Näitleja Märt Avandi: meie lastel võib olla koletult raskem elu kui meil

Linateos “Vehkleja”, mis valiti Kuldgloobuse nominendiks, viis Märt Avandi Hollywoodi.

FOTO: Liis Treimann/Postimees

Näitleja ja meelelahutaja Märt Avandi andis hiljuti Pärnu Postimehele intervjuu, kus rääkis oma praegustest ja endistest projektidest, näitlemisest ning globaalsetest probleemidest.

Lavastuses «Kopsud» käsitletakse ülerahvastatust, ökoloogilist kriisi ja muid globaalprobleeme. Kuidas sellised rollid sind mõjutavad?

See teema on mulle iseenesest südamelähedane. Meediaski kajastatakse seda üha rohkem. Häiresignaalid on tõsised ja tekitavad muret. Arutelud, mis selles lavastuses on. (Mõtleb pikalt.) Minu repliik ongi: «Maailmas on inimesi, kes ei taha tuua siia maailma oma lapsi.» Mõni ei tahagi lapsi saada, sest see maailm liigub omadega allamäge. Ma saan sellest mõttekäigust tegelikult ­väga hästi aru. See, mille oma lastele jätame – ma ei oska seda isegi ette kujutada. Meie lastel võib olla koletult raskem elu kui meil. Nii võib juhtuda.

Me ei saa üle ega ümber veesõjast, kliimapagulastest, tuumaohust ja keskkonnareostusest. Vähk on muutunud epideemiliseks keskkonna saastatuse tõttu. Kuid inimesed käituvad endiselt täpselt samamoodi nagu varem. Meie elukorraldus pole muutunud. Korstnaid on endiselt niisama palju, plasti visatakse ikka merre. Siis mõtledki, et teadlastel ja filosoofidel on õigus, kui ütlevad, et me pole seda maailma väärt. Kui oleme nii lollid, polegi väärt ellu jääma. Maakeraga ei juhtu midagi.

Tihti öeldakse, et maailm ei vaja meid, kuid meie vajame maailma.

Jah! Meil on vaja maailma. Varsti oleme ehk vaid Atlantis ja ­mõne põlvkonna pärast müüt. Mulle tundub, et see on täiesti võimalik, kui meil on tuuma­nupu juures mitu hullu: Putin, Trump ja Kim Jong-un. Tänapäeva maailma ohtlikkus seisnebki selles, et meil on palju tuumanuppe ja hullumeelsed nende ümber. Kui keegi selle ühe liigutuse teeb, ongi kõik. Kaputt! Ma ei tea, mida me teeme.

Loe pikemalt Pärnu Postimehest.

Populaarne

Tagasi üles