ELU24 VIDEOLUGU: «Väga kift! Teeme ära!» ehk kuidas minust sai Eesti ühe rajuma trupi tantsutüdruk ja millega see avantüür lõppes
3. märts 2019, 11:01
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Pealtnäha mängleva kergusega viskavad nad saltosid, teevad pööraseid tõsteid ja võtavad graatsilisi poose, mis pallimängude pauside ajal spordipublikul silmad särama löövad. On ainult üks viis teada saada, kui keeruline see ikka olla saab. «Koputan» Euroopa meistritiitlit jahtivate TalTech tantsutüdrukute uksele ja esitan palve, mille pärast peagi valus hakkab.
«Jalg, keerutus, enda kinni püüdmine, keerutus! Või oli see teises järjekorras?!»piilun teisi tüdrukuid ja aru ei saa, mis pidi nad end keerutavad. «KEERUTA, LIHTSALT KEERUTA END NIISAMA!»
Ja nii ma end seal keerutasin. Täiesti huupi ja vahepeal loopisin natukene jalga, et mitte väga silma jääda ja välja paista täieliku pooletoobisena.
Aga enne veel, kui peadpööritavate keerutuste ja kukerpallideni jõuame, tuleks alustada täiesti algusest. Kirjutasin TalTechi (endine Tallinna Tehnikaülikool) tüdrukutele, et kas võiksin nendega mõned trennid teha, ning jäin ärevusega vastust ootama.
Juba paar päeva hiljem kirjutati mulle vastu: «Väga kift! Teeme ära!» Ja tegimegi. TalTechi esindusrühm võttis mind nädalakeseks enda tiiva alla.
Sissejuhatuseks vaatame videost, kuidas tüdrukud suurel platsil muretult säravad ehk pallimängude vaheajal rahvast ergutavad:
ESIMENE TRENN
Juba järgmisel päeval pidin oma mugavustsoonist looma oma peas sama müütilise olendi nagu soe ja pikk Eesti suvi.
Kui TalTechi spordihoonesse jõudsin, ei teadnud ma isegi, kus garderoob on. Veel vähem, kus meie trennid toimuvad. Kasutasin taktikat «tee enesekindlat nägu ja siis vaatame, mis saama hakkab».
Õnneks kannab enamus tüdrukuid logoga riideid, mille ma kiiresti sihtmärgiks võtsin. Nii ma ühe blondi neiu juurde vapralt astusingi: «Tere! Sa oled vist tantsutüdruk eks?»
Istusime kahekesi seina ääres ja kell hakkas juba trennitundi täis tiksuma. «Kas tõesti on nad kõik nii viimase minuti inimesed? Ma rumal tulin pool tundi varem..» Tuli aga välja, et olime oodanud vale ukse taga.
Kui lõpuks õigest uksest sisse astusime, tundsin hetkeks kabuhirmu. Saal oli plikse täis ja tollel hetkel sain aru, et mul ei ole ju õrna aimu ka, mis mind ees hakkab ootama.
Alustasime trenni soojendusjooksuga, käed kõrvade juures välja sirutatud. See õnneks rahustas mind veidi, kui mööda sa jooksmisega ikka panna saad?
«Oh, ei olegi kõige hullem,» mõtlesin omaette. Praegu itsitan selle peale pihku.
Tegime erinevaid tantsukombinatsioone nii tennisepalliga kui tennisepallita. Senikaua oli vahva, kuni treener lavalt kuulipildujana keerulisi võõrkeelseid sõnu ütles. Silmad muutusid murdosa sekundi jooksul tõllaratasteks ja vaatasin abi otsivalt mööda saali ringi.
Teised tüdrukud lihtsalt noogutasid ja hakkasid lugemise peale kaasa tegema.
Kõik keerlesid nii kiiresti, et ma ei saanud lõpuks arugi enam kuhu poole nad end keerutavad ja kust-kuhu nende jalg liigub. «Tee lihtsalt nii, nagu eesolev tüdruk teeb, mis selles rasket olla saab?»
«Jalg, keerutus, enda kinni püüdmine, keerutus! Või oli see teises järjekorras?!» piilun teisi tüdrukuid ja asi läks mu jaoks ainult keerulisemaks. «KEERUTA, LIHTSALT KEERUTA END KASVÕI NIISAMA!»
Minu õnneks sai keerutamine üsna ruttu läbi. Asi läks minusuguse Pinoccio jaoks lõbusaks. Hakkasime venitama!
