Eesti Laulu finaalis näeme noort koosseisu xtra Basic & Emily J looga «Hold Me Close». Elu24 uuris noortelt, kuidas nad kohtusid, millist tagasisidet nad saanud on ning mil moel nad kriitikaga ise toime tulevad?

Juba sel laupäeval, 16. veebruaril Saku Suurhallis üles astuv xtra Basic & Emily J on lahe noortepunt, kuhu kuuluvad Andrei Zevakin, Igor Volhonski ja Emili Jürgens. Eesti Laulu finaalis esinevad nad viiendana.

Rääkige meile pisut edast: kes te olete, kust kohast tulete?

Emily J: Olen 17-aastane, pärit Rakverest. Tallinnasse kolisin ma sel suvel, et veelgi enam muusikaga tegeleda. Mulle väga meeldib laulda, kuigi ma ei ole kunagi laulmist õppinud - küll aga olen käinud end täiendamas WAF laulukoolis.

Kõige esimene lugu, mis mul tuli välja, oli koos WATEVAGA. Kirjutasime selle kõik koos - see on hästi äge, et nad panid mind laulu kirjutama ka, et ei olnud niimoodi, et siin on lugu ja laula. Tänu sellele loole esinesin ma ka MyHits Awardsil nende kuttidega koos.

Igor: Mina olen 24-aastane, kohe saan 25. Minu muusikaline teekond hakkas, kui ma sain 11-aastaselt kitarri. Alates sellest ajast olen kitarri õppinud, nüüd juba tegelikult vähem, kuna tegelen produtseerimisega. 

Elu24 intervjuu: xtra Basic & Emily J.

FOTO: Konstantin Sednev / Eesti Meedia

18-aastaselt alustasin sõpradega bändi ja kui ma olin kuskil 21-aastane, lõime suurema seltskonnaga korraliku bändi, mis oli Saints Be Warned ja see oli metal ansambel.

Minu muusikajuured hakkavad metalist. Mulle meeldib metali juures just see, et sel on eriline energia, mis on kohati väga aus. Metalit tehes sa ei mõtle selle peale, et kui paljudele inimestele sa meeldid, vaid sellele emotsioonile ja sõnumile, mida sa öelda tahad. Mulle meeldibki see ausus nende nootide ja sõnade juures. 

Andrei: Olen 22-aastane, Jõgevalt. Kui üldiselt võtta, siis ma olen spordi- ja muusikainimene. Muusikaga hakkasin tegelema umbes 7-aastaselt, kui läksin muusikakooli ja hakkasin klassikalist klaverit mängima.

Käisin seal umbes seitse klassi, seejärel käisin Elleris (muusikakool - toim.) - seal olin samuti klassikalise klaveri osakonnas. Õppisin veel Inglismaal, seal mängisin samuti klaverit ja kui ma sealt tagasi tulin, siis ma enam klassikalist klaverit mängida ei viitsinud.

Siiski tahtsin ikkagi muusikaga edasi tegeleda ja nii hakkasin otsima erinevaid lahendusi, kuidas seda teha. Seejärel hakkasin laule kirjutama, aga see jäi kuidagi igavaks minu jaoks. Seejärel avastasin aegamisi produtseerimise.

Metalit tehes sa ei mõtle selle peale, et kui paljudele inimestele sa meeldid, vaid sellele emotsioonile ja sõnumile, mida sa öelda tahad - Igor Volhonski.

Siis hakkasin Youtube'i asju tegema, tahtsin end mingit moodi rohkem näidata. Mitte ainult see, et minge ja kuulake, et oleks nägu ka juures.

Nii alustasin sketšide tegemisega. Võtsin mingi fraasi kellegi videost ja tegin selle looks ja mõtlesin veel mingi naljaka sketši ka juurde. Seal sain ma rohkem oma ideid juurde lisada, et mida mulle endale meeldis teha. See kõik kulmineerus sellega, et MyHits Awardsil sain aasta juutuuberiks. 

Kuidas te kolm kõik kokku saite?

