Meie mees Aasias: kes on kõige kuulsam eestlane Indias?

Bombillaz Foto: Margus Kalam

KillBaba on Pushkaris kuulus. Mäletan seda päeva, kui ma sellest aru sain, kui kuulus Kill on… Teadsin küll, et nad on seal Bombillazega esinemas käinud, aga et ta päris staar on, keda tänaval ära tuntakse, oli mulle suur üllatus. Ei saanud kümmet sammugi astuda, kui keegi jälle ligi astus, et kätt suruda ja uurida, kas oled jälle siin kontserti andmas, kirjutab Aasias seiklev kaubarändur Margus.

Mul on hea sõber Eestis, kellega viimastel aastatel kohtume vaid Indias. Lihtsalt on nii juhtunud. Isegi suvel, kui ma oma sünnipäeva tähistan, ei saa ta tavaliselt tulla, sest on bändiga esinemas. Nii ongi välja kujunenud, et kohtume septembrikuus Indias, ühes linnas, kuhu meil mõlemal on vaja vähemalt korra aastas töö asjus minna. See ei sega meid, et ostame tooteid samast firmast ja müüme neid mõlemad Eestis. Sisuliselt oleme teineteisele konkurendid, kuid sõprus on meile tähtsam kui äri.

Minu sõber on Kill, esinejanimega KillBaba, kes on kokku pannud ansambli Bombillaz. Kui musitseerimisest aega üle jääb, müüb ta hõbedast ehteid.

Bombillaz Foto: Margus Kalam

Meie kohtumispaik on Pushkar: üks armas külamõõtu linnake Rajasthani osariigis. Pushkaris asub Brahmale pühendatud tempel, mis on hinduistidele pea sama oluline kui Meka moslemitele. Seal tuleb elu jooksul igal korralikul hindul ära käia. Seetõttu on see linnake alalõpmata täis palverändureid ja terves linnas on keelatud liha ja alkohol. Paraku pakub nii mõnigi restoran salvrättidesse mässitud õllepurke ja põrandaalust tuunikalasalatit... Ja mis lääne turiste eriti Pushkari tõmbab, on kanep. Siin linnas tekib tunne, nagu oleks ajas tagasi läinud kuumadesse kuuekümnendatesse. Hipilikud tänavakohvikud ja restoranid täis «karvaseid ja sulelisi», kus istudes võid ajaviiteks üle lugeda, mitu lehma, koera või siga sinust möödub. Katustel möllavad languurid ja makaagid, keda eestlased lihtsalt ahvideks kutsuvad. Tänaval kõndides võid kuulda sissekutsujate reklaamhüüdeid «koka-fanta-sprait-minneralvaater-tšoklat-biskit-toiletpeiper-sigirett-hašiš-oopium-marihuaana».

Pushkar Foto: Margus Kalam

KillBaba on Pushkaris kuulus.

Mäletan seda päeva, kui ma sellest aru sain, kui kuulus Kill on… Teadsin küll, et nad on seal Bombillazega esinemas käinud, aga et ta päris staar on, keda tänaval ära tuntakse, oli mulle suur üllatus. Ei saanud kümmet sammugi astuda, kui keegi jälle ligi astus, et kätt suruda ja uurida, kas oled jälle siin kontserti andmas.

***

Meie seekordne Pushkari-trehvung on aga ebatavalisem. Killi bändil Bombillazel on Indias nimelt kuuajane kontserttuur tulekul. Bänd jõuab sinna mõned päevad peale meid ja selleks sõidame Delhisse, et nad seal vastu võtta. Kill on teinud mulle ahvatleva ettepaneku liituda nende tuuriga. Saaks tasuta kaasa sõita nende bussis, ööbida koolimajades ja süüa sööki, mida tuuri korraldaja neile organiseerib. Kõlab ahvatlevalt. Lepime kokku, et teen oma kiiremad tööd Delhis ära ja siis sõidan neile rongiga järgele kuhugi linna, kus nad sel hetkel peatuvad.

Paraku ei käi Indias asjad tavaliselt nii nagu kokku lepitud. Teel Pushkarist Delhi poole saab Kill telefonikõne tuuri korraldajalt Suneetilt, kes nagu muuhulgas mainib, et Killi soovitud bussi olevat olnud liialt kulukas ja selleasemel on ta üürinud kaks sõiduautot. See info on Killile nagu löök haamriga otsaette.

«Suneet! Kuula mind!... Oota, kuula, mida ma räägin! Meil on vaja bussi! Ma olen sulle kogu aeg seda rääkinud! See oli meil ammu kokku lepitud!» Kill on ilmselgelt endast väljas ja tulistab edasi. «Kuula! Ma räägin sinuga! Me ei mahu ära! Mida? Kaks sõiduautot?! See on võimatu! Meid on üheksa inimest, pluss pillid, pluss pagas. Need ei mahu! Ei mahu sõiduautodesse!» Pinge kasvab. Kill juba sisuliselt röögib.