Tüdrukud panid jala stepipingile või isegi treppidele ja siis istusid ja venitasid seal- graatsilised nii muuseas. Üritasin katsetada oma «tee kellegi järgi» tehnikat. Mu üritus läks kiiresti vett vedama, sest ma ei suutnud leida ühtegi tüdrukut kes oleks samasugune puunukk nagu mina.
Võtsin kasutusele plaani B- improvisatsiooni. Ma ei taha teada, kuidas see välja nägi. Hea, et olen vaegnägija ja seinapeegli peegeldusest ainult värve eristasin.
Enne tantsmist tegime jalad soojaks ja tegime sirutusharjutusi. See, mis mina tegin, las jääda sinna stepipinkide ja matihunniku vahele peitu. Ilust ja graatsiast oli minu puhul asi kaugel.
Kuna mõne päeva pärast ootas tüdrukuid võrkpallimängul esinemine, lihvisid nad trenni lõpus samme. Mina ja paar teist tüdrukut kaasa ei teinud. Tegime kerele trenni. Nad on vist rauast tehtud.
TEINE TRENN
Nii hull õnneks ei olnud, et oleksin pidanud hambad ristis midagi tegema. Seekord teadsin isegi, kuhu minema pean.
Tüdrukud harjutasid saali ukse taga kenasti samme, naeratan ja teen nägu, et ma tean suurepäraselt, millist tantsu kordavad.
Seekord olime hoopis teises saalis- väiksem, maast laeni peeglitega ja käsipuud. Selles trennis pandi rõhku tehnikale.
Soojendus oli sama, mis oli esimene trenn - käed kõrval jooks. Mu rõõm oli suur, kui sain teada, et harjutused on samad, mis esimeses trennis. Tundsin end tunduvalt paremini. Teadsin, mida teha ning seekord suutsin isegi iseendale peeglist keskenduda. Oskasin isegi end veidi jälgida, et käed ikka sirged oleks, puus pööratud ja päkk sirutatud oleks.
Mu rõõm jäi küllaltki üürikeseks. Et jalad täitsa soojaks saada pidime tegema ka jalatõsteid ette, küljele ja taha ning harkhüppeid ka. Sain iseenda üle naerda, sest see on uskumatu, milline puuhobune võib üks õrnema soo esindaja olla.
Selleks hetkeks olin ma juba oma Pinoccio-sündroomist rohkem kui teadlik. Kui käsipuu najal harjutusi tegema pidime, suutsin vaevu jala radikale tõsta. Mu jalg ei ulatunud teistega võrreldes isegi poole peale. Aga proovimine pidi olema juba pool võitu.
Trennis tegime ka uhkete väljamaa nimedega harjutuste kombinatsioone, mida ei suuda siiani meenutada. Jäin truuks oma «tee lihtsalt midagi, mis oleks vähegi sarnane sellega, mida teised teevad» tehnikale.
Valisin enda ligidalt «ohvri» kelle järgi tegema hakkasin. Väga hullu vist ei olnudki, aga ega millegagi kiidelda ka ei olnud, sest mu peas kordusid küllaltki sarnased sõnad: «Ah? Misasja? Mis nüüd? Mis see on, mis see on, mis see on? Ma ei jõua!»
«Me tahane higi verd ja pisaraid näha» innustasid treenerid meid endast ka harjutuste ajal 120% andma. Õnneks või kahjuks verd ja pisaraid ma ei näinudki, küll aga higi.
Trenni lõpetasime kolmikuga väljaspool saali, sest teised harjutasid tantse. Tegime mõned pulsitõstja-harjutused ja lõpuks venitasime paaridena vastu seina.
Mina olin paaris treener Keisyga. Ta võttis mu jala ning siis kuskil valu ja ebamugavuse piiril venitas mind. Arvasin selle päevani, et on võimatu kuulda iseenda lihaseid rebenemas, aga vist sellel päeval sai see teoks.
Tegelikult, ei olnud selles midagi hullu, sest mind on varemgi üht ja teistpidi venitatud ja ragistatud. Aga eelpuberteedik-minul olid lihased tunduvalt paremas seisus kui praegu.
Jäin ellu ja läksin oma veidi nõrgal jalal ikka koju. Märkimisväärne oli see oli trennipäev ikkagi ka- pöördusin oma kalli sõbra magneesiumiõli poole, milles end enne magama minekut marineerisin.
