:format(webp)/nginx/o/2019/01/25/11741236t1hdce9.jpg)
Hollandist pärit naine ja ta uusmeremaalasest mees kolisid kaheksa aastat tagasi Uus-Meremaal loodusesse elama, saades «metslasteks».
Pildid ja video: naine elab tõelise «metslase» elu, kütib söögiks loomi ja peseb juukseid uriiniga
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
34-aastane Miriam Lancewood ja ta 64-aastane elukaaslane Peter Lansford ei ole oma otsust kahetsenud ja on eluga rahul, teatab dailymail.co.uk.
:format(webp)/nginx/o/2019/01/25/11741233t1hd33e.jpg)
Naise sõnul kütib ta söögiks loomi ja korjab söödavaid taimi. Ta peseb juukseid uriiniga ning hambaid söe ja lõkketuhaga.
Paari teatel ei igatse nad mobiiltelefoni, interneti, keskkütte, vanni, sooja vee ja teiste mugavuste järele, mis nende varasemas elus olemas olid.
Lancewood tunnistas, et tsivilisatsioonimõnudest loobumisel tekkisid tal alguses mitmed probleemid, kuna keha ei olnud looduskeskkonnas elamisega harjunud.
:format(webp)/nginx/o/2019/01/25/11741230t1h270d.jpg)
«Mul tekkis metsas elades kohutav kõõm. Üritasin seda juustest välja kammida, kuid see ei aidanud. Siis sain teada, et uriiniga pesemine võib aidata ja nii ma pesengi juukseid uriiniga,» sõnas uusmeremaalanna.
Naise sõnul teadis ta elukaaslane Peter, et eskimod pesevad talvisel ajal juukseid uriiniga.
«Uriin aitab. Pärast uriini pähekallamist lasen sel natuke aega juustes olla ja siis pesen juukseid seebiga. See töötab väga hästi,» teatas naine.
Paar müüs 2010 enne metsa kolimist vara maha, jättes alles vaid kõige hädavajalikuma.
«Eluks ei ole tegelikult palju vaja, tarbimisühiskond on tekitanud vajaduse palju omada. Mul on kaks paari šortse, kolm T-särki, millest üks on pikkade varrukatega, üks kampsun, üks dressipluus, ühed pikad püksid, ühed liibuvad spordipüksid ja paar paari sokke. Lisaks kaks paari spordijalatseid. See on kõik,» teatas naine.
Nad lahkusid tsivilisatsioonist nii, et mõlemal oli 85 kilogrammi kaalunud seljakott, kus oli lisaks riietele ka toitu.
Uus-Meremaal Nelson Lakes’i piirkonnas valisid nad välja elukoha looduses, valmistades endale ka vibud, mille abil loomi söögiks küttida.
«Elame looduse rütmis, tõustes üles koos päikesega. Meie elu käib telgi ja lõkke juures. Me ei tea täpset kellaaega, kuna meil ei ole kella, kuid päikese järgi saab kellaaja enamvähem teada,» selgitas «metslane».
Paar liigub Uus-Meremaal vastavalt aastajale sinna, kus on soojem.
«Sõltume väga palju ilmast ja väljas maamisega oli raske harjuda, nii mõnelgi korral ärkasin öösel selle peale, et mul oli külm. Talvisel ajal magame 13 – 14 tundi, kuna pimedas ei saa midagi teha,» selgitas Lancewood.
Nad on mõnikord sooja saamiseks öösel üles tõusnud ja esimeste päikesekiirte ilmudes jahile läinud.
«Kütime söögiks loomi. Minu esimene kütitud loom oli opossum ehk kukkurrott. Järgmine oli metsik kits. Meil ei ole jahipüsse, saame liha vaid vibu ja noolte abil,» selgitas metsas elav naine.
:format(webp)/nginx/o/2019/01/25/11741237t1hc482.jpg)
Paari sõnul on nad «metslased», kuid nad on teinud ka mõningaid järeleandmisi. Kui nad oma matkadel satuvad väikelinnade juurde, siis lähevad nad linna ning ostavad süüa ja ka maitseaineid. Nad ei ole veel õppinud olema ilma suhkru, soola ja pudruta.
«Meil metsas raha ei ole, vara müügist saadud raha on pangas ja me kasutame seda toidu ostmiseks. Lisaraha teenimiseks mängin vahel mõne ostukeskuse juures kitarri. Oleme ligi üheksa aastaga nomaadieluga ära harjunud ja tsivilisatsiooni me tagasi ei taha. Tsivilisatsioonist eemal olles tunnen end nii vaimselt kui füüsiliselt paremini. Kui meel on liigsest mürast ja pahnast puhas, tuleb ka uni paremini ja elukvaliteet on kõrgem,» lausus Lancewood.
:format(webp)/nginx/o/2019/01/25/11741231t1h8ea7.jpg)
Lancewood kirkjutas ja avaldas ome metsaelust raamatu «Woman in the Wilderness». (Naine metsikus looduses).
:format(webp)/nginx/o/2019/01/25/11741239t1hef13.jpg)