Roosid papale

Foto: Margus Kruudi erakogu

Kuidas sündis Gunnar Grapsi autoriplaat, seda meenutab tollal Eesti Raadios ja heliplaadistuudios töötanud ja praegu Rootsis elav, omal ajal Gunnar Grapsi «Roosid papale» (Melodija, 1982) plaadid ilmale aidanud Lisa Nygård, endine Tiiu Liisa Luik.

See oli 1981. aasta väga varane hommikutund Eesti Raadio vana maja (Tallinnas Kreutzwaldi tänaval – M. K.) neljandal korrusel, kus olin just lõpetanud oma täistunnise programmi kujunduse kokkumängu, lülitasin aparaadid välja ja avasin akna, kust pääses sisse jääkülm ja kirgas varakevadine päike ning värske õhk.

Oli kindlasti laupäeva hommik, sest muidu oleksin pidanud otse stuudio toimetusse minema ja tavalist päevatööd alustama. Tulin neljandalt korruselt oma sületäie lintidega teisele korrusele, kust pääses galeriisse, mis ühendas uut ja vana maja.

Uues majas olid kultuuritoimetuste ja noortetoimetuste toad, kuhu jätsin tavaliselt oma valmis tööd. Enne kui keerasin galerii poole, avas keegi suure, kolmanda stuudio hirmraske helikindla ukse, kust valgusid välja kõrvulukustavad rütmid. Oleksin oma kilosid kaaluva kandami ehmatusest maha pillanud, kui Gunnar Graps poleks mind koos lindikoormaga oma poolhaardesse haaranud. Näe, on teisigi veel, kes selles majas ööbivad!

Olin teda korduvalt ööraadios intervjueerinud ja tundsime teineteist suhteliselt hästi. Ta hääles oli nii palju talle ainuomast sooja energiat ja jõudu. Gunnar ütles, et nüüd on kogu ühe täispika vinüüli materjal valmis. Jäin soolasambana seisma. Mind tabas vaid mõte, et see oli just see, mida mulle vaja oli!

Palusin abi, et oma lindid uue maja seitsmendale korrusele toimetustuppa viia, ja Gunnar oli lahkelt nõus. Liftiga üles sõites mainisin, et kas ta on nõus minuga koos materjali üle kuulama, ning lisasin, et annan talle LP võimaluse nüüd ja kohe, kui materjal mulle vähegi sobib, nii et julgen seda plaadistuudios välja pakkuda. Gunnar jäi sõnatuks ja ütles peaaegu šokis, et tulgu ma kohe kaasa.

Kui ta mulle tunnike hiljem taksot tellis, värisesid ta käed kergelt. Olime kõik üleväsinud. Arvan, et meeletult õnnelikud – poistele tähendas plaat esimest kauamängivat – ikkagi oma esimene suur heliplaat! Ajalugu, mida võiks kätte võtta, kui kõik õnnestub.

Endel Veliste tehtud kujundusfoto oli kümnesse – väga hea kontrastiga, dünaamiline ning hea energiaga, nii nagu Gunnar ja tema muusikagi. Gunnar oli plaadi ning selle ümbrise kujundusega väga rahul. Üldse oli meie koostöö ladus, ja ei mäletagi, et keegi teine nii suure harduse ja uhkusega oma suurt LPd ise minu juuresolekul käes oleks hoidnud. Peale Sven Grünbergi.

Need olid mõlemad väga südamega tehtud tööd. Aga Gunnari plaadi tegemise juurde tagasi tulles peab mainima, et mul tol hetkel muidugi mingeid garantiisid veel polnud, mitmed karid ootasid ees – oli vaja saada plaanivälisele tööle eriluba kultuuriministeeriumist, teha kiirelt kujundus, sest see pidi alati minema koos kontrollitud originaaliga.

Alles palju hiljem sain aru, kui võimatu oli segasest firma Melodija majandusest saada õiget kujundust õigele helindile, kui nende teed tööprotsessis õnnetult lahku juhtusid minema. Riia tehase tööruumid nägid välja nagu vanakraamiladu – mis moodi ja kuidas seal üldse töötada oli võimalik, jäi mulle igaveseks arusaamatuks.

Õppisin asjast kohe niipalju, et ei lasknud oma sülest lahti ühtegi helilinti ega kujundust paarina enne, kui nad Riias n-ö masinasse läksid. Kujunduste puhul oli oluline istuda trükkali kõrval kogu pikk öö niikaua, kuni värvid olid nii lähedal originaalile kui võimalik. Viimane tekitas hulgaliselt probleeme. /---/ Tavaliselt oli üheksas või kümnes tõmmis aktsepteeritav, siis algas uus sõda kiletamise pärast. Kui kohapeal natuke määrisid, ehk andsid meelehead, siis sai plaadiümbrisele kena kaitsva kilekihi, muidugi mitte kogu tiraažile, aga osale küll. Enamjaolt kiletati see, mis läks otse eksporti. Eesti plaadid läksid kõik, kui kujundus vähegi kriitikat kannatas.

Lisatiraažilt andis tehase direktor mulle veel kümme autorieksemplari, mis läksid kõik Magnetic Bandile. Endale jätsin mälestuseks ühe ja sellele kirjutas Gunnar punase pastakaga oma autogrammi ning kinkis ühe mahlase sületäie tulipunaseid roose! Ja nii lõppeski suur plaat «Roosid papale» roosidega.

Katkend pärineb Margus Kruudi seni ilmumata raamatust, kus meenutatakse plaadistuudio ja helikassetitehase aegu ning kirjeldatakse lauljate, muusikute, heliloojate, toimetajate, kujundajate ja helirežissööride töid-tegemisi.