ELU24 INTERVJUU: Eesti Laulu särav poolfinalist Johanna naerab siiani laulu üle, mille ta 9-aastasena kirjutas

Johanna Eendra osaleb tänavu Eesti Laulul looga «Miks sa teed nii?». Elu24 rääkis noore lauljatariga suhetest, enese haavatavaks tegemisest ning loomulikult ka muusikast.

Räägi meile pisut endast. Millega sa tegeled, kust sa tuled?

Olen 20-aastane ja tulen Tartust, nüüd olen tegelikult juba mõned aastad Tallinnas elanud. Mulle meeldib väga muusikat teha, laulda ja kirjutada laule. Laulnud olen ma nii kaua, kui ma mäletan.

Laulukirjutamine tuli hiljem. Tegelikult kirjutasin ma kõige esimese loo, kui olin umbes 9-aastane. Sõbrannaga koos, mul on see isegi kuskil olemas. Mäletan siiani ka selle viisi, aga see oli päris halb. (Naerab.)

Tõsisemalt hakkasin ma laule kirjutama, kui ma olin 15-aastane. Siis hakkasin ma mõtlema ka sellele, et võib-olla tahan kunagi ka päriselt oma lugusid välja anda. 

Millest sulle kirjutada meeldib?

Põhiliselt suhetest, armastusest. Võib-olla see on selline level 1 laulukirjutamine, et sellest on kõige kergem kirjutada - ma ei tea. Kuidas kellelegi muidugi, aga mulle see sobib.

Inimestele vist meeldib selliseid lugusid kuulata ka. 

Kas sa kirjutad ainult sõnu või lood ka muusikat? Mängid sa mõnda instrumenti?

Jah, ma mängin klaverit. Olen mõelnud ka ise sellele, et kumb mul paremini välja tuleb, kas sõnade või viisi kirjutamine ja ma tegelikult olen jõudnud järelduseni, et viis tuleb mul paremini välja.

Eriti, kui on tegu eestikeelsete lugudega. See on pisut keeruline teema minu jaoks, kuigi mulle meeldib väga eesti keeles kirjutada.

Kas sa hakkasid siis juba 15-aastaselt ingliskeelseid lugusid kirjutama?

Jah, see polnud üldse raske. Eriti, kui terve maailm mu ümber oli peaaegu ingliskeelne.

Tallinn 21.01.2019, Singer Johanna Eendra, Eesti Laul 2019, EurovisionFoto: Konstantin Sednev / Eesti Meedia Foto: Konstantin Sednev / EESTI MEEDIA/SCANPIX BALTICS

Räägime sinu loost «Miks sa teed nii?». Kas see sündis su isiklikust elust või kuidas sellega on?

Ma kirjutasin selle loo koos oma vennaga, seega eks see kindlasti põhineb sündmustel, mis on aset leidnud ka päriselus. Me arutasime koos minisuguseid suhteid läbi ja sellest see lugu sündiski. Seega ei räägi see ka ühest konkreetsest isikust.

Rääkides suhetest. Mis sa arvad, kummad elavad suhte lõppu raskemini üle - kas mehed või naised?

Ma kujutan ette, et see oleneb inimestest ja see oleneb suhtest. Ma arvan, et seda on raske öelda, et kes elab raskemini läbi.

Arvatakse, et naised elavad seda asja raskemini läbi, aga ma usun, et see kõik oleneb tegelikult inimestest ja sellest, mida see suhe kummalegi neist tähendas. 

Millega sa peale laulmise tegeled? Mida sa õpid?

Praegu õpin personalijuhtimist ja mulle väga meeldib see ala. Õpin kaugõppes ka, seega saan ka muusikaga tegeleda. 

Lisaks olen ma hästi pikalt tegelenud tantsimisega. Minu viimane võistlus oligi üks maailmameistri võistlus. Jäin seal viiendaks. Mulle väga meeldib tantsida, ma isegi igatsen seda natuke. 

Tants on väga hea väljendusviis. Kuigi see on ilma sõnadeta, võib see väga palju öelda.

Mis võistlusega tegu oli?

