VAHUR JOA INTERVJUU Noorena loomaarstiks saada tahtnud Keili Sükijainen elas lapsepõlves üle ränga autoavarii

TV3 «Seitsmeste» saatejuht Keili Sükijainen on televisioonis töötanud viis aastat. Selle aja jooksul on ta läbi teinud eneseületusliku teekonna, mis ka tema enda jaoks üllatav oli. Aga kõik see ei ole tulnud kergelt.

Mul oli au Keili Sükijaineniga (27) kokku saada kohas, mis on talle kui teine kodu. Peterburi teel asuv TV3 telemaja on koht, kus Keili on viimased viis aastat edukalt karjääri teinud.

Kui ma temaga esimest korda kohtusin, siis mind üllatas, kui pikk ta on. Ja objektiivselt kaunis. Need on mõlemad tegurid, mille pärast Keili on pidanud oma karjääri jooksul stereotüüpe murdma. 

Me tegime intervjuu «Seitsmeste» stuudios, kus Keili oli esimest korda rääkija, mitte küsija rollis. Keili rääkis intervjuu ajal oma lapsepõlvest, avariist ning teekonnast lihtsast Tartu tüdrukust ühe Eesti telekanali uudistesaate juhiks.

Keili Sükijainen Foto: Konstantin Sednev

Kust sa pärit oled?

Tartust.

Sa oled siis Tartus sündinud ja kasvanud ning hiljem töö pärast Tallinnasse tulnud?

Ma sündisin ja kasvasin Tartus, käisin Tartus ka gümnaasiumis ja põhikoolis ning Tartu Ülikoolis. Õppisin seal ajakirjandust ja kommunikatsiooni ning juba esimesel suvel tulin praktikale Tallinnasse. Ülikooli ajal veetsin suved Tallinnas ja käisin vahetusõpilasena ka ühe semestri Ameerikas. Ja kui ma sealt tagasi tulin, siis ma kolisin täiesti Tallinnasse ja sellest saab nüüd viis aastat. Aeg lendab.

Sul on väga omapärane perekonnanimi. Kust tuleb nimi Sükijainen? Mis päritolu see nimi on?

Isapoolsed juured on Soomes. Kui ma ei eksi, siis mu vanavanaisa oli ingerisoomlane. 

Olles Tartus sündinud ja kasvanud, kas võib öelda, et sa oled igipõline linnalaps?

Jah, selles mõttes küll. Aga mu vanavanemad elasid maal ja sain suved vanaema juures veeta. Kasvasin üles Annelinna korteris ja olin igal vabal hetkel vanaema juures Tammelinnas. Mul emal on kaksikud vennad, kellel on mõlemal pojad. Tegelikult kasvasin üles poistega. Ma olen siiamaani hästi suur kiirete autode fänn. Ma ei saanud lapsena palju Barbie’dega mängida, sest meil oli see autovaip ja … mu ema töötas vahepeal automüüjana ning ma sain neid mudelautosid, kui mõni uus auto tuli müüki. Mõnikord sain vaid Lego-tüdruku autosse panna. Sellega sain panna poisid endaga kodu mängima, aga muidu oli tavaliselt ikka puude otsas ronimine ja muude koerustükkide tegemine. Aga  väga lõbus oli. Mul oli väga lõbus lapsepõlv. Ma olen väga rahul sellega. 

Kuidas sinu meessugulased sinusse suhtusid? Kas nagu võrdne võrdsesse või oli nöökimist ka?

Mingit kiusamist ma ei mäleta, aga nad alati ehmatasid mind, kui me õudusfilme vaatasime. Ma tänase päevani ei vaata õudukaid ja mulle ei meeldi pimedus, sest iga kord keegi ehmatas. Ma ei tahaks öelda, et see oleks kurb mälestus, aga see mulle ei meeldinud jah. Aga üldiselt nad hoidsid mind väga, seda tänase päevani.

Keili Sükijainen Foto: Erakogu

Mida sulle lapsepõlves meeldis kõige enam teha?

