Elu karusloomafarmides: rebased söövad liigikaaslaseid, aga osa poliitikuid leiab, et see on okei

Kui riigikogu viimasel hääletusel lükkas tagasi ettepaneku karusloomafarmide keelustamiseks, siis tekitas see pahameelt nendes, kes nende keelustamist nõuavad. Hääletusele eelnenud ja järgnenud ajal tehtud argumendid aga näitasid inimeste erinevat teadlikkust valdkonnas, mis on loonud palju vastakaid arvamusi.

Ühed ütlevad, et karusnahatööstus on Eestis juba aastasadu eksisteerinud ja see on majanduslikult oluline. Teised ütlevad, et alternatiivide olemasolul ei ole vaja loomi piinata ning kunstlikult nende elutingimuste parandamine midagi ei muuda. Arvamused lähevad kaheks ka erakondadel, millel on lootus pääseda riigikokku.

Poliitikud ei tea täpselt, mis karusloomafarmides toimub Foto: Loomade Nimel

Poliitikud ei tea täpselt, mis karusloomafarmides toimub

Osa keskerakonna liikmeid toetab farmide säilimist Eestis. «Eesti ja Euroopa Liidu seadusandlus on karmistanud tingimusi loomade pidamisel ning need on kahtlemata positiivset mõju loomade heaolule avaldanud,» sõnas erakonna avalike suhete juht Andre Hanimägi.

«Kuigi on astutud vajalikke samme, tuleb loomade õiguste ja heaolu eest tööd edasi teha,» lisas Hanimägi.

Ei tea, millal Hanimägi viimati mõnda karusloomafarmi külastas, aga kui Postimees eelmise kuu lõpus Karjakülas Baltimaade suurimas karusnahafarmis käis, siis ei saa kuidagi rääkida loomade elutingimuste parandamisest.

Postimehe ajakirjanik Sander Punamäe kirjutas, et puidust varjude all on kokku ligi 1600 kõige parema karvaga hõberebast, kelle elu ainus ülesanne on saada järglasi.

«Nimesid neil pole, kuid kõik loomad on nummerdatud, kaalutud ja mõõdetud. Hõberebase number 221 560 jaoks algab kraede tootmise protsess Balti karusloomafarmis otsast peale kaheksandat korda. Ta on rahutu, uriseb ja hüpleb puuri ühest otsast teise. Ta on terve oma elu elanud selles samas metallvõres ja poeginud igal aastal neli korda.»

Pöörakem tähelepanu viimasele lausele. Härra Hanimägi ja kõik teised, kes farmide keelustamise vastu on – kus siin loomade heaolust rääkida saab?

Keskerakondlastest kuulusid seaduseelnõu algatajate hulka ka Heimar Lenk, Oudekki Loone ja Jaanus Karilaid.

Reaalsus on midagi muud, kui poliitikud seda karusnahka mässituna nahktoolis istudes näevad.

Reaalsus on midagi muud, kui poliitikud seda karusnahka mässituna nahktoolis istudes näevad. Foto: Loomade Nimel

«Elamisväärseks eluks vajalikku keskkonda on võimalik tehislikult luua, aga sel juhul peab arvesse võtma liikide füüsilisi ja käitumuslikke vajadusi,» ütles MTÜ Loomus kommunikatsioonijuht Annika Lepp.

Looduses elavad punarebased 0,5–10 km2 suurusel looduslikult mitmekülgsel territooriumil, moodustavad sotsiaalseid pererühmi ja liiguvad päevas 6–10 km. Mingid veedavad suure osa oma elust vees ning kaevavad mitmeid eriotstarbelisi urge puhkamiseks ning toidu säilitamiseks. Nad elavad 1–6 km pikkusel territooriumil. Tšintšiljad on kohastunud eluks kuni sajaliikmelistes rühmades mägiurgudes ja koobastes. «Inimtegevuse tõttu ei leidu neid enam looduslikel levialadel Lõuna-Ameerikas,» tõi Lepp välja.