Andrei: Emilyga tutvusime tänu kaverdamisele. Ma nägin teda esimest korda vist, kui ta «Love Yourself» lugu kaverdas ja siis mõtlesin, et peaks midagi koos tegema. 

Mul oli idee filmida video autos. Nii saimegi Rakveres esimest korda kokku, Emily oli siis vist kaheksandas klassis. Toona oli tegelikult nii, et tegime selle ära ja läksime mõlemad oma teed. 

Kui video üles panime, siis sel oli ühe päevaga umbes 20 000 vaatamist ja praeguseks on sel kuskil miljon vaatamist Youtubes. Mis on päris äge.

Seejärel tegime «Havana» kaveri, mis mulle endale väga meeldib. Sellel läks ka päris hästi, aga sellega on veel see lugu, et mingi araabia vend varastas selle ja tema kontol on sellel üldse üle miljoni vaatamise. 

Siis hakkasime rohkem koos stuudios olema ja õppisime üksteist tundma. Emilyga koos on see meil kolmas projekt, aga kolmekesi koos on «Hold Me Close» meie esimene ühisprojekt. 

Emily J: Huvitav on ka see, et Andrei kaverid, mis ta on teinud koos minuga, on tegelikult kõige paremini läinud. Äkki on siis näha ka seda head keemiat ja seda, et me ise naudime täiega seda, mida me teeme.

Igor: Esimene asi, mis ma nägin neilt (Andrei ja Emily J - toim.) oligi «Shape of You» kaver, sellel oli mingi miljon vaatamist. Sellel hetkel ma lihtsalt nägin seda ja olin nagu, et cool ja läksin eluga edasi.

Elu24 intervjuu: xtra Basic & Emily J. Pildil: Igor Volhonski.

FOTO: Konstantin Sednev / Eesti Meedia

Siis ma nägin Andreid OU SNAP! videosid tegemas, kus ta rääkis produtseerimisest ja ma olin nagu, et okei - see vend tajub veidi midagi. Võtaks ühendust ja vaataks, mis ta teeb.

Umbes poolteist aastat tagasi saime Tartust kokku, hakkasime kohe mingi loo kallal töötama, mul oli mingi poolik idee. Sealt edasi on meie koostöö hästi laabunud, sest Andrei on väga hea ja töökas produtsent.

Andrei: Igoriga oli meil ka kohe hea klapp. «Hold Me Close» looga oligi see, et ta tuli Tartusse ja rääkis, et tal on selline idee. Kuulasime seda ja ma ütlesin kohe, et teeme ära. Igor alguses oli ebalev, aga ma olin kohe lihtsalt, et «Ole vait ja teeme ära!» ja sealt hakkas asi edasi jooksma.

Ma mõtlesin kohe, et võiks lauljaks Emily võtta. See tundus kõige lihtsam, sest Emily tuleb kohe ja teeb asja ära - ei ole seda edvistamist, et ma ei oska või et ma pean veel õppima. 

Kuidas on lihtsam muusikat ja Eesti Laulu asja ajada: kambakesi või üksinda?

Igor: Üksi on ikka suhteliselt raske. Nii palju ülesandeid on. Ainult laulu on kolmekesi hea teha, aga hiljem on ikka vaja koreograafi, lavastajat, valgustajat, kuna sel on nii palju nüansse. Meie pluss on see, et me oskame muusikat teha ja teiste tiimiliikmete pluss on see, et nad oskavad lavapildis asju hästi teha.

Andrei: Mingeid asju peabki ära jagama. Kuna meil pole erilisi lavakogemusi, et kuidas midagi lahendada, siis tulebki tiim appi. Sesmõttes on koos ikka lihtsam kui üksinda.

Koos asju tehes võib lihtsalt juhtuda see, et mida rohkem on inimesi, seda rohkem on ka erinevaid arvamusi - seal võib konflikt tekkida ja peab olema ettevaatlik. 

Teil kolmel koostöö sujub?

Kõik: Jah!

Andrei: Selles mõttes küll, et meil kõigil on üsna samasugune visioon ja ajame ühte asja taga.

