ehk esimene ametlik lugemine, mis on oluliseks verstapostiks projekti edasistel sammudel. Aprillikuus saavad soomlased nautida etenduse kontsertversiooni Musiikkiteatteri Kapsäkkis. Sügisel aga viib Kalevala rännak meeskonna hoopis esmakordselt läänerannikule San Franciscosse, kus esitatakse muusikali kontsertversioon.

Muusikali raames teen koostööd Eesti päritolu digitaalkunstnik Valev Laubega, kes vastutab graafilise disaini, brändi ja produktsiooni turunduse eest ja «America’s Got Talent» finalist Freckled Skyga, kes loob visuaalsed efektid. Kaasprodutsent on kahekordselt pärjatud Emmy võitja John Koski.

Muusikali Broadwayle jõudmine on väga pikk ja aeganõudev protsess ning võtab sageli aega kaheksa kuni kümme aastat. Siin on väga palju reegleid, mida tuleb järgida, vaatamata sellele, et see ei pruugi sugugi tagada ihaldatud Broadway tiitlit.

Küll aga tean, et «Kalevala» muusikalil on tohutu potentsiaal ja kui see on ükspäev laval, siis on inimestel teatrisse tulles tunne, et nad oleksid justkui ära eksinud Kalevala metsa, kus tunneb männilõhna ja fantaasial ei ole piire.

Mis projektid teid tulevikus ees ootamas on? Kas olete ka Eestisse esinema tulemas?

Lisaks «Kalevala» muusikali esinemistele ning «Wildflowerí» filmilinastustele, olen alustanud tööd uue lühifilmi produtseerimisega.

Eestis ei ole praegu ühtegi esinemist planeeritud, küll aga plaanin sügisel külastada kodumaad pisipojaga.

Ja viimaseks klassikaline tööintervjuu küsimus: kus te näete ennast viie aasta pärast?

Pole õrna aimugi. Küll aga tean, et koos inimestega, kellest hoolin ja keda armastan.

Kristi Roosma laulab, tantsib ja produtseerib.

FOTO: Eleri Ever

Ja sellega meie intervjuu lõppes.

Me oleme Kristiga minimaalselt suhelnud, kuid temaga tehtud intervjuu juures nägin, et tegu on ambitsioonika, sihikindla ning julge naisega, kes armastab oma tööd, perekonda ja kes ei pelga väljakutseid.

Kristi igapäevaelu on töökam ja tihedam kui mõne inimese nädal või kuu. Aga ega niisama USA meelelahutustööstuses läbi löökski.

Kas kevadel emaks saamine tema tööd ka kuidagi mõjutab, seda näitab aeg, kuid üks on kindel: Kristi Roosmaa, nagu aeg, ei peatu, ei-ei.