Mul ongi kõige paremad mälestused suvest just vanavanemate juurest. Mu vanaisa on puutöömeister. Mäletan, et ta tegi meile kiige, peale kiikumise saime niisama ka ringi joosta. Vanaema vaatas mingeid sarju ja siis saime ise neid tegelasi järele mängida. Tegime teatrit ja mängisime, et me oleme «Unistajatest» need ja need.

Ma käisin kooliajal päris palju trennides ka. Enne esimest klassi käisin iluvõimlemas, mis oli tore, ma olen ratsutanud, tennist meeldis mulle mängida, show-tants oli tore, ja siis laste kunstikoolis oli ka vahva. Mulle tegelikult tänaseni meeldib maalida ja joonistada. Aga ma arvan, et mu lapsepõlve eredaimad mälestused on ikkagi sealt vanaema aiast.

Kes olid sinu eeskujud, kui sa üles kasvasid?

Kindlasti minu ema. Siiamaani. Ta on selline … kuidas nüüd öeldagi … võimekas naine. Ta on ühest küljest meeldiv, kuid ka väga sihikindel. Tema on mulle õpetanud, et kõik on võimalik, tuleb vaid unistada. Ja kes palju teeb, see palju jõuab. Ta on päästnud tuhast niivõrd palju ettevõtteid, tal on hästi palju häid mõtteid ja samas ta on kõige selle juures jäänud enda pere juurde. Ta on kolme lapse ema. Ta hoiab oma lähedasi. Ma hindan seda väga, sest tänapäeva maailmas sisendatakse meile kui millenniumipõlvkonnale, et konkurents on väga tähtis, unustage ära peikad ja pered, ainult tööd on vaja teha, see, kes teeb 20 tundi päevas tööd, on tegelikult tegija.

Tegelikult ei ole nii, sest sa saad mingi hetk aru, et kõik muu on kaduv, sa oled asendatav, aga kui sul ei ole neid inimesi, kellega koos olla, kellega jõule veeta, siis … see on su perekond ja see on tegelikult kõige tähtsam, mis meil on elus. Ja mu ema on jõudnud kõike seda koos hoida. Ma vaatan talle siiamaani alt üles ja imestan, millal küll mina sinna ükskord jõuan (naerab). Tema on mu jaoks siiamaani suur eeskuju, keda ma ka kuulan.

Kui sa olid väiksem, kas ja kui palju sa mõtlesid selle peale, mis tööd sa tulevikus tegema hakkad?

Mul on vist isegi video peal see, et kui ma lasteaia lõpetasin, siis tahtsin saada loomaarstiks, sest vaatasin kogu aeg «Loomakliinikut». Mõtlesin, et ma saan palju loomadega koos olla, nendega mängida ja kõik on tore, aga see unistus kadus ära. Siis sain ühel hetkel aru, et loomaarstid tegelevad peamiselt suurte loomadega ja suuresti üritavad nende elusid päästa või panevad nad magama. Mulle tegelikult veri ja sellised asjad väga ei meeldi. Muud karjääriplaani mul ei olegi olnud. 

Keili Sükijainen Foto: Konstantin Sednev

Aga millal see muutus tuli, mil sa said aru, et sa siiski ei taha loomaarstiks saada?

Ma arvan, et siis, kui ma sain aru, et see töö on reaalsuses ikka midagi muud.

Kui ma lõpetasin gümnaasiumi, siis ma ei teadnud veel, kelleks ma tahan saada, aga kuna minu ema õpetas mulle, et alati ei peaks uskuma seda, mis välja paistab, soovitas ise uurida. Gümnaasiumis olin ma õpilasliidu liige, siis Tartu Noortevolikogu liige ja president, ma olin AIESECis. Ma katsetasin vabatahtlike organisatsioonide kaudu seda tööd, mida ma võiksin tulevikus teha. Mind huvitasid väga ühiskonna teemad üldiselt ja saime Tartu Noortevolikogus noorte heaolu eest seista, see oli tore.