IDO World Street Dance Show Championships ja see toimus 2017. aasta septembris. Konkurente oli üle kahekümne ja me saavutasime viienda koha, mis selles ülitugevas rahvusvahelises konkuretsis oli mega tulemus ja saavutus meie jaoks. Selle võistlusega lõpetasin ühtlasi ka ma oma tantsukarjääri.

Miks otsustasid tantsimisega lõpparve teha?

Gümnaasium lõppes ja tahtsin Tallinnasse kolida ning muusikaga rohkem tegelema hakata. Tantsimine oli ülilahe, aga muutus lõpuks aja mõttes liiga intensiivseks, sest muusika jaoks jäi üsna vähe aega, aga ma tahtsin rohkem laulda. 

Eesti Laulu poolfinalist Johanna Eendra. Tallinn 21.01.2019. Foto: Konstantin Sednev / EESTI MEEDIA/SCANPIX BALTICS

Kuidas kirjeldaksid oma muusikat viie sõnaga inimesele, kes pole sinu loominguga kursis?

Ausus, ma püüan olla oma loomingus väga aus. Selles suhtes, et ma panen ennast loo sisse ja teen ennast seeläbi üsna haavatavaks.

Armastus, sest ma enamus laulud kirjutan armastusest ja teen seda armastusega. 

Lähedus, sest ma tahaksin, et inimesed tunneksid mu loominguga lähedust ja oskaksid samastuda.

Sõnad, sest need võivad väga palju palju öelda. Ka üks sõna võib väga palju öelda.

Vabadus, sest tunnen, et kui tegelen oma loominguga, siis olen ma vaba. 

Kas enese haavatavaks tegemine kuidagi hirmutav ei ole su jaoks?

Ma ei teagi, ma väga ei karda seda. See, millest ma laulan on tegelikult miski, mida väga paljud inimesed on ikkagi ise ka läbi elanud. Võib-olla nad tahavadki, et keegi teine veel ütleks neid asju välja. 

Usun, et enese haavatavaks tegemine näitab inimestele ka seda, kes sa päriselt oled ja ma väga tahaks, et inimesed näeksid seda, kes ma päriselt olen.

Kuigi ma võib olla päris seda ei teeks, nagu Ariana Grande tegi, et pani kõikide oma ekside nimed laulu sisse. (Naerab.)

Miks otsustasid sa tänavu Eesti Laulust osa võtta? 

Ma arvan, et muusikute jaoks on Eesti Laul üpris oluline. Vähemalt minu jaoks, ma ei tohiks üldistada. 

Ma proovisin ka eelmisel aastal ja siis võtsin ma seda väga tõsiselt. Sel aastal pigem mõtlesin, et mul on laul, mida tahaksin maailmaga jagada. See lugu on tegelikult juba väga pikalt valmis olnud. 

Seetõttu mõtlesingi, et tuleb lihtsalt proovida. Minu meelst Jim Carrey on väga hästi öelnud, et inimesed kardavad proovida asju, mida nad päriselt teha tahavad, aga sa võid tegelikult ebaõnnestuda ka asjas, mida sa teha ei taha. Pigem siis juba proovida teha midagi, mis sul silmad särama paneb.

Muusika on minu jaoks alati väga eriline olnud, juba ka siis, kui ma veel ei teadnud, et ma ise sellega päriselt tegeleda tahan.

Kas Eesti Laul paneb sul silmad särama?

Muidugi. Minu jaoks on see suurepärane platvorm, sest saan anda inimestele kohe enda muusikat. Mitte näidata ainult lauluhäält, nagu mõnes teises saates. 

Kuidas sul lavanärviga on? Kas mõte Eesti Laulust ajab hirmu nahka ka?

Lavanärvi ikka on. Kuna see on minu jaoks üsna uus kogemus ja ma ei ole nii suure hulga rahva ees enne esinenudki, siis ma ikka pisut pelgan seda, mida ma seal tunda võin. 

Ma otsin juba igaks juhuks hingamisharjutusi välja. (Naerab.)

Tunnistan, et võin minna väga närvi, aga ma loodan, et kuna ma olen seda nii palju harjutanud ja see on minu jaoks nii tähtis, siis läheb kõik hästi. Väike närv on kindlasti, aga see on pigem hea asi. 