Kui edevateks inimesteks te end ise peate?

Igor: Selline hea ego küsimus. (Muigab.) Pigem oleme enesekindlad, sest kui sa seda pole, siis läheb veidi halvasti. Me teame seda, mida me oskame ja selles osas, mida me ei oska, küsime alati abi. Me teame oma piire ja enda kätte kõike ei võta.

Emily J: Ma arvan ka, et pigem väljendub see enesekindluses. Eriti artisti ja muusiku töö on selline, et sa peadki hästi palju ennast vaatama. Natuke peab seda enesearmastust ka välja tulema, sest kui sul seda pole, siis sa ei jaksa end vaadata ja analüüsida kogu aeg.

Igor: Kui sa ei armasta ennast, siis keegi teine ei armasta sind ka...

Andrei: Ma arvan, et päris paljud on mulle öelnud, et ma olen suhteliselt edev vend. Tegelikult on nii, et vahepeal tuleb edev ja enesekindel olla ja peab uskuma sellesse, mida sa teed.

Küll aga ei tohi olla egoist. Uhkeks ei tohi minna ja ei tohiks lasta teistel arvata, et sa oled mingi «kõva vend». Samas ma arvan, et ma pigem tunnetan seda edevuse piiri. 

Rääkides Eesti Laulust - kui suur oli teie üllatus finaali välja jõuda? Panite selle kohe eesmärgiks või läksite pigem nii, et anname endast parima ja vaatame, mis saab?

Andrei: Mõlemat.

Emily J: Ma arvan, et siis, kui me loo saatsime, siis oli küll selline tunne veel, et vaatame, kuidas läheb. Seda lugu ei kirjutanud me Eesti Laulu jaoks, me lihtsalt proovisime. 

Elu24 intervjuu: xtra Basic & Emily J., 11.02.2019, Foto:

FOTO: Konstantin Sednev / Eesti Meedia

Küll aga niipea, kui «Ringvaates» välja kuulutati, et oleme poolfinaalides, siis oli küll kohe eesmärgiks kindlasti ka finaali pääseda. Selle nimel pingutasime kõvasti. 

Nüüd oleme finaalis ja pingutame selle nimel, et saada nii hea koht, kui see võimalik on.

Andrei: Eks see oli ikka 50/50. Me eesmärk oli finaali saada, kuna me teame oma potentsiaali ja tegelikult me loo ümber oli ka päris palju haipi, sest raadiod ja asjad mängisid meie lugu.

Me läksime võistlustulle üpris low key - mitte päris, aga me ise ei ajanud lootusi kõrgeks ja tegelikult läks päris hästi. See, et me saime rahvahääletusest edasi, näitab, et meil on toetajaid ja fänne. 

Aga kui ikka viimasena finaali pääseda, siis ikka kassib ära.

Emily J: Tõsi, siis lootus jõuab juba vahepeal ära kaduda.

Kui kallis lõbu on Eesti Laulul osalemine?

Andrei: Pigem on. Numbritest me ei räägi, aga pigem on kallis.

Emily J: Eriti, kui head asja tahad.

Andrei: Kõik sõltub sellest, kuidas sa lõpuks panustad. Kuna me tahame suurelt asju teha, siis meil on ka vastavad kulutused.

Emily J: Eks see olegi meie töö, eriti kui sul ei ole mingit plaadifirmat taga, kes tagaks sulle neid asju. Iseseisvalt on raske, aga tegelikult see on isegi hea tunne, kui sa saad ise kõik need asjad tehtud.

Andrei: Jah. Raha küll kulub, aga ma ei võta seda otseselt kulutusena. See on ikkagi investeering - ma tean, et mida rohkem me paneme sellele praegu alla ja mida rohkem me end tagant utsitame, seda rohkem see pärast ka tagasi tuleb.

Igor: Sellele kõigele juurde öeldes - muidugi aitab ka see, mida lihtsam su laul ja esitus on, sest nii sa säästad ka laval. Näiteks ma ei teagi, kui palju INGERIL läks, aga tema laul on hea ja lihtne, jõuab südamesse palju lihtsamini.

