Meie mees Aasias: kuidas ma munga sünnipäeval käisin

Foto: Margus Kalam

Hoovi ühes servas on ansambel ja teises lava. Kõlareid ja ruuporeid on seal ilmselgelt rohkem, kui see hoov vajaks. Minu blondivõitu peanuppu nähes kerkivad paljude inimeste silmad ja läheb saginaks. Hakatakse istekohta otsima. Kiire pilk haarab, et olen välismaalane, kirjutab Aasias seiklev kaubarändur Margus.

Aeg: Jaanuar 2019

Koht: Bagan ja Let Wai, Myanmar (Birma)

Bagan on nagu Birma firmamärk. Kes poleks näinud fotot õhupallidega täidetud taevast, mille all laiub punakat värvi stuupade mets. Selles loos ei räägi ma stuupadest. Baganis on üks hubane söögikoht, mis rahvast täis nii lõuna- kui ka õhtusöögi ajal. Lisaks ootavad turistid seal suisa järjekorras, et lauda saada. Toit on tõesti väga maitsev ja koha omanik Win Tu on osanud kõik korraldada nii, et isegi vaid paariks päevaks Baganisse saabunud turist tahab ka järgmise õhtusöögi just seal süüa.

Wint Tu on väga asjalik kolmekümnendates noormees. Nagu enamik kohalikke mehi, kannab ka tema traditsioonilist seelikulaadset riietuseset nimega longyi. Menüü on tal rahvusvaheline, kuid minu lemmikuks kujunevad siiski kohalikud karrid, mille juurde saab lisaks valida ühe salati pikast valikust. Salatid on seal samuti oivalised, ülimahlakad ja sisaldavad alati pähkeid, mida ümbruskonna põldudel ohtralt kasvatatakse. Peale hea söögi ja mõnusa miljöö pakub ta ka informatsiooni ümbruskonnas toimuva kohta.

«Kui sa siin pikemalt peatud, siis homme on lähedal külas suur tseremoonia,» teeb Win Tu juttu, kui olen just hakanud minekule seadma.  

«Ah nii, mis tseremoonia?»

«See on nagu annetuste kogumine templile, aga natuke erinev sellest, mida siin oled näinud,» räägib Win Tu. «Sinna tuleb väga palju inimesi. Võib-olla tuhat või isegi rohkem. Väga ilus tseremoonia ja saad näha kohalikku elu.»

See kõlab põnevalt.

«Kus see küla asub?» olen juba mõttes sinnapoole teel.

«Ava telefonis kaart ja lülita see ümber satelliitvaatele,» õpetab Win Tu ja hakkab ise ekraanil sõrmedega toimetama. «Näed siin. Ma panin siia rohelise lipukese. Sõida kõigepealt lennujaama suunas, lennujaamast mööda, kuni näed tee ääres mäge ja siis kohe veel teist mäge. Peale esimest mäge pöörad paremale ja sõidad nii kaua mägede vahel, kuni jõuad selle külani. Näed, siin on plats kus see üritus toimub,» loeb Win Tu sõnad peale.

«Kaugel see küla on?» uurin edasi.

«Ei ole kaugel. Kõigest 15 km.»

See pole tõesti kaugel. E-bike ehk aku jõul töötav roller sõidab ühe laadimisega kuni 50 km, kui on piisavalt uus.

Lülitan kaardi jälle liiklusvaatele tagasi ja hakkan lipukese asupaika suurendama. Kas lipp nihkus ära või? Lipp on, aga küla mitte. Suurendan ja suurendan, aga mitte mingit küla mu telefonikaardile ei ilmu.

«Siin on mingi probleem? Ma vist liigutasin seda lipukest, sest seda küla enam ei ole,»

«Ah, seda küla ei olegi kaardil,» mainib Win Tu nagu muuseas. «Seepärast ma lasingi sul satelliitvaate valida, et sa näeksid, kus mägede vahel ta asub.»