Lugematud salaja filmitud kaadrid karusloomakasvandustest Põhjamaades, Eestis ja mujal maailmas on tõestanud, et karusloomafarmides loomade heaolu ei tagata. «Kitsad traatpõrandaga puurid pole ehitatud lähtuvalt loomade heaolust, vaid sellest, kuidas maksimeerida kasumit nende nahkadega kauplevas tööstuses.

Ajalooliselt elasid esimestes karusloomafarmides loomad muldpõrandal, mis varsti vahetati puitpõranda ja hiljem traatpõranda vastu, mida juba toona laialdaselt kritiseeriti,» andis Annika Lepp väikese ajaloolise ülevaate ning lisas, et heaolustandardite tõstmine viiks lõpuks tööstuse välja suremiseni. «Nii on juhtunud nt Itaalias ja Šveitsis.»

Ka Tallinna loomaaia direktor, Eestis väga pikalt Euroopa naaritsate uurimisega tegelenud zooloog dr Tiit Maran on öelnud: «Kui proovida koostada määrust, mis reaalselt nõuaks loomade heaolu tingimusi mingifarmides ja see rakendada, siis selle tulemuseks oleks mingifarmide pankrot, sest toornaha omahind tõuseks üle majandusliku tasuvuse piiri. Ehk siis eetiline mingifarmindus kui majandusharu pole võimalik.»

Väike majanduslik kasu kaalub üle loomade heaolu

EKRE juhatuse liige Jaak Madison on selles küsimuses Keskerakonnaga ühes paadis. «Me ei toeta karusnahafarmide keelustamist, kuna argumente selleks napib või [need] on väga naeruväärsed. Karusnahatööstus on üks vanemaid traditsioonilisi majandusharusid, mis annab tööd paljudele eriti maapiirkondade inimestele, suurendab eksporti ja toodang on 100 protsenti ökoloogiline ehk keskkonnasõbralik,» kommenteeris Madison.

Annika Lepp on nõus, et karusnahatööstus annab paljudele inimestele tööd, kuid rõhutab, et selleks ongi keelustamisele järgnev üleminekuperiood nii oluline.

Tiiduse sõnul antakse rebasetele enne hukkamist süüa ka rebaseliha. Foto: Loomus/Facebook

«Töökohad ja majanduslik kasu on otse loomulikult olulised. Eesti karusloomakasvandustes on ligikaudu 50 täiskohaga töötajat. Et minimeerida võimalikke kahjusid, toimub karusloomafarmide sulgemine reeglina väga pika üleminekuajaga (5–10 aastat). Üleminekuaeg annab ettevõtjatele võimaluse oma äritegevusi restruktureerida ja töötajatele piisavalt aega uue ja parema töökoha leidmiseks,» sõnas Lepp.

Postimehe artiklis on samuti välja toodud karusnahafarmide olulisus maapiirkonnas. Farm näib olevat Karjaküla süda: künkal asuva koolimaja õuelt on vaid mõneminutiline jalutuskäik Baltimaade suurimasse karusloomakasvandusse. Balti Karusnahk AS juhatuse liikme Marge Tiiduse sõnul on firmas tööl mitu Karjaküla perekonda, kus mõlemad vanemad ja ka lapsed käivad päevast päeva nahafarmis tööl.

Farmis töötav Aleksandr on sellise peremudeli ehe näide. «Ja kui lapsed suureks kasvavad, lähevad ka nemad naaritsafarmi tööle. Vahet pole, kas siin või välismaal, sest Soomes sellist kära pole,» ütleb Aleksandr, kes töötab farmis koos abikaasaga.

Madison toob samuti välja vajaduse karusnahka tootvates farmides elavate loomade elutingimuste parandamise ning lisas, et alles hiljuti sai ka nõudeid karmistatud. Ei tea, kas nende nõuete alla käis ka loomadele antav söök, sest Tiiduse sõnul antakse rebasetele enne hukkamist süüa ka liigikaaslaste liha.

Priit Sibul erakonnast Isamaa mõistab inimeste muret loomade pärast ning seetõttu on kehtestatud ka nõuded loomade pidamise kohta. «Karusloomakasvatus on valdkond, millel on pikad traditsioonid ning selle tegevusharu kaotamine mõjutaks ka näiteks liha- ja kalatööstust ning töökohti maapiirkondades,» ütles ta. Sama muret tunneb ka Madison, kes ütles, et pärast karusloomafarmide keelustamist võivad veganid hakata nõudma sealiha keelustamist, sest ka ilma selleta saab elada.