KOLMAS TRENN
Jõudsin sellel korral natuke liia vara ja sisustasin aega võrkpalli vaatamisega. Trennisaali ukse taga rõdult oli suurepärane vaade. See oli see kurikuulus mäng, kus esindusrühm esines.
Nägin tantsimas neid vaid korra. Teised tantsutüdrukud kilkasid ja elasid kaasa. Naeratused kõrvuni, päkad sirutatud, attitude'i rohkem kui «Las käia» filmi kahel rühmal kokku. Väga-väga lahe oli neid vaadata. Kõrvaltvaatajana sain aru, et see kommuun ja kokkuhoid, mis neid ühendab, on suur osa nende edust ja kirest.
Kuna enamik rühmast olid seelikud sirgeks silunud ja esinesid all korrusel, siis tegime trenni «veteranidega». «Kodused emmed, kes kord nädalas tuulutamas käia tahavad,» nagu treener Keisy nende kohta ütles. Olin seda trenni juba oodanud, sest lõpuks sain ka mina võimaluse puusa nõksutada.
Tegime soojenduse nagu alati. Soojenduses olin juba vana kala ja isegi tugijalg nii väga enam all ei värisenud. Tundsin end juba korraks kui inetu pardipoeg, kes luigeks muutus.
Ei läinud palju mööda, kui muundusin tagasi inetuks pardipojaks. Julgeksin isegi väita, et munaks, enne pardipoega. Õppisime tantsu Ciara loo «Level up» järgi. Siinkohal palun ma teil selle laulu tagataustaks tööle panna, et oleks audiovisuaal mu piinadest.
Kui ma esimest korda seda tantsu nägin, mõtlesin, et kui raske see ikka olla saab. Naeran ja nutan korraga, sest mu optimism sai korraliku paugu sellel korral.
Hakkasin väga entusiastlikult samme õppima. Senikaua kuni lugemisega tantsisime, oli täitsa enam vähem- julgheksin isegi väita, et peaaegu sain pihta. Kui aga muusikasse asi läks ja korra maha jäin teistest, siis oli lausa halenaljakas.
Tundsin ennast nagu kelgu pealt maha kukkunud, mis järsust mäest alla veereb. Ma tahaks näha, kes sinna suure vaevata tagasi peale saab. Kes minuga vaielda tahab, on kelgutanud küll kortermajade vahel keldrimägedel.
Sain tantsusammud teoorias «nüüd peaks midagi sellist tulema» stiilis selgeks. Ütleme nii, et kui selles trennis oleks keegi medaleid jaganud, siis mina oleks saanud «Noh.. Vähemalt sa üritasid» medali. Otsast lõpuni tantsu ei saanud kordagi õigesti tantsitud. Mu strateegia, et tee lihtsalt kellegi järgi läks ka vett vedama, sest ma lihtsalt ei jõudnud neile järele.
«Ah!? Appi! Mis nüüd! Vasak-parem-vasak-parem jalg! Keerutus! Mis nüüd? Oota, mis nüüd!? Mis see on?! Korras, jäin maha. Mm... mis nüüd, mis nüüd, mis nüüd.» Üldiselt nägi selline välja mu peas toimuv. Suur segadus. Suudan siinkohal samastuda legendaarse Homer Simpsoniga, kellel ahvipärdik peas taldrikuid kokku lõi.
«Ära muretse, mul oli ka alguses raske. Sa pead enda jaoks lihtsalt kergemaks tegema samme,» aitas ja toetas mind Tiina. Natuke hakkas kergem, aga samal ajal tahtis ju häbi ka ära tappa.
Aega võttis, aga asja ei saanud. Tantsu ma lõpuks selgeks ei saanudki. Aga veerand tantsust on juba rohkem, kui mitte ühtegi sammu! Loll on see, kes vabandust ja lohutust ei leia.
Trennis kiitlesin just, et lihased ei valuta enam üldse, ja et magneesiumiõli teeb ikka imesid. Koju jõudes valutas mul iga kehaosa. Ka need, mille olemasolust mul siiani aimugi ei olnud. Nagu oleks suusamäe otsast alla veerenud. Selline tunne et isegi liigesed valutavad. Tollest õhtust on mul viimane mälestus voodis, kui keerasin ja mörisesin oiata, et kõik on valus.