«Ohoh. Sellist asja ma näen küll esimest korda. Olen küll käinud külas, mille nime kaardil pole, aga seda pole ma eales varem näinud, et isegi teed ja majad kaardilt puuduvad!» Olen hämmingus.

Aga jah, nii see on, kinnitab Win Tu.

***

Hommikul enne teele asumist panen igaks juhuks oma telefonis maamärgi maha sellele teeotsale, kust ma sisse pean pöörama. Telefonikaart teatab teekonna pikkuseks 22 km. Oot-oot, sinna külla pidi ju kokku 15 km olema? Aga 22 km maamärgist on silma järgi veel oma 8 km sõita. Kas mu elektriratas veab selle maa üldse välja? Väidetavalt pidavat rohkem kilomeetreid saama sõita, kui liikuda väiksema kiirusega, mitte gaas põhjas. Kas hakkan katsetama? Igal juhul on nüüd juba hilja midagi muuta ja kõige turvalisem variant tundub olevat mitte minna.

Lähen ikka.

Kui teeotsast sisse pööran, avanevad imelised vaated. Olen palmipuid palju näinud ja üldiselt jätavad need mind ükskõikseks, aga need on seekord kuidagi erilised. Imeilusad põllud, palmid ja mägi, mille otsas väike valge stuupa.

Foto: Margus Kalam

Paar kilomeetrit enne küla tekib minu taha teine roller. Üks kohalik noormees on oma kiiruse minuga ühtlustanud. Lasen korraks hoo täiesti maha, sama teeb ka tema. Vaatan hetkeks üle õla ja ta näitab käega, et mingu ma edasi. Ta ei kavatse mööduda. Külaserval teen peatuse, et kaarti uurida. Satelliitvaates on näha seal asuv liivane plats, kus üritus peaks toimuma. Mind jälitanud poiss sõidab mu kõrvale.

«Kas sinuga on kõik hästi?» esitab ta küsimuse, ikka sellesama, mis tundub paljudel Birma inimestel olevat ainus, mida inglise keelest teatakse.

«Jah, ma tulin siia ühele tseremooniale. See peaks olema mingi väga suur tseremoonia,» selgitan mina ja näitan oma kaarti. Poiss uurib ja uurib ning lõpuks teatab: «Tempel.»

«Jah, ilmselt tempel,» olen temaga nõus, sest Win Tu jutust käis läbi mõiste donation ceremony ehk templile annetuste tegemine. Poiss osutab vasakule suunduvale teerajale ja küsib veel korra, kas minuga on kõik korras.

«Jah, tänan väga. Kõik on hästi.»

Õige pea leian muusika järgi suundudes peoplatsi üles. Väike sisehoov on täis maas istuvaid naisi ja lapsi. Mehed seisavad kampadena ümber peoplatsi. Hoovi ühes servas on ansambel ja teises lava. Kõlareid ja ruuporeid on seal ilmselgelt rohkem, kui see hoov vajaks.

Minu blondivõitu peanuppu nähes kerkivad paljude inimeste silmad ja läheb saginaks. Hakatakse istekohta otsima. Kiire pilk haarab, et olen välismaalane.

«Millal sa jõudsid?» küsib äkki tuttav hääl selja tagant. See on Win Tu, kes sammub minu poole pidulikult läikiva valge särgiga. Sellest ei olnud küll juttu, et ta ise ka kohal on, aga tore on, vähemalt on keegi arusaadavat inglise keelt rääkiv inimene.

«Just praegu saabusin. Muide, siia oli 30, mitte 15 km.»

«Okei,» on Win Tu pisut kohmetu olemisega ja vaatab maha. Ta kas ei tea kilomeetrite olemusest tegelikult mitte midagi või oli sellel mingi muu salajane põhjus, miks ta vahemaad poole lühemana tahtis näidata…? Mu sees aina kasvab kahtlus, et mind tahetakse mingil moel ära kasutada. 