Mingil hetkel hakkasin ma rääkima paari kaasorganisatsiooni liikmega, kellest osa õppis kommunikatsiooni, osa ajakirjandust. Laiapõhjalise hariduse saamine tundus tore. Siis mõtlesin, et lähen kommunikatsiooni õppima. Vähemalt alguses midagi, eks ma siis vaatan edasi. Ma saan ju võtta endale kõrvaleriala. Esimesel aastal läksingi Tartu Ülikooli põhierialana kommunikatsiooni juhtimist õppima, mõtlesin, et PR on kihvt. Ma otsustasin minna üheks päevaks töövarjuks ajakirjanik Anu Välba juurde ja teisel päeval suhtekorraldusbüroosse Corpore. Siis käiski mul klikk ära. Ma nägin, et kommunikatsioonifirmad seisavad ikka rohkem ühe organisatsiooni või ettevõtte eest, aga mina tahaksin kõigi inimeste eest seista. Kuna mul on natuke maailmaparandaja verd ka, siis tundsin, et saan ajakirjanikuna rohkem ära teha. Kui ma isegi ei saa suuri mägesid paigast liigutada, siis ma vähemalt teen oma looga kedagi õnnelikuks. Kui siis Anu Välba ütles, et iga päev on erinev ja miski pole võimatu, hakkas see mulle veelgi enam meeldima. Ja niipea kui algas Pulleritsu uudise sotsioloogia, sain aru, et ma olen kodus.

Teatud edevuse geen on kõikidel olemas. Kas sulle ajakirjanduse puhul meeldibki see, et sa saad, nagu sa ütlesid, maailma parandada, või on siin ka mingi enesenäitamise osa?

Ma ei saaks öelda, et mul oleks olnud tohutu suur kaamerahirm, aga ma alguses küll kartsin seda, et lauluväljaku suurune rahvamass mind vaatab. Aga sellele vaatamata  mõtlesin, et ma ikka proovin. Ma ei ole tänase päevani oma lugudega 100% rahul, aga kui ühel hetkel hakkan mõtlema nii, et kõik on ideaalne ja minust paremaid ei ole, siis ma peaksin küll sammu tagasi astuma ja eriala vahetama.

Kui rääkida sellest, mis mulle isiklikult ajakirjanduse juures meeldib, peale ühiskonda panustamise, siis see, et õpin iga päev midagi uut. Mul on hästi pikalt olnud selline elu moto, et õpi või tee iga päev midagi uut. See võib olla kõige väiksem asi, aga alati on midagi. Ja töötades meediavaldkonnas, siis kuigi ma ei tea midagi metsandusest, kalandusest, majandusest või poliitikast nii palju, kui ma täna tean, siis iga päev on võimalus midagi õppida.

Minu uueks verstapostiks ongi saanud see, et ma püüan anda saatejuhina endast palju. Inimesed arvavad, et saatejuhid on lihtsalt need, kes tulevad keset päeva lihtsalt kohale, talle antakse kleit, tehakse meik pähe, antakse küsimused, ta istub siia tooli, loeb kõik maha ja ongi kogu moos. Tegelikult ei ole ikka nii. Minu tööpäev hakkab kell 10. Poolel kordadest nädalas lõppeb lausa pool üheksa õhtul. Kõik intervjuud valmistame isiklikult ise ette. Teeme eeltöö. Mõtleme, mis külalisi võiksime kutsuda. See on tohutu töö. Kaamera ette tulles säilitada teatud loomulikkus on ka aastatepikkune töö. Ma proovin praegu anda endast saatejuhina rohkem. Otsesaates intervjuude tegemine on intrigeeriv ja parajalt väljakutset pakkuv. Kui sulle istuvad vastu sellised legendid, siis võtab ikka aupaklikuks küll. Aga tuleb hakkama saada.

Keili Sükijainen Foto: Konstantin Sednev

Sa ei ole väga pikalt ajakirjanduses tööd teinud, kuid kas sul on meedias töötavatest inimestest eeskujusid, inimesi, kellelt sa püüad õppida? Või tahad iseendaks jääda?