NELJAS JA VIIMANE TRENN
Seekord oli trenn Koplis, sest meil oli akrotrenn! Algas jube veidralt mu jaoks. Maja on- ust kust sisse saab, ei ole. Jumalale tänu, üks uks ikka oli. Ja tuli välja, et õige uks. Olen maailma kõige halvem orienteeruja ja tunnen isegi kergelt uhkust enda ukse-leidmise saavutuse üle.
Trenni läksin justkui vati sees, kinnise ja nohuse ninaga. Igaks juhuks ei hakanud end isegi kraadima, sest muidu oleksin ma teadnud, et mul on palavik, mitte ma poleks seda arvanud.
Jõudsin jälle natukene vara, sest iseend teades kartsin, et võin vabalt ära eksida. Olin üllatunud, sest päris mitu inimest olid juba enne mind jõudnud sinna. Nad aruasid tuliselt tantsuasju, millest ma eriti aru ei saanud. Üritasin natukene süveneda ka, et ehk saan kuuma kõmu tänase trenni kohta ja mis mind ees ootab.
«Kui teil mingid keerulised pöörded tulevad, siis meie neid ei tee. Me peaks balletikooli muidu minema,» rääkisid tüdrukud omavahel. Kange tahtmine oli tema juurde jalutada ja teda kallistada, sest terve nädala olin tundnud sama.
Jõudsime saali ja rahvast oli minu jaoks palju. Teised aga väitsid, et epideemia on üle käinud ja enamus meie esinduse rühmast on haiged. Trennis oli kolm rühma ning akrotreener oli minu jaoks võõras nägu, nime juba õnneks varasemalt teadsin- Kristiin. Küllaltki lühikest kasvu ja esmamulje poolest tundus range. Tegelikult oli ta väga väga vahva.
Alustasime soojendusega kõik kolm rühma koos. Kõigepealt jooksime, tegime soojenduseks tireleid üht- ja teistpidi, väljaasted, kätel seismist ja isegi kõndimist. Nende tegemise ajal olin nagu kõva tuule käes lipumast- sirgest hoiakust oli asi kaugel ja värisesin nagu haavaleht.
Julgen tunnistada, et see oli kõikide trennide arvestuses kõige raskem soojendus. «Ma vist minestan ära, pea käib ka sellest kukerpallitamisest nii ringi,» mõtlesin kui saali külgedel olevatesse kardinatesse komistasin peale tirelitiiru.
Lõpuks kui soojad olime, hargnesime mööda saali laiali. Meie rühm tegi kolme harjutust- käteta hundiratast, kätelseisust tirelisse ja mingit keerulise nimega hüpet.
Alustasin kätelseisust tirelisse harjutusega, ei ole ju mõtet kohe hullu panema hakata. Kukkusin päris mitu korda nii valusasti, et ei teadnudki kohe, kas nutta või naerda. Teinekord peale kukkumist ikka tegin pisikese naerupausi ka, pool-lösakil matil, pooleldi põranda. Kui mu kooliaja kehalise õpetaja oleks mind näinud, oleks ta mulle ühe tutaka vist pannud.
Teist kahte harjutust tegid teised tüdrukud ilma käteta. Mina olen aga rahulik tegelane- kahe jala ja kahe käega maa peal. Rakendasin seda ka oma harjutustes. Konte ei murdnud ja end meeletult ei vigastanud ka, kuigi korduvalt tuli ette matist mööda kukkumist.
Valus nii väga polnudki kukkuda. Küllap elevus ja adrenaliin olid minu jaoks nii laes. Mulle on alati meeldinud trilli-tralli-kukerpallitada.
Mitu korda hajus mu tähelepanu, sest jäin MM-ile minevat cheer-rühma vaatama. Poisid loopisid ühte blondi neiut, justkui möödaminnes. «Nonii nüüd ta lendab küll peadpidi nendesse trossidesse ja jääb juustega sinna kinni,» mõtlesin endaette. Aga kõik jäid terveks.
Vähemalt neil.
Kui meil olid kõigil kõik kolm erinevat harjutust tehtud, liikusime saali teise otsa, kus jagati meie rühma riismed pooleks ja hakkasime tegema tõsteid ja teineteist loopima! Spoiler alert- MIND hakati trossidesse loopima!