«Kas rohkem turiste ei tulnud,» uurib Win Tu ringi vaadates. «Kus teised jäid? »

«Mu sõbrad läksid eile ära. Aga kas ma ikka jõuan siit linna tagasi selle akuga? Mulle öeldi, et see elektriratas sõidab maksimum 50 km, aga edasi-tagasi on juba üle 60 km.» Olen mures.

«Ei ole probleemi. Küll ta sõidab,» rahustab mind Win Tu, aga hääles on kuulda kahtlusenoote, või siis tundub see mulle nii. «Ma lähen nüüd laulma,» heidab ta.

«Misasja? Laulma?»

Ja lähebki. Hetke pärast on mees juba laval ja peab rahvale kõne, ning esitab paar laulu. Rahvas filmib oma telefonidega.

«Kuidas oli?» uurib Win Tu pärast esinemist.

«Väga hea,» kõlab minu suust automaatselt. «Tegin mõned pildid ka.» Päris rahvalik laul see nüüd ei olnud. Pigem kõlas nagu odav šlaager.

«Okei, pärast saada siis mulle ka. Tule kaasa, ma näitan sulle munka,» mainib Win Tu ja juba kaob maja trepist üles.

Mis munka? Üritan sammu pidada.

Maja on rahvast täis. Tassitakse potte söökidega, ühes toas on põrandal ringikujulised lauad sööki täis. Mõnusat karri ja erinevate vürtside aroomi on kõik kohad täis. Oleks nagu pulma sattunud, mida peetakse kellegi kodus. Kui ma sealt vanast puittrepist üles vantsin, siis naeratavad kõik vastutulijaid. Nii pea kui keegi mind märkab, sakutatakse teisi ka varrukast ja siis naeratavad kõik koos. Naeratan vastu. Samas on kuidagi kohatu tunne. Ei teagi nagu mis seal õieti toimub, kellele peaks kummardama, kellele au andma või kuidas üldse käituma.

Teisel korrusel on samasugune sagimine ja segadus. Kõik räägivad läbisegi ja Win Tu seletab midagi.

«Ma pean vabandama, munk on praegu tualetis. Tuleme hiljem tagasi,» teatab võõrustaja ja tormab jälle trepist alla, mina talle järgi. Tegelikult lootsin, et saan üritust kõrvalt vaadata, pildistada ja ühtlasi märkamatuks jääda ning kui tuju tuleb, siis ära sõita. Nüüd aga olen kaasatud Win Tu segastesse tegemistesse.

Kui alla jõuame, põrkan kokku kahe prantslasega, kes äsja jalgratastega kohale jõudsid.

«Millega te tulite?» on minu esimene küsimus, sest olen pisut mures oma rolleri aku pärast.

«Jalgratastega,» naeravad prantslased. «Üks tund ja 15 minutit.»

«Ohoh! Päris kiiresti selle palavusega?» Olen mina üllatunud. «Ma tulin elektrirolleriga, aga nüüd ei tea kas tagasi ka jõuan. Win Tu ütles mulle 15 km aga spidomeetri järgi olen sõitnud juba 31.

«Sellepärast me rentisimegi jalgrattad, sest küla tundus liiga kaugel,» nendivad nemad.

«Õnneks nägin tee ääres tanklaid, kus olid laadimiskohad,» rahustan end, aga samas ei meeldi mõte, et peaksin plaaniväliselt laadimisele aega kulutama.

«Ja siis magad seal nii kaua kui rollerit laetakse?» narrivad prantslased.

Win Tu juba lehvitab. Meid haaratakse sappa ja suundume tagahoovi, kus käib söögitegemine. Näen esimest korda selliseid ahjusid. Lõke põleb suures augus, mis on ühendatud teise auguga, täitmaks korstna ülesannet. Põhimõtteliselt on pajad maapinnal. Arvestades seda, et kõikjal on liiv ja paras sagimine, on seda tolmu õhus omajagu. Ei taha mõelda kui palju sellest ladestub sinna suurtesse padadesse. Tegu on wokilaadsete, umbes meetrise läbimõõduga pannidega, millel kaasi peal pole.