«Suneet! Lõpeta see jutt! Tuur jääb ära! Ma helistan praegu poistele Eestisse, et nad ei läheks lennuki peale. Nad ei ole veel lennujaamas. Tuur jääb ära! Selge?!»

Vahepeal katkeb kõne või viskab emb-kumb pool toru hargile ja ma julgen tasahilju küsida, et ee, mm, kas on probleeme transpordiga.

«Nojah. Ma olen kogu aeg Suneetile rääkinud, et alla minibussi ei mängi kindlasti välja. Kõik on juba ammu ära räägitud. Nüüd siis selgub, et koht, mille arvelt kokku hoida, on transport.»

Telefon heliseb taas.

«Mida? Ei-ei-ei! Poiste honorari arvelt ei maksa transporti! Nad on selle rahaga arvestanud. Kõik on töötavad inimesed, kes on end kuuks ajaks vabaks võtnud ja selleks see honorar ongi, et nende töötasu kompenseerida. Selle summa peavad nad kätte saama! Muidu jääb tuur ära!»

Vaidlus kestab veel mõnda aega.

«Tundub, et minu tuurile tulek on pisut kahtlane?» uurin siis, kui kõne läbi.

«Eks näis. Ootame homse ära. Ta peab selle bussi hankima, sest muidu me ei lähe lihtsalt sinna ja kõik. Loodame, et ikka saad ühineda meiega,» on Kill siiski positiivselt meelestatud.

Ja kuigi tuurikorraldaja on lubanud asjad korda ajada, no problems, ootab meid paari päeva pärast lennujaamas ees ebameeldiv üllatus. Suneet on siiski üürinud kaks sõiduautot ja ütleb, et kui ära ei mahu, siis üürib veel ühe. See pidavat olema kokkuvõttes ikka soodsam kui buss.

Ja Suneet arvabki viimase hetkeni, et kogu suur täisvarustuses ja reisikohvritega bänd mahub ära kahte sõiduautosse. Ta ei saa sellest aru, miks on Eestist kaasa tassitud kolm kohvritäit tehnikat. Ja milleks üldse on vaja lava- ja helitehnikut? Eestist on kohale tulnud kaheksa inimest, igaühel neist on oma isiklik pagas ning kahel ka kitarrid. Lisaks on vaja kaasas vedada trummikomplekti, mis Bombillazel on juba eelmise India tuuri ajal soetatud ja mida ladustatakse kohapeal.

Kill ei jäta jonni ja nõuab bussi. Korraldaja omakorda, et kui ise bussi kinni maksate, siis võib selle organiseerida. Selle väljaminekuga pole arvestatud ja tõenäoliselt poleks keegi bändi liikmetest nõus seda maksma. Neid on ju sinna esinema tellitud.

Kolmandaks päevaks saab siiski buss organiseeritud, aga ootamatult on tuuriga liitunud lisaks bussile veel kolm kohalikku, kes pidavat filmima ja üldse olmeasju korraldama. Kui korraks hakkas tunduma, et mul on bussis koht olemas, siis nüüd kustub lootus taas. Buss on täis.

Teen uue plaani. Ma võin nende tuurile järgneda liinibusside, rongide ja taksodega. Millega iganes võimalik on. Paraku toimub tuur Himaalaja jalamil asuvas piirkonnas Nainitalis, kus raudteed pole.

Nainital on indialaste suvekuurort, kuhu minnakse kuuma eest peitu, siis kui Delhis tõuseb temperatuur üle 40 kraadi. Linnake asub vulkaanilise tekkega Naini järve ümber, mille kõrgus merepinnast on paar kilomeetrit. Kergelt annab tunda, et õhk on hõredam. Mööda mäenõlvu kõndides võtab ikka tavalisest enam hingeldama.

Esimesel päeval lähen kohe matkama. Järve ümbritseb mägedevall, mille otsas on avastamist küllaga... Üles saab mööda kitsaid radu ja treppe, kus kohtad vaheldumisi koolist tulevaid lapsi, turule tõttavaid kohalikke, kepsutavaid kitsi ja lonkivaid lehmi. Orineteeruda ei ole lihtne, sest kusagil pole kirjas, kas rada viib lõpuks mäetippu või lõppeb kellegi esikus. Pidevalt pean otsa ümber pöörama ja uut rajajuppi otsima. Vahel muutuvad betoneeritud kitsad teelõigud majade vahel suisa labürindilaadseteks koridorideks, kus pidvalt on teelahkmed, millest üks viib kellegi tuppa: pisikesse karpi, milles elab terve perekond.

