Ilmar Taska: kunagi ei tea, kes võib tutvusena kasuks tulla

Ilmar Taska ja Eve Kivi Foto: Jelena Rudi

Kui isegi filmimees Ilmar Taska ei tea, millised inimesed võivad kujuneda kasulikuks ja millised mitte, siis kes üldse?

Küll aga on Taska kindel, et uute tutvuste korral ei tohiks kedagi alahinnata. «Olulisi ja vähemolulisi inimesi pole olemas,» jääb Taska kindlaks.

Oma veendumuse piltlikustamiseks toob mees näite. «Kohtusin ühel kokteiliüritusel ühe uue näoga ning jäime pikemalt vestlema. Minu juurde tuli mu kolleeg ning ütles, et ma ei raiskaks oma aega. «Ta ei ole meile vajalik, ta ei ole tähtis inimene,» ütles kolleeg. Mis tekitab küsimuse, et mitu minutit siis kellele ikkagi raisata tuleks,» arutleb mees.

«Mulle on elu näidanud, et siin ei ole mingit vettpidavat loogikat. Need inimesed, keda peame esialgu ebavajalikeks, võivad tulevikus kujuneda võtmeisikuteks,» viitab Taska oma kogemustele.

Näiteks ühe filmi positiivse rahastamisotsuse tõi Taskale üks sõber, kes on filmikunstnik ja mitte finantseerija ega produtsent.

«Ta lihtsalt tundis huvi projekti vastu ja tutvustas oma venda, kes just tegeles niisuguste projektidega finantseerimisega. Siit tulenevalt - me ei saa alati liigitada asju ja inimesi kaheks - tähtsateks ja mittetähtsateks.»

Taska hinnangul on see suhtumine šokeeriv, kui inimesi liigitatakse vastavalt nende väärtusele.

«Tegelikkuses toimub igasugune liigitamine ju tinglikult. Milleks siis üldse?» küsib Taska.