«Siin on kanakarri,» näitab Win Tu ja juba on sellest üks kanatükk lusikaga meie nina ees. «Proovige-proovige!» julgustab ta. Prantslased vaatavad pisut kohmetute nägudega üksteisele otsa ja kehitavad õlgu. Naine murrab sealt kanast tükikese, pistab suhu ja loomulikult kiidab. Mees teeb sama. Mulle jääb väike tükike ja kordan rituaali. Ega ütlekski, et see ei kõlba kusagile. Päriselt maitsev! Järgmiseks tuleb sealihatükk ja siis veel lusikatäis mingit köögiviljasegu.

«Pärast läheme koos sisse sööma ja saate kõike proovida,» teatab võõrustaja rõõmsalt.

«Oi, meil oli väga tugev hommikusöök,» kõlab justkui ühest suust kolme peale kokku.

«No natukene ikka proovite,» jääb Win Tu enesekindlaks. «Aga nüüd läheme minu kodu vaatama.»

See küla on ikka tõeline küla. Ei ühtki siledat teed. Ilmselt on raskete härjavankritega need rööpaliseks sõidetud. Inimeste elamised on kui peo peal. Kõik on avalik, majad, õigemini onnid paistavad sõna otseses mõttes läbi, kõik seinad on bambusest või palmilehtedest punutud. Pea igas aias on mõni lehm või härg. Elanikud, kes parasjagu peol pole, vedelevad katuste all või magavad onni ees väikestel terrassidel. Päeva kõige palavam aeg pole ilmselgelt selles kliimas sobiv töötamiseks.

Win Tu lihtne askeetlik kodu ei erine teistest.

«Kas sa ise elad siin ja sõidad iga päev restorani tööle?» uurin mina.

«Ei, ma elan linnas,» vastab Win Tu.

Baganit nimetatakse tõesti linnaks, kuigi Eesti mõistes võiks selle nimi küla olla. Samas rahvaarvult on isegi see pisike, maailmakaardilt puuduv 3000 elanikuga küla, meie väikelinna mõõtu. Rääkimata Baganist, mille keskuses ja ümbruskonnas arvatakse kuni 200 000 elanikku olevat.

Win Tu pere elatusallikas on pähklikasvatus. Üks kuur on otsast otsani pähkleid täis! Ma pole elu sees nii palju pähkleid korraga näinud. Loomulikult serveeritakse ka meile kohe pähklid lauale. Lisaks veel kohalikku teed, mandariine, banaane ja suhkruroost valmistatud isetehtud komme. Pikka juttu pole. Pähklid ja puuviljad söödud, tee joodud, suundume peoplatsile tagasi.

«Mis pidu see täpsemalt on?» uurin võõrustaja käest, sest ma pole ikka täpselt aru saanud mis seal toimub.

«Munga sünnipäev.»

«Ahsoo, või nii. Mille poolest see munk siis nii tähtis on, et tema sünnipäeva nii suurelt tähistatakse?» ei saa ma ikka rahu.

«Ta elab tegelikult Ameerikas, Californias, ja toetab meie küla. Ta tuli nüüd siia külla ja korraldas oma sünnipäevapeo. Juba eile õhtul alustasid esinejad teisel platsil, suurel laval. Seal oli tantsijaid ja erinevaid lauljaid. Rahvalikku muusikat ja hip-hop’i. Kõike. Noortele ja vanadele. Me usume, et igasugune muusika, mis meile meeldib, meeldib ka Buddhale ja sobib tema ülistamiseks. Isegi hip-hop,» selgitab Win Tu.

«Ahsoo, väga tore,» ei oska ma muud selle peale kosta. Tahes tahtmata mõtlen sellele, et mis elu see munk seal Ameerikas elab ja kuidas küll nii hästi teenib, et saab selliseid üritusi korraldada ja küla toetada.

Platsile tagasi jõudes on kontsert lõppenud ja juba veetakse kõlareid veoauto kasti. Käib ühispildistamine koos mungaga. Munk on kiilakas nagu üks munk ikka, suure kõhuga ja tüse. Hea toidu peal.