Eesti moelooja Gerli A. Chantelle ütles mõned nädalad tagasi, et toetab majanduslikel põhjustel karusloomafarmide säilitamist Eestis. «Mina kaitsesin karusnaha farmide säilitamise seisukohta, kuna leian, et kui me sulgeksime Eestis karusnaha farmid, siis Eesti kui ka maailma mastaabis me midagi sellega ei saavutaks. Meil on väike riik ja tegutsevaid ettevõtteid ei ole seetõttu samuti palju, lisaks kannatavad paljud inimesed töötuse käes,» selgitas Chantelle.

Ühesõnaga: inimesed, kes armastavad karusnahku, leiavad võimaluse neid osta ja kanda ka siis, kui väikeses Eestis farmid sulgetakse ja läbi selle jääks töötuks hulk inimesi.

Reformierakondlane Liina Kersna ütles, et tema on nende farmide vastu. Foto: Loomade Nimel

Moelooja lisas, et kuna ta on ka ise loomaarmastaja, siis võiks lahendus olla luksuskaupade maks või aktsiis, et nende rahadega loomade elutingimusi parandada.

Annika Lepp on moeloojaga osaliselt nõus, öeldes, et alati leidub ka inimesi, kes soovivad osta elevandiluust ehteid ja süüa haiuime suppi. «(Kuid) nõudluse olemasolu ei tähenda, et peaksime sellist äri soodustama,» täpsustas Lepp.

Loomad ei pea piinlema, et inimesed saaksid luksusjanu täita

Elurikkuse erakonna liige Heli Piisang sõnas, et karusloomakasvandused mõjutavad keskkonda ja uuringute kohaselt on karusnahast kasuka süsinikdioksiidi jalajälg mitu korda suurem kui teistel materjalidel ning paljudel juhtudel leitud karusnahksetest rõivaosadest ohtlike kemikaalide jääke määral, mis ületavad seaduslikke piire. «Eriti ohtlikuks on osutunud lasterõivad,» ütles Piisang.

Reformierakondlane Liina Kersna ütles, et ka tema on nende farmide vastu, kuna ta ei arva, et puurides kasvavaid elavaid hingi peaks tänapäeval tapma inimeste luksusjanu pärast.

Seda mõtet toetab ka Annika Lepp. Tema arvates oleks üks lahendus, kuidas karusnahafarme keelustada, lõpetada nendest tehtud toodete ostmine.

Ta ütles: «Karusnahka «peidetakse» ka kõige ootamatumatesse kohtadesse. Mida ehk paljud veel ei tea, on asjaolu, et lõviosa, mõningatel hinnangutel suisa 90 protsenti või enam, karusloomafarmide toodangust kulub ebavajalike, mittefunktsionaalsete detailide nagu jopekraede, mütsituttide, kindaääriste, võtmehoidjate, pastakaotste ja lemmikloomade mänguasjade tootmiseks.»

Inimesed on need, kes saavad reaalselt midagi muuta Foto: Loomade Nimel

Kas need on just need luksusesemed, mida Kersna silmas pidas, aga karusnahast tooteid kasutatakse ebapraktiliselt küll.

Samuti ei toeta farme Sotsiaaldemokraatlik Erakond.

«Mida rohkem me märkame ja tunneme huvi, kuidas meie igapäevased olmeesemed ja riided tehtud on ning mida nad sisaldavad, seda rohkem pööravad sellele tähelepanu ka tootjad, edasimüüjad, turundajad,» lisas Lepp.

Moelooja Gerli Chantelle lisas praeguseks kustutatud Facebooki postituses, et loomakasvatus on üks normaalne elu osa, mis on eksisteerinud aastasadu. «Me kanname nahksaapaid, istume nahkistmetega autodes, meie kodune-, kui ka kontorimööbel on valmistatud nahast jne. Seega ma ei näe suurt erinevust, miks tehakse nii suurt vahet karvasel nahal ja tavalisel nahal?»