Ta ongi laval tema ise, kaasas ukulele ja see mõjub. Ma usun, et tal läks kindlasti vähem, kui Victor Crone'il või Ukul, neil on koreograafia ja kõik asjad - nagu meil ka.

Öeldakse, et kui võtad osa Eesti Laulust või Eurovisioonist, siis see hõlmab väga suure osa sinu elust. Kas te olete seda tunnetanud?

Emily J: Viimastel kuudel kindlasti. Sinna tõesti läheb nii palju aega, et kui uuel nädalal see kõik ära lõppeb, siis jääb järsku väga palju vaba aega. Eks siis tulevad uued projektid. Küll aga on Eesti Laul meid artistidena hästi palju arendanud.  

Nad täiega lükkavad meid tagant, et tehke seda ja näe, siin on see intervjuu või jälle mingi filmime. Nad justkui räsivad meid ära, aga samas me kasvame tänu sellele tohutult palju. Eesti Laul on artistidele kindlasti väga hea hüppelaud.

 Me vist ei saaks magada, kui me ei teeks midagi selle jaoks, et võistlusel võimalikult kaugele jõuda - Andrei Zevakin.

Igor: Mul on sama, nagu Emily juba ütles, et ajalises mõttes see haarab hästi palju. Lisakas veel see, et mõtted liiguvad pidevalt sellele - kogu aeg mõtled, kui tähtis see ikkagi on.

Mõtled pidevalt, et mida saaks paremaks muuta jne. Me saame Andreiga ka kokku ja arutame, et kuidas asju paremini planeerida ja kommunikeerida. Kõik tuleb kohati nagu strateegliselt läbi mõtlema.

Mul on reaalselt nii, et alles siis, kui Eesti Laul läbi saab, saan ma mõelda muude asjade peale. Ma pole meelega praegu uut muusikat kirjutanud ega teinud.

Elu24 intervjuu: xtra Basic & Emily J.

FOTO: Konstantin Sednev / Eesti Meedia

Andrei: Eks see tegelikult oleneb ka sellest, kuidas artist ise suhtub Eesti Laulu. Kui sa ei taha sellest nii palju osa võtta, isegi kui sa oled seal sees, ei lähegi selle peale palju aega.

Aga kuna me oleme nii noored ja teame, et Eesti Laul on kõige kõigem üritus kohalikus muusikamaailmas, siis me vist ei saaks magada, kui me ei teeks midagi selle jaoks, et võistlusel võimalikult kaugele jõuda.

Me saame aru, kui tähtis see on. Sellepärast läheb ka selle peale nii palju aega.

Kuidas on lood tähelepanuga: kuidas te seda teemat tunnetate?

Emily J: Kui numbritest rääkida, siis ma mäletan seda momenti, kuidas pärast Eesti Laulu oli mul järsku, hetkega tulnud juurde üle 200 jälgija. Ma mäletan, et ma vaatasin seda ja olin nagu: «Mida?!».

Loomulikult ma ei tee Eesti Laulu sellepärast, aga see oli lihtsalt selline tore boonus, et inimesed märkavad ja et inimesi ka päriselt huvitab see, mida me teeme. 

Igor: See oli ka naljakas, et kui me poolfinaali edasi saime, siis Emily ütles, et tal tuli rohkem teateid kui sünnipäeval. Nii palju oli lihtsalt neid inimesi, kes kirjutasid.

Andrei: Jah, terve järgmise päeva vastasime veel inimestele.

Emily J: Tähelepanu oli tõesti rohkem kui enda sünnipäeval. See on ju suur asi ka, eks. Kõik jälgivad. Tänava peal tuntakse ka ära, seda ma olen saanud ka juba kogeda. Ei kurda. (Naerab.)

Andrei: Muidugi, see on väga tore. Emilyl ongi väga hea, tema nägu on kogu aeg pildis. See ongi see, et inimesed seostavad ära ja tahavad veel näha, mis toimub. Me Igoriga oleme selles asjas rohkem sellised tagaplaani vennad. 