Naini järv Nainitalis Foto: Margus Kalam

Mul tuleb mäkketõusul korduvalt puhata. Samas rühib mõni kohalik vanatädi minust nagu muuseas mööda. On alles füüsiline ettealmistus!

Mõne aja pärast võtavad mulle sappa kohalikud koolipoisid. Üritavad teha nägu, nagu neil on vaja ka just samal hetkel puhata, kui mina otsustan teepervele istuma jääda. Lõpuks ei pea nad vastu ja julgem neist tuleb juttu tegema.

«Kust sa pärit oled, söör?»

«Eestist. See on Euroopa põhjaosas, Soome ligidal.» Olen juba harjunud, et peab pikemalt juurde seletama, et neil üldse tekiks mingi ettekujutus meie asukohast.

«Atonia? Pole kunagi kuulnud.»

«Ei-ei. Es-too-nii-aa,» üritan aeglaselt silphaaval veerida.

«Etonia? Ei ole kuulnud.»

Räägin neile, et kohe tuleb siia esinema bänd Eestist ja uurin, millises koolis nad õpivad. Selgub, et seal piirkonnas on üle viiekümne kooli ja sellest koolist pole nad üldse kuulnudki, kus Bombillaz esinema peaks. Lõpuks üks poiss leiab selle ikkagi Google'i abiga üles ja selgub, et see kool polegi Nainitalis sees, vaid umbes 16 km linnast väljas. Mägedes tähendab see vähemalt umbes tunniajalist sõitu.

Aga lõpuks on käes see päev, kui bänd saabub. Lava asub fantastilise vaatega asukohas. See on nagu amfiteater mägedes... Võimas vaade! Järgnev vaatepilt on samuti muljetavaldav, kui lastele antakse luba lava ette minna. Neid aina tuleb ja tuleb juurde, igast areeni värvast.

Lapsed lava ette jooksmas:

Kontsert ise on meeliülendav. Indialaste temperament on kadestusväärne. Juba esimestest nootidest läheb rahvas käima ja mida lugu edasi, seda energilisem on publik. Poisid ronivad üksteise kukile, tantsitakse nagu tõelisel rockfestivalil. Möllu ja... tolmu... tohutus koguses liivatolmu jätkub kogu kontserdi ajaks.

Bombillaze etteaste:

Üritan saada terveid lugusid videosse, kuid pidevalt segavad vanemate klasside noormehed vahele. Ikka on vaja küsima tulla «mis maalt, söör?» ja «kas sa oled ka bändis?». Pärast kontserti moodustuvad järjekorrad autogrammide saamiseks ja ei pääse sellest minagi. Üritan küll seletada, et ma pole bändi liige, aga see on nagu hane selga vesi. Ikka pean oma autogrmmi andma. Lõpuks tuleb üks mehehakatis palvega, kas ma võiks oma telefoniga pildi teha temast koos bändiga ja siis saata tema isale. Nimelt ei ole neil koolis telefonid lubatud ja kodustega suhtlemiseks võimalus puudub. Tegu on internaatkooliga, mis on Indias tavaline. Bändimeeste sõnul on see kool oma tasemelt peajagu üle nendest, kus nad seni on esinenud. Õpilased oskavad esitada arukaid küsimusi ja üldse on kuidagi viisakamad. Saame pildid tehtud ja nüüd oleks need vaja Whatsapp’i kaudu isale saata. Paraku pole seal üldse andmeside levi ja luban need pildid saata hiljem hotelli jõudes. Poiss ei lepi sellega, fotod on selleks liiga väärtuslikud. Sellist võimalust ei pruugi enam tulla, kus saab läänest tulnud bändiga koos pildistada ja äkki ma ei saadagi. Nemad kuulsid esimest korda elus sellist bändi ja üldse muusikat läbi nii suurte kõlarite.

Poisid veavad mind käekõrval kantseleisse, kus istuvad kõiksugu ametnikud. Seal ühendatakse minu telefon internetivõrguga ja fotod saavad saadetud.

Olen seda Indias ammu kogenud, et kui annad kellelegi oma kontakti, siis niisama lihtsalt ei pääse. Umbes nädala jagu hiljem on minu Facebooki sõbrakutsete märguandja pidevalt punane, sest poisid on kõik pühadeks koju sõitnud ja kasutavad internetti. Nüüd on nii, et kui Facebookis mõni tundmatu indialase nimega isik minu postitusele oma emotsioonimärgikese lisab, siis peale klikkides avastan, et meil on nii umbes paarkümmend ühist sõpra, kellest neljandik on Bombillaze liikmed.

Müts maha Killi ja Bombillaze ees, kes on endale Indias nime teinud. Tehke järele!