«Meil on riigis muid murekohti, mida saaksime inimeste elukvaliteedi parandamiseks muuta ning neid pisiasju saaks viia ellu kuue kuu jooksul. Näiteks pöörame rohkem tähelepanu kodututele inimestele, mitte sisserändajatele jne,» arvas moelooja.

Inimesed on need, kes saavad reaalselt midagi muuta

Isamaalane Priit Sibul lisas, et inimesed ise on need, kes peavad selles teemas valiku tegema. «Kui karusloomafarmide toodangu järele ei ole enam nõudlust, siis ei ole mõtet selle tegevusega ka enam jätkata,» põhjendas ta.

Loomade kasvatamine farmi tingimustes ei ole eluterve ning tapmismeetodid piinarikkad. Foto: Loomus/Facebook

Annika Lepp Loomusest sõnas, et karusnahafarmide puhul on tegu hääbuva tööstusega ja kui me tahame ühiskonnas midagi muuta, siis peame sellega juba varakult tegelema hakkama.

«Eetilisel veendumusel põhinev hukkamõist vormib ühiskonnas levinud arvamusi ning ajapikku väheneb sotsiaalse surve tõttu ka nõudlus. Tuleb aeg, mil karusloomafarmide toodangu kandmine ja sellisel viisil loomade kasvatamine tundub Eestis ja välismaal kujuteldamatu,» leiab Lepp.

Loomade kasvatamine farmi tingimustes ei ole eluterve ning tapmismeetodid piinarikkad. Selle aasta novembris, kui umbkaudu 10 000 rebasepoega on piisavalt suureks kasvanud, pannakse neile klemmid suhu ja pärasoolde ning lastakse elektrivool rebase kehasse.

Annika Lepp usub, et poliitikute vastumeelsus tunnistada karusnahafarmide ebaeetilisust ning muid keskkonnaprobleeme, võib mõjutada poliitiku karjääri. «Poliitikud on aga loodetavasti juba mõistnud, et noor valijaskond on keskkonnateadlik ega toeta karusloomafarme. Seega, kui poliitikul on tulevikuperspektiiv, peaks olema lihtne taibata, milliseks kujunevad homsed võtmeküsimused, ja et on viimane aeg end nendega paremini kurssi viia,» ütles Lepp.

Elu24 Tartus ja Tallinnas tehtud tänavaküsitlus näitab, et Lepal on õigus.

Agnes Tartust leidis, et karusnahafarmid ei ole head ja need tuleks keelustada. «Need tingimused, kus loomi kasvatatakse, on minu meelest päris jubedad,» ütles ta.

Ants ei ole kindel, mida ta arvab, küll aga teab ta, et loomi nendes farmides just kõige paremini ei kohelda. «Ikka tuleks natuke kontrollida seda olukorda seal,» lisas noormees.

Liisa leiab, et karusloomafarme ei peaks meil olema. Liisa on hästi informeeritud ka selle kohta, mis riigi tasemel toimub. «Ma ei ole täpselt kõikide argumentidega kursis, aga ma kuulsin, et see lükati tagasi,» ütles ta, viidates riigikogu jätkuvale vastumeelsusele karusloomafarmide keelustamise eelnõu vastu võtta. «Ma arvan, et sellega peaks jätkuvalt tegelema. Need loomad elavad päris kohutavates tingimustes ja loomade õigused on ka olulised. Sellega peaks kindlasti tegelema,» arvas ta.

Töödeldud sini- ja hõberebase naha hind jääb 80 euro kanti. Foto: Loomade Nimel

Tallinlaste hulgas on samasugused arvamused. «Olen kuulnud, et neid loomi ei kohelda eriti hästi, kes seal puurides on. Pealegi, inimesed võivad kanda ka teistest materjalidest riideid, mis näevad ka väga ilusad välja. Ei ole vaja neid vaeseid loomakesi piinata,» arvas Jüri.

Kui vaadata Karjakülas müüdava karusnahatoodete hinda, siis loomade kannatuste hind väga kõrge ei ole. Farmi kolmandal korrusel asub väike väljapanek, kust saab endale osta 30 euro eest naaritsanaha. Töödeldud sini- ja hõberebase naha hind jääb 80 euro kanti.