Kuna minul on ka oma jälgijaskond, kes jälgivad mind Youtube'st ja muudest asjadest, siis ma suunan neid kõiki Eesti Laulu juurde - nii nad teavad, et ma olen Eesti Laulul ja et Igor on seal. 

Ma võtan negatiivsest vaid selle, mis on mulle kasulik - Emily J.

Eks see ole sellise ürituse puhul ka paratamatu, et isegi kui sa ei taha seda, siis tähelepanu saab sulle osaks nagunii.

Milline on olnud tagasiside - pigem positiivne või negatiivne? 

Andrei: Tagasiside on pigem päris hea olnud, et kuulamisi-vaatamisi lool on olnud palju. Poolfinaali osas tehti kriitikat lavasõu ja kostüümide osas. 

Mida teile siis ette heideti?

Andrei: Põhimõtteliselt oli kostüüm, mis ei sobinud. Lisaks ka see üldine kompott, et kaamerad ja kogu see teema. Öeldigi konkreetselt, et tehke see paremaks ja siis teil on võimalus veel parem koht saada. 

Igor: Eks selles mängis rolli ka see, et me osaleme esimest aastat. Lõpuks läks ikka kiireks, sest nii palju informatsiooni ja nüansse tuli juurde. Nüüd oleme selle läbi teinud ja oskame finaaliks paremini valmistuda.

Andrei: Muidu üldiselt on ikka väga hea tagasiside olnud.

Kuidas te muidu ise selle negatiivsusega toime tulete?

Emily J: Ma sõelun alati ära selle, kas inimene on tahtnud lihtsalt halvasti öelda või on ta tahtnud aidata ja andnud edasi konstruktiivset kriitikat. 

Lõppude lõpuks ma valin ise, mis on minu jaoks kõige parem. Loomulikult võtan ma teiste arvamust ka arvesse, aga lõpuks olen see ikkagi mina, kes läheb lavale ja kes tahab end hästi tunda. See on minu töö.

Ma võtan negatiivsest vaid selle, mis on mulle kasulik.

Andrei: Minul oli juba koolis see, et kuna ma olen vene rahvusest, siis käis tögamine:«Näe, sibul, sibul!» ja inimesed suhtusid vastavalt. Sealt on mul juba tekkinud see, et ma ei pane seda enam tähele ja ei lase sel end närvi ajada.

Elu24 intervjuu: xtra Basic & Emily J. Pildil: Andrei Zevakin.

FOTO: Konstantin Sednev / Eesti Meedia

Nüüd ma mõistan, et teiste inimeste halvad sõnad ei maksa mitte midagi ja neid ei tasuks südamesse võtta. Mis mind kotib, kui mingi Andrus Järva-Jaani raamatukogu tasuta netti kasutades mulle kirjutab, et ma olen p**k. Mind ei huvita see. 

See on raske mentaliteet, mida omaks võtta, aga see tulebki läbi kogemuste. Minu kogemus oli see, et lapsepõlves mind pidevalt solvati ja tögati ja nüüd siis ka läbi interneti igasugune kommenteerimine. Ma olen seda kogenud ja tean, mis tunne see on. Selle kõige üle ei ole mõtet higistada.

Lihtsalt ongi nii, et kui sa teed erinevaid asju ja oled rohkem pildis, siis suurenebki nii positiivsete kui negatiivsete kommentaaride arv.

Teine asi on konstruktiivne kriitika, nagu näiteks see lavasõu asi - seda lihtsalt tuleb arvesse võtta, kui sa ise tahad areneda.

Mis mind kotib, kui mingi Andrus Järva-Jaani raamatukogu tasuta netti kasutades mulle kirjutab, et ma olen p**k. Mind ei huvita see - Andrei Zevakin.

Igor: Mul on suhteliselt samasugune vastus, nagu neil oli. Lisaks vaatan ma hoolega seda, kelle kriitikat ma kuulan - näiteks nagu lähedaste, Andrei ja Emily ning nende, kellega ma reaalselt ka suhtlen. 