Vahepeal on sinna saabunud üks poolakatepaar, kelle Win Tu samuti restoranist kutsunud. Meid pannakse laua äärde istuma ja pakutakse taas pähkleid ja teed. Nüüd on aeg pildistada.

«Tulge nüüd kõik siia. Teil on võimalus praegu mungaga koos pilti teha.» Kordamööda tutvustatakse meid peo peremehele ja võtame tema kõrvale pildistamiseks rivvi. Meie taustaks on lava, mille tagaseinas ripuvad trükitud bännerid sellesama munga fotodega. Ühel päikeseprillidega, teisel ilma. Huvitav, miks sellised fotod? Just need päikeseprillid tunduvad kuidagi kentsakad.

Kohal on fotograaf, kes meid siia- ja sinnapoole kamandab. Tal on lisaks veel mitu assistenti või on need lihtsalt külapoisid, kes tahavad ka asjalikud olla. Ulatan ühele neist oma kaamera, et ka pilt saada. Prantslased ja poolakad teevad sama. Assistente jagub kõigile.

Munk ise tundub kuidagi väsinud või tülpinud olekuga. Nagu ootaks juba ürituse lõppu, aga kuidagi ei saa minema, sest vaja kõigiga pildistada. Meie, kui väliskülaliste nägemine ei tekita temas mingeid emotsioone võrreldes muu külarahvada. Selge see, ta ju Ameerikast.

«Läheme nüüd teisele korrusele sööma,» tetab Win Tu, kui pildid tehtud.

«Me ei ole üldse näljased. Meil on kõhud tegelikult veel täis. Me sõime pähkleid ja magusat,» seletame kõik läbisegi. Ma ei tea, kuidas teistel päriselt, aga minu hommikusöök hotellis oli nii rikkalik, et tõepoolest ei mahu midagi ilma pressimata sisse.

«Ainult natukene. Laud on juba kaetud. Ma ise tulen ka sööma,» ei anna Win Tu meile võimalust söögist loobumiseks.

No mis parata. Laud on tõesti kaetud. Eesti mõistes võiks seda võrrelda jõululauaga, sest roogasid on palju. Sellest on tõesti kahju, et ma hommikul nii palju sõin. Vaatamata sellele punnitan kausitäie riisi koos erinevate karridega sisse. Prantslased on väga tagasihoidlikud ja jätavad pool alles. Poolakaid olevat juba siis söödetud, kui me Win Tu juures pähkleid sõime.

«Ma väga vabandan, aga pean nüüd minema. Lubasin poolakatele ka oma kodu näidata,» vabandab võõrustaja.

«Ei ole probleemi. Ma teen siis külas veel ühe jalutuskäigu ja tegelikult on mul veel linnas ka tegemist,» vabandan juba igaks juhuks ette ära, et kavatsen varsti jalga lasta.

«Okei, tänud tulemast,» jätab Win Tu minu ja prantslastega hüvasti, ja läinud ta ongi.

Mis see nüüd kõik oli? Korjanduskarpi ei olnudki.

Tunnen piinlikkust, et kahtlustasin kogu loos mingit petuskeemi. Lihtsalt selline oli siiani olnud minu kogemus: nii palju olin petmist kogenud erinevates Aasia riikides ja usk siirasse külalislahkusesse on peaaegu kadunud.

Õnneks on siiski kohti ja inimesi, kes seda usku tugevdavad. Birmalaste külalislahkus ja siirus on hämmastavad.

Ja mida saavutab Win Tu sellega, et kutsub restoranist kliente lihtsalt heast tahtest oma kodukülla? Loomulikult teeb ta sellega reklaami turistide seas, kes räägivad edasi sõpradele, kui äge elamus see oli ja tekitavad sellega huvi külastada seda paika. Soovitan teile Birmat, mis on kõige külalislahkem ja siiram Aasia maa, mida kogenud olen!