Kuidas sul Eurovisiooniga lood on? Pead sa end Eurovisiooni fänniks?

Jah. Nii kaua, kui ma mäletan, olen ma alati seda jälginud. Muusika on minu jaoks alati väga eriline olnud, juba ka siis, kui ma veel ei teadnud, et ma ise sellega päriselt tegeleda tahan.

Olen suhteliselt suur fänn - elan alati kaasa eestlastele ja Eesti Laulul hoian ka alati silma peal, minu meelest on see lihtsalt väga lahe võistlus. 

Kes tänavusel Eesti Laulul su lemmikud on?

Minu lemmik vist on Kerli Kivilaane lugu. Minu meelest on sel pisut Ed Sheerani vaibi, sõnad on just sellised, nagu oleks Ed Sheeran need kirjutanud. (Naerab.)

Lisaks meeldib mulle väga Victor Crone, tema lugu on ka väga hea.

Need kaks on minu lemmikud, kuigi tänavu on kõikide lood väga head. 

Mis sa arvad, kui oluline on sellisel lauluvõistlusel artisti välimus?

Ma arvan, et sel mingisugune osa kindlasti on - just see lavasõu ja kõik. Kindlasti on laul siiski kõige olulisem, aga loeb ka see, mis lava peal toimub. 

Samas mõne laulu puhul võlubki kõige enam lihtsus. Näiteks nagu oli Portugali laulja Salvador Sobral - ta seisis laval üksinda, ilma liigse lavasõuta ja  see oli nii võluv ning kõnetas paljusid.

Eesti Laulu poolfinalist Johanna Eendra. Tallinn 21.01.2019. Foto: Konstantin Sednev / EESTI MEEDIA/SCANPIX BALTICS

Kui palju tagasisidet oled sa saanud oma laulu kohta ja milline see seni olnud on?

Minu jaoks on hästi lahe see, et kuigi minu lugu on eestikeelne, saan ma pigem komplimente väljaspool Eestit, erinevatest Euroopa riikidest. 

See on nii lahe. Öeldakse ka, et nende jaoks on eesti keel nii eriline ja võluv ja see on pannud mind mõtlema, et äkki eestikeelsel muusikal on ka päriselt välismaal turgu? Kui mitte mujal, siis vähemalt eurofännide seas kindlasti. 

Ja eks seda oleme ka varem näinud, et eestikeelne lugu on läinud Eurovisioonile ja tulnud sealt tagasi väga hea kohaga.

Siiamaani pole ma laulu kohta halba tagasisidet küll saanud, vähemalt pole keegi mulle seda otse öelnud. Pigem on kõik positiivsed olnud ja seda kõike on nii südantsoojendav lugeda, päriselt ka.

Rääkides tagasidest, siis teadupoolest langeb Eesti Laulul osalejatele parajalt suur avalikkuse tähelepanu. Oled sa selleks valmis?

Ma arvan, et ma olen küll valmis. Isegi, et ma ei tea päris täpselt, mida sellest kõigest oodata. 

Ma olen lihtsalt üliõnnelik, et saan oma lugu inimestega jagada ja see on see, mis sellega kaasa tuleb.

Kuidas sa negatiivsusega oma elus toime tuled?

Ma olen aru saanud, et negatiivse allasurmine on halb. Asjadest tuleb rääkida - näiteks, kui ongi halb kommentaar, siis ma tahan sellest kellegagi rääkida.

Samuti olen ma enda jaoks avastanud guided meditation praktika, mis on mulle viimasel ajal väga palju abiks tulnud. 

Kõike lihtsalt ei saa endale südamesse lasta, sest võimatu on kõigile meeldida. Teoorias ma saan sellest kõigest aru, et see polegi võimalik, aga ikka teeb haiget, kui keegi midagi halvasti ütleb.

Milline oleks sinu sõnum me lugejatele?

Ma sooviksin, et inimesed leiaksid meelerahu ja oleksid õnnelikud sellega, mida nad oma elus teevad. Kindlasti sooviksin ma, et kõik prooviksid üles leida selle asja, mis neil silmad särama paneb. See teeb tegelikult inimesest õnneliku inimese.