Neid ma võtan kuulda, aga mõtlen alati läbi ka selle, kas nad on kriitikat teinud mingi emotsiooni pealt või mitte. Vahel on nii, et okei - neil on olnud halb päev, las olla.

Samas on ka sellist kriitikat, kus tuuakse välja asjad, mida oleks saanud paremini teha ning tuuakse välja ka see, kuidas seda teha, siis ma võtan seda arvesse ja hoian meeles, et saab ka paremini.

Selline kriitika, et sa ei teinud õigesti, teeb vahel haiget, sest kurat, ma ju pingutasin, aga samas jätab meelde, et järgmine kord ma teen paremini. Ja siis ongi nii, et kui sa võib-olla aasta pärast teedki kogemata paremini, siis mõtled, et aitäh, et ütlesid. Mina vaatan seda nii.

Kui keegi, kellega ma ei suhtle, ütleb mulle, et ma teen midagi halvasti, siis see nagu ei mõju mulle. Nad ei tea mind ega minu motiive.

Kuidas hindate tänavust Eesti Laulu taset? Keda peate enda kõige suuremateks konkurentideks?

Emily J: Mina ütleks, et võrreldes eelmise aastaga on tänavune tase ülimalt tasavägine. Eelmisel aastal oli kõigil juba teada, et Elina võidab.

Andrei: Seal oli põhimõtteliselt teise koha mäng.

Emily J: Põhimõtteliselt. Eks igal aastal tekivad mingid favoriidid, aga ma arvan, et sel aastal on võistlus väga tasavägine. Keda ma ise väga kõvaks konkurendiks pean, on kindlasti Victor Crone ja lugu «Storm».

Näiteks Victor on ilus inimene, muidugi läheb ta inimestele peale. Eriti, kui on veel hea lugu ka - siis on jackpot - Andrei Zevakin.

Andrei: Minu TOP 3 on arvatavasti Victor, Stefan ja Uku Suviste. Üllatada võib INGER. Konkurents on tihe.

Igor: Victor on kindlasti see, kellega me võistleme. Me oleme temaga natuke kokku puutunud ja saime kohe aru, et ta on nii väga äge inimene. Alguses mõtlesime ikka, et kurat, Victor tuleb välismaalt ja võtab meie kulla ära. (Naerab.) Küll aga ta tõestas ennast. 

Kes mulle veel meeldib on Stefan. Mulle väga meeldib ta inimesena ja mulle väga meeldib ta laul. Ta on nii tagasihoidlik ja intiimne võrreldes teiste lauludega ja sealt on näha seda emotsiooni.

Mida te arvate, kui palju mängib sellel võistlusel rolli artisti välimus?

Andrei: Kurb on seda öelda, aga see ikka mängib rolli. See on kurb, aga midagi ei ole teha.

Emily J: Tegelt ma arvan, et see on okei. See on ju tele, pilt on ju ülimalt oluline.

Andrei: Jah, aga ma mõtlen kui artisti jaoks. Minu jaoks on ikkagi see, et muusika peab olema esimene asi, mis loeb.  Küll aga, kui vaadata sõubisnessi, siis see on täpselt selline, kus välimus loeb. 

Näiteks Victor on ilus inimene, muidugi läheb inimestele peale. Eriti, kui on veel hea lugu ka - siis on jackpot!

Igor: Ma nõustun ka sellega, et see mängib rolli. Samas on huvitav vahepeal vaadata seda, kuidas mõnedel esinemistel on nii olnud, et isegi, kui ei tule nii atraktiivne inimene, siis ta tegelikult just võlubki kuulajad ära oma esitusega.

Lihtsalt kahjuks on rohkem seda, et sõubisness suunab kõigele muule, kui seda on muusika.

Alguses mõtlesime ikka, et kurat, Victor tuleb välismaalt ja võtab meie kulla ära - Igor Volhonski.

Kuidas kirjeldaksite oma muusikat nendele inimestele, kes pole te loominguga kursis?

Emily J: Noortepärane. Kindlasti sõnumiga - meil on lugudel alati story taga, me paneme kogu oma hinge, armastuse ja pisarad muusikasse. Me räägime oma lugusid läbi muusika. 

