Austraalia värvikirev elusloodus – mürgiämblikud, inimsööjakoaalad ning appi karjuvad linnud

Foto: Pixabay

Enne Austraaliasse kolimist polnud mul õiget ettekujutust siinsest faunast. Arvasin, et koaalad mahuvad peopessa ning et kõik kängurud on vähemalt inimesepikkused. Tegelikult on lugu palju huvitavam. Känguruid ja vallabeid on kokku 45 liiki. Kuigi pikimad punased kängurud võivad lausa kahemeetrised olla, on nad tavaliselt inimesest märgatavalt lühemad. Vallabid on kängurute väiksemat sorti, kõige rohkem meetripikkused sugulased. Avaldame katkendi Triin Pehki värskest raamatust «Minu Sydney». 

Austraalia loomadega saab nalja ka. Tuntumad loomadega seotud luiskelood räägivad puu otsast alla kukkuvatest niinimetatud lihasööjakoaaladest ehk drop bear’idest, kes loodavad homo sapiens’iga maiustada, ning niinimetatud rõngasmadudest ehk hoop snake’idest, kes võimlemisrõngana inimeste poole veerevad, et neid rünnata.

Kohalikele paistab nalja tegevat ka Austraaliat külastavate välismaalaste üüratu hirm kõige mürgise ja tapva ees. Samas on siin mürgiseid looma- ja taimeliike võrreldes Euroopa või naaberriigi Uus-Meremaaga tõesti kordades rohkem. Nii ongi arukas lähtuda vastupidi Eestile põhimõttest, et kõik liigid on ohtlikud nii kaua, kuni pole kindlaks tehtud, et nad on tegelikult ohutud. Näiteks sajajalgsedki on Austraalias mürgised. Seega ei tohi putukaid ega taimi igaks juhuks katsuda, veel vähem suhu pista või alla neelata.

Minu Sydney. Foto: Petrone Print

Kuigi Austraalias elavad maailma kõige mürgisemad ämblikud, pole viimase neljakümne aasta jooksul peaaegu keegi ämblikuhammustuse kätte surnud. Põhjus seisneb selles, et välja on töötatud vastumürk, millega on kogu riigi haiglad nüüd aastakümneid varustatud olnud.

Kuigi kiirabi saab aastas ikkagi sadu hammustusega seotud väljakutseid, jäävad inimesed ellu. Hoopis ohtlikumad on orb-weaver’id ehk võrkurlased – ämblikud, kes võivad ööpimeduses näiteks kahe põõsa vahele kududa niivõrd jämedast niidist suure ämblikuvõrgu, et kui sinna nägupidi kogemata sisse kõndida, saab kuulu järgi osa inimesi halva üllatuse tõttu infarkti.

Ämblikke õpetatakse maast madalast vältima. Nii keelati Austraalias ära Briti multifilmi «Põrsas Peppa» osa, mis näitas seaperekonda sõbralikult ämblikuga lävimas – lastele vale sõnumi saatmise ettekäändel.

Tähelepanelik matkaja märkab radadel arvukaid looma- ja linnuliike. Suure tõenäosusega kohtab sellisel kohalike kutsutaval bush walk’il ehk võsakõnnil mõnda sisalikku või tema liigikaaslast. Vee läheduses võib näiteks näha Australian water dragon’i nimelist sisalikku. See pruunikashall sakilise harjaga draakonike ehk eesti keeles harilik veeagaam peesitab vahel mõnel soojal kivil või keset matkarada, pea üles tõstetud. Võiks arvata, et tegemist on loodusesse paigaldatud skulptuuriga. Peale muude sisalike ja skinklaste võib kohata ka mürgimadusid. Tavaliselt roomavad nad aga inimeste eest pigem ära, mitte ei liigu nende poole.

Ussidega on lugu nii, et kuigi viis kümnest maailma kõige mürgisemast maost tõesti Austraalias elab, on ka ussihammustusest põhjustatud surmad tänu vastumürgi olemasolule väga harvad. Selliseid surmasid on aastas kokku üks-kaks.

Mida kaugemale linnakärast matkata, seda tõenäolisem on kohata suuremaid Austraalia loomi nagu vallabid, kängurud ja mõnikord harva ka koaalad. Ööpimeduses liiguvad puude otsas ringi possumid ning lendavad suured käsitiivalised nahkhiired.

Iga loodusmatka saadavad rõõmsalt häälitsevad Austraalia linnud. Kõik kohalikud linnuliigid ei kõla aga tegelikult üldse heatujuliselt. Mõne häälitsus võib lausa imelikuna kosta. Kord lugesin troopilises Cairnsi linnas hotellis peatudes laual olevast infomaterjalist järgmist: kui kuulete õuest tulevat häält, mis tundub hädas oleva naise appihüüdena, siis ärge rutake politseid kutsuma, sest tegemist on meie kohaliku linnuga. Sydney metsadeski võivad puude otsast kostvad hääled mõnikord valju kaklemist või vaidlemist meenutada.

Kohalikus looduses elab ka euroopaliku välimusega punarinde, käblikuid ja vinte, kes tuttavalt säutsuvad, kuid tavaliselt summutavad nende laulu kädistavad kirjud papagoid, Austraalia haraka valjud vääksud ja võõrad röögatused, mille omanikku on võimatu kindlaks teha.

Üks huvitavamaid häälitsejaid on naeru-hiidkalur ehk kuukabarra, keda võib kohata ka linnas. Tegemist on jäälinnu perre kuuluva liigiga, kellele omast valju häälitsemist naermiseks kutsutakse. Tegelikult märgistavad kuukabarrad nii oma territooriumi. Nad on elurajoonide läheduses eriti valjud päikesetõusu ajal – siis, kui inimeste uni kõige magusam on.

Suured käratsejad on ka valged kollase harjaga kakaduud ja kirkavärvilised papagoid. Nende energilist lendu ja suhtlust on kõige parem jälgida päikeseloojangu ajal, mil nad suurte parvedena elavalt suheldes oma ööbimiskoha poole liiguvad.

Lindude nägemiseks ei ole alati vaja metsamatkale minna. Mõned neist võivad pesitseda otse kortermajade vahele jäävates põõsastes või puude otsas. Üks selline on musta keha, punaka pea ja üsna koleda välimusega, oma Eesti sugulasest kaks korda väiksem kalkun-rihukana, kes endale kõdunevatesse lehtedesse pesa teeb ning oma tugevate küünistega majadevahelistes lillepeenardes toiduotsingul ringi tuulab.

Inimeste lähedal elavad tavaliselt ka Austraalia harakad, kes on Euroopa sugulastest umbes kaks korda suuremad ja kelle keha meenutab ronka. Need harakad, keda inglise keeles kutsutakse magpie’deks, on kuulsad oma häälitsuse poolest, mis kõlab kui üks kaunis meloodiline kurgukuristamine.

Loe edasi raamatust «Minu Sydney».