Muusika ja sõnad: Harry Middlebrooks
Tekst: Vello Salumets
Esitaja: Tarmo Pihlap
Tütre küsimus (A Daughter's Question)
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Nüüd viimne vaatus meie ellu jõudis
ja saabus lõpp me armastuse teel.
Me teadsime, kui raske tütrele on öelda,
et isa kodust lahkub täna veel.
Me püüdsime tal' öelda kogu tõde,
õrnad olla, kui veel eales olla võib.
Ja hoides teda süles, ta silma vaatas mul,
siis vaikselt, nii vaikselt küsis ta, öeldes:
Ref:
«Isa, veel oota!
Ütle mul veel üht, ma palun sind!
Nüüd, kui sa ei armasta mu memme,
sa ei armasta ka mind!»
Seda kuuldes tajusin ta häälest,
aru sain, ta hinges segadus nüüd keeb.
Miks järsku need kaks inimest,
kes talle elu andsid,
nüüd võõrad on,
kel lahku läevad teed?
Mu sõnad peavad olema, nüüd mõistsin,
tähtsaimad, mis eales öelnud ma.
Siis hellalt teda paitasin,
vaadates tal silma,
mul hoides kätt, mind vaikselt kuulas ta...
(rääkides)
Ma ütlesin: «kullake,
ema ja mina, me mõlemad armastame sind
palju rohkem, kui suudab mõista sinu meel!
Ja see armastus, mis oli kunagi meie vahel,
elab sinus!
Ja kasvab aastatega veel ja veel ja veel!
Seepärast ära usu, kui ma lahkun,
et siis isa ei armastaks oma väikest kallist tütart!
Ma olen alati sinuga, kui sa mind vajad!
Ja neid sõnu ei ole iial vaja öelda sul.»
Ref:
«Oo, isa, veel oota!...
... kas tõesti ei armasta sa mind?»