Loodetavasti tekitab me muusika ka teistest emotsiooni.

Andrei: See ongi kogu kompott, emotsioon ja sõnad. 

Samas on see ka selline muusika, mida inimesed saavad nautida ka - et see tekitaks neis füüsilist emotsiooni nii, et tahaksid end ka välja elada. 

Elu24 intervjuu: xtra Basic & Emily J.

FOTO: Konstantin Sednev / Eesti Meedia

Igor: Popmuusikaga ongi raske see, et kui ma kuulan mingit laulu ja saan aru, et inimesed on üritanud mingi valemi järgi seda laulu teha, siis see võtab mu nagu maagiast välja. 

See on umbes nagu sa vaataksid filmi ja näeksid korraks kaameramehi kuskil seal taga. Tegelikult on ju mõte selles, et sa vaatad filmi ja peaksid olema selle emotsiooni sees. 

Mulle isiklikult on emotsioon kõige tähtsam, et tekiks ka endal soov näiteks kaasa hüpata ja liikuda. 

Tahakski kõigile neile, kes unistusi püüavad, öelda, et varuge hästi palju kannatust - Igor Volhonski. 

Millised on teie tulevikuplaanid ja unistused?

Andrei: Meil (Andreil ja Igoril - toim.) ongi see, et saaks hakata lõpuks produtseerima ka. Mitte see, et me praegu oleme üritanud produtseerida ja siis on see, et meil on ikka see Eesti Laulu lugu - ärme hakka praegu, keskendume lihtsalt Eesti Laulule. 

Pärast ongi see, et hakkame teisi asju tegema ja fookus kaob ära Eesti Laulult, siis on ka jälle jama kaelas, et ei ole piisavalt tööd teinud. 

Meil on tegelikult (Andreil ja Igoril - toim.) plaanis ka album välja anda. Loodetavasti juhtub see sügisel. Tagasi tööle, noh! Nagu me praegu vähe tööd teeks. (Naerab.)

Emily J: Ma arvan, et pärast Eesti Laulu tahan kindlasti korraks aja maha võtta. Lihtsalt, et mõelda ja analüüsida kõik see läbi, mis siin paari kuu jooksul toimunud on. Tahan oma prioriteedid paika panna, et sealt edasi minna.

Kindlasti ma luban uut muusikat ka. Mul on selline laulukirjutajate punt, kes on mulle väga armsad ja kelle looming mulle tohutult meeldib.

Ma arvan, et ma avastan ennast alles veel. Ma olen 17-aastane alles ja mul ei peagi olema kõik asjad veel paigas ja välja mõeldud.

Milline oleks teie sõnum meie lugejatele?

Emily J: Me oleme ülimalt tänulikud, et oleme sellises positsioonis, nagu me oleme. Tänulikud, et meil on see toetajas- ja jälgijaskond ja et meil on see platvorm, kus me saame enda lugusid jagada. 

Mina ise olen täiega tänulik, et me oleme siia jõudnud.

Elu24 intervjuu: xtra Basic & Emily J.

FOTO: Konstantin Sednev / Eesti Meedia

Andrei: Just. See, et me üldse kuskile jõudnud oleme, see on kõik tänu teistele inimestele, kes toetavad ja fännavad - see aitäh läheb neile.

Aga soovitus... Mina ikka usun sellesse, et kui sa tahad õnnelik olla, siis sa pead tegema seda, mis sulle reaalselt meeldib. See on kõige tähtsam - ega seal mitte midagi muud otseselt ei ole. 

Igor: Tähtis on pingutada ja edasi kaevata, mitte alla anda. Vahepeal tekib küll selline tunne, et kas ma kaevan ikka õiges suunas, aga tegelikult täpselt teisel pool seina on see kõik, mida sa tahad.

Mitte, et me oleksime juba kõik selle saavutanud, mida me tahame, aga see on algus ja esimene uks, mida me avame. Tahakski kõigile neile, kes unistusi püüavad, öelda, et varuge hästi palju kannatust.