«Keha hoitud, jalad pinges, vaata otse, toeta õlgadele, tagumik taha» kordasin endaette, kui kramplikult kahe rühmatüdruku õlgadest kinni hoidsin ja valmistusin silmitsi seisma oma kõrgusekartusega. Kui mind välgukiirusel lakke tõsteti kleenukeste tüdrukute kätel seisin tabas mind mini-rabandus: «Kuidas ma siit nüüd alla saan!?» karjusin läbi naeru. Esimesed korra-paar aitas mind õnneks treener alla, edaspidi aga andsid tüdrukud mulle hoo sisse ja pidin maanduma nende kätele. Nii nagu asi ikkagi käib.
«Keha hoitud ja tugev, jalad tugevad, pea hoitud, käed külgedel,» kordasin alla hüpates ja silmi kinni surudes. Paar korda tuli täitsa ilusti välja. Tegijatel aga juhtub ja ka meie õhulennud lõppesid teinekord vigastustega pikali põrandal. Kes sai jumal-teab-millega peaaegu marraskil näo, kes kätega ribidesse ja kes kolaki teise peaga.
Proovisime kahte erisugust tõstet. Teine nii hästi välja ei tulnud, aga ma arvan, et arvestades, et tegin seda esimest korda, läks meil suurepäraselt. Lõppkokkuvõttes olid kõik elusad ja terved ja mina lakke pead ära ei löönud.
Trenni lõppu tegime veel ühe ringi harjutusi. Kogu mu keha andis juba tunda. Eriti randmed ja selg nendest maandumistest. Aga eks see käib asjaga kaasas. Lahingust läksin ära naeratus näol ja suuremate vigastusteta.
Ainult paar pisikest sinikat tuvastasin järgmisel hommikul. Keha valutas veel paar päeva, aga õnneks on see valu nauditav.
PS. magneesiumiõlist olin ma selleks hetkeks loobunud ja paar päeva oli tunne, nagu oleksin rattaga kukkunud.
KES ON TALTECHI VÕRRATUD TANTSUTÜDRUKUD?
TREENERID
Keisy Põldsam (29), Getter Jaani taustatantsija
Olen TalTech Cheerleaders manager, treener ja tantsija. Tantsinud olen juba 17 aastat.
Heli-Mari Sakala (25)
Olen TalTech Cheerleaders treener ja tantsija. Tantsinud olen 22 aastat, millest 6 aastat TalTech Cheerleadersite peres.
TANTSUTÜDRUKUD
Adele Vainumets (19)
Olen TalTechi tudeng ja TalTech Cheerleaders tantsija. Tantsimisega olen tegelenud 7. aastat.
Kõige ägedamad mälestused seoses tantsutüdrukutega on suuremad esinemised, võistlused ning kindlasti ka suvelaagrid.
Andra Mataloja (22)
Olen TalTech tantsutüdruk, TalTechi tudeng ning töötan IT valdkonnas analüütikuna. Tantsinud olen 7 aastat, sellest läheb 2. aasta TalTech Cheerleaders tantsutüdrukuna.
Kõige ägedam mälestused on erinevad esinemised ägedatel üritustel.
Anita Mäetalu (21)
Õpin teist aastat Tallinna Tehnikakõrgkoolis tootmiskorralduse erialal ning olen TalTech tantsutüdruk. Tantsinud olen juba 13 aastat.
Kõige ägedam mälestus seoses tantsutüdrukutega on Getter Jaaniga lava jagamine MyHits Awards'il.
Anžela Kotelevski (21)
Olen TalTech tantsutüdruk, TalTech tudeng ja modell. Rahvusvahelisel iluduskonkursil saavutasin talendivoorus I koha TalTech tantsutüdrukute tantsuga. Tantsinud olen tänaseks 6 aastat.
Kõige ägedam mälestus seoses tantsutüdrukutega on III koht Vabariikliku Tantsutüdrukute festivalil.
Birgit Orulaid (20)
Olen TalTechi lasterühma treener ja võimlemistreener ning tudeng Tallinna ülikoolis. Tantsinud olen 4 aastat ning 13 aastat olen tegelenud rühmvõimlemisega.
Kõige ägedam mälestus seoses tantsutüdrukutega on kindlasti suured lavad ja suur publik.
Hanna Lisette Helekivi (19)
Olen TalTech Cheerleaders tantsija ja Tallinna ülikooli tudeng. Tänaseks olen tantsinud 14 aastat.
Helena Ajaots (21)
Olen TalTech Cheerleaders tantsija, VK Piruett treener ja TalTechi Ärinduse eriala tudeng. Varasemalt tegelesin 12 aastat rühmvõimlemisega, tantsinud olen 3 aastat.
Iga esinemine, treening ja tiimiüritus on mäletamist väärt! Kindlasti üheks kõige hilisemaks ja ägedamaks esinemiseks on MyHits Awards, mis jättis kustumatu mälestuse.
Jana Vinkel (20)
Millega tegeled? TalTechi tantsutüdruk ja TLÜ teise kursuse tudeng. Enne tantsimist tegelesin 13 aastat iluvõimlemisega.
Kõige ägedam mälestus seoses tantsutüdrukutega on Suurtel lavadel suurte publikute ees esinemine.
Kairi Perk (24)
Olen TalTechi tantsutüdruk, töötan projektijuhina ja õpin magistris finantsjuhtimist. Tantsinud olen 6 aastat. Enne tantsimisega alustamist tegelesin rühmvõimlemisega 12 aastat.
Kõige eredamalt on meelde jäänud suure publiku ees esinemised.
Kristiin Bauer (27)
Olen TalTech Cheerleaders tantsija, õpin TalTechis tootmistehnikat ja juhtimist ning töötan mööblitööstuses tootmise planeerijana. Tantsinud olen 22 aastat, millest 8 aastat TalTech Tantsutüdrukute ridades.
Kõik suuremad esinemised ja võistlused on olnud väga vinged ja erilised. Kuid suurimat väärtust loovad minu jaoks erinevad inimesed, kellega tutvunud olen ning kogemused ja oskused, mis tiimis omandatud. See on uskumatu, kui ägedad ja motiveerivad inimesed meil koos on.
Kristiina Krause (18)
Olen TalTech tantsutüdruk ja tegelen kergejõustikuga, õpin Tallinna Inglise Kolledžis. Eelnevalt tegelesin 9 aastat rühmvõimlemisega, tantsinud olen aga 5 aastat.
Kõige ägedamad mälestus seoses tantsutüdrukutega on lahedatel üritustel ägedate artistidega esinemised.
Laura Kallas (21)
Õpin TalTechis äriinfotehnoloogiat kolmandal kursusel. Tantsinud olen 9 aastat.
Kõik välisprojektid on olnud väga ägedad (muusikavideod, MyHits Awards jne), kindlasti üks meeldejäävaim hetk oli kui me Lätis BEST SHOWl PRO kategoorias teise koha saime, need emotsioonid on kirjeldamatud. Ei saa mainimata jätta ka meie hooaja lõpuväljasõite ja suvelaagreid.
Marit Miller (19)
Olen Tallinna ülikooli koreograafia eriala tudeng ja Taltech Cheerleaders tantsija. 2015-2017 osalesin «Koolitantsu Kompanii» tantsulavastustes. Tantsinud olen 13 aastat.
Rauna Paula Runnel (26)
Töötan spordi- ja vabaajakaupade kaupluste ketis turundusspetsialistina. Lisaks tantsimisele naudin kontsertide külastamist ja õpin trummimängu. Tantsinud olen veidi üle 10 aasta. Olin 14 või 15, kui minust sai tantsutüdruk. Viimased 8 hooaega olen olnud TTÜ ridades.
Meil on palju ägedaid mälestusi, mille seast valida, kuid koondisemängud on olnud eriti ägedad!
Tiina Nei (30)
Töötan asutuses Rovico OÜ müügisekretärina. Tantsinud olen 10 aastat.
Oi, ägedaid mälestusi on nii palju. Alustades platsi mängudest, Bestshow Lätis, erinevad muusikavideod, Euroopa meistrvõistlused, Myhits Awards ja lõpetades «Su nägu kõlab tuttavalt kuldne hooaeg», you name it! Mis on peamine ja veelgi rõõmustavam selle kõige eeltoodu juures- neid võimalusi aina tuleb juurde ja juurde! MEIL ON TÕESTI MEGA POWER TIIM.
Velli Kütt (28)
Töötan Tallinna Tehnikaülikoolis uuringute spetsialistina, teen projektipõhist teadustööd, tantsin ja olen Tallinna Ülikooli psühholoogiaõppe magistrant. Tantsinud olen alates esimesest klassist.
Mulle meeldib, et trennid toovad alati midagi uut ja loovad võimaluse end pidevalt ületada. Kui arvad, et lagi on saavutatud, siis suudad enesele teadmata tegelikult veel mitu korrust minna. Kõik on võimalik!
Suured show-d ja suured lavad on see, mis annab nii palju energiat, et see kandub ka muudele elualadele edasi.