Kindlasti ma ei taha kellegi moodi olla. Ma tahan olla Keili Sükijainen ja et inimesed õpiksid mind tundma sellisena, nagu ma olen. Aga minu üks suurimaid eeskujusid on kindlasti olnud Urmas Ott oma julgete küsimuste ja šarmantse olemisega.

Praegustest tegijatest on kindlasti Anu Välba, sest mulle meeldib see, et ta on alati huvitatud igast teemast, millest ta intervjuu teeb. Ta suudab leida väikesest Eestist teemasid, millest võib-olla on juba palju räägitud, aga ometi leiab ta mingi nurga, millest ei ole räägitud. Ja ta on inimesena hästi soe ja sõbralik.

Meestest Mart Mardisalu, mu enda ülemus. Tema on mulle uudistesaate juhtimist kõige rohkem õpetanud. Ja üldse seda, milline olla. Meil on hommikuti toimetuse koosolekul pooleldi samad teemad nagu teistel toimetustel, aga tema suudab alati leida mingi vindi, mida teistel ei ole. Samas on ta ka ülemusena hästi lahe ja oskab seda kõike nautida. Kui me käime kuskil komandeeringus, siis ta ei ütle, et me peame nüüd 20 tundi järjest töötama, magama tund aega ja siis tagasi tulema. Tema ütleb, et võtke päev, vaadake ringi ja nautige. Siis hakake tööle. Ta oskab seda kõike kuidagi tasakaalus hoida. Näiteks ka kui ta näeb, et keegi on liiga palju järjest tööl olnud, siis ta käsib vaba päeva võtta. Minu arust on selliseid ülemusi hästi vähe.

Saara Kadak sõnas hiljuti, et talle ei meeldi naised, kes Instagramis oma tagumikku näitavad. Üks asi on seda teatrilaval teha, teine asi on see Instagrami üles panna. Sa oled ise ka suur Instagrami kasutaja. Kui palju rõhku sina oma avaliku kuvandi kujundamisel oma välimusele paned?

Ma olen Saaraga selles osas täiesti nõus, et mulle peputurundus ei meeldi. Mina olen Instagrami algusest peale kasutanud selle eesmärgiga, nagu see kunagi sai loodud – see ongi justkui virtuaalne pildialbum. Ma panengi sinna pilte hetkedest, mis on minu jaoks olulised. Sageli kerin ma lehel allapoole, et vaadata, kui palju ägedaid hetki ühel kuul on olnud. Minu eesmärk ei ole olla sotsiaalmeedias mõjutaja ja seal like’e koguda. See ei ole ka minu loomuses, et ma kuskile palja tagumikuga pilte üles topiksin. Veel vähem selle eesmärgiga, et keegi neid kommenteeriks, või mulle tasuta jogurtit saadaks (naerab). Sellega on asi minu jaoks natuke üle vindi läinud.

Aga neid inimesi, kes sellega tegelevad ja kelle jaoks see on elukutse, vaatan huviga ja mõtlen, kuhu see kõik välja jõuab, sest aina enam inimesi tuleb töölt ära, et hakata sisuloojateks.

Eestis ka?

Jah, Eestis ka. Kui saatejuhtide kohta arvatakse ka sageli, et nende jaoks tehakse kõik ette ära, siis juutuuberite puhul tunnen sedasama. Mul on palju sõpru, kes tegelevad sisuloomega, näiteks Liina Ariadne ja mu koolivend Martti. Mõlemad on tõdenud, et nad tahaksid nii mõnegi erilise hetke jätta endale, aga kuna hetkede jagamine on ka nende töö, siis need piirid aina hägustuvad. Mõelge nüüd ise, kui te peate olema tööl 24/7. Iga oluline hetk peab olema filmitud, siis see ei ole enam ühel hetkel nii eriline hetk. Nad püüavad säilitada teatud tasakaalu, aga tihti juhtub sisuloojatega see, et kui sa annad enda elust ära, sa teed enda elust töö, siis see ei olegi enam nii lilleline ja roosiline. Keegi ei räägi ka sellest, et nad tundide viisi monteerivad öösel videoid. Me kõik arvame, et see lihtsalt tekib sinna.

Mul on ka endal tihti ette tulnud seda, et kui võtan endale töövarje, siis paljud on pärast näinud, kui raske see töö päriselt on ja on öelnud, et nad ei tahagi seda tööd teha. Suur osa minu tööst on aja peale jooksmine.

Kas sa läbipõlemist ei karda?

See võib meie inimestega juhtuda jah. Ma olen väga teadlikult selles osas tegutsenud, et seda ei juhtuks. Püüan teha trenni, sest ma tean, et trenn on see, mis füüsiliselt raputab stressi kehast välja, ma ei anna unetundide ära ja võtan igal aastal puhkuse välja. Eelmine aasta oli mul hästi palju tööd, aga võtsin puhkuse välja ja läksin kolmeks nädalaks Balile.

Sa ei kujuta ette, kui raske see oli. Ma kujutasin ette, et maailm kukub nüüd kokku. Kui lähen tagasi, siis mul ei olegi tööd. Aga reaalsus oli see, et kui läksin tagasi, siis ei olnud mitte midagi muutunud. Okei, olid mingi teemad, millest ma ei teadnud mitte midagi ja ma lasin end kurssi viia. Aga maailm jäi paika. Ja see on üks asi, mida ütleksin inimestele, kes tahavad end surnuks töötada. Kahjuks oleme kõik asendatavad, aga kui ükskord kukud depressiooniauku, siis sealt väljatulemine võtab palju kauem aega. Targem on seda kõike ennetada.

Keili Sükijainen Foto: Konstantin Sednev

Kas sinu elus on toimunud midagi traagilist, mis on sind inimesena muutnud? Midagi sellist, mis on sind maailma teise nurga alt vaatama pannud?

Võib-olla üks traagilisem hetk, mida ma oma lapsepõlvest mäletan, on see, et ma sattusin autoavariisse, kust pääsesin üle noatera elusana. Ma olin siis umbes kuueaastane. Meile sisse sõitnud auto rammis kõrvaistuja tagumise istme külje täiesti sodiks. Ema, kellel ei olnud turvavööd peal, hüppas isa sülle ja jäi tänu sellele ellu. Ma istusin tavaliselt ema taga istmel, aga tol korral istusin juhuslikult isa taga. Ja see mees, kes meie sisse rammis, kirjutas autos sõnumit.

Kas teid viidi pärast avariid haiglasse ka?

Ei. Aga auto läks mahakandmisele. See oli väike Toyota Corolla. Mingi spordikas. Kindlustusmees imestas ka, kuidas meil mitte ühtegi kriimu ei ole. Ma ei tea, mis inglid meid kaitsesid, aga see oli tõesti hirmus olukord.

See avarii kogemus on mulle näidanud, kui ükskõiksed inimesed võivad olla. Üks asi on omaenda sõiduauto roolis telefoni näppida, aga ma olen näinud, kuidas bussijuhid liinibussides, kus mitukümmend inimest peal on, telefonis on. See on juba liiast.

Selle tõttu on minu jaoks autoga sõitmise ajal sõnumite saatmine ja telefoniga rääkimine välistatud. Ma ei lähe kunagi autorooli kui ma olen väsinud ega üksi pimedas pikki sõite teha. Teatav hirm on minus siiani. Mulle ei meeldi ka nende inimeste kõrval istuda, kes sõnumeid saadavad. Mul on sellest kõigest halb mälestus lihtsalt. Sellest õhtust. Veel kolm päeva hiljem leidsin ma enda küljest klaasikilde. Avarii oli kindlasti üks asi, mis paneb mind elu rohkem hindama. Ma nägin oma silmaga, et ühe hetkega oleks kõik võinud kadunud olla.

Ma tahaks veel ühte tõsist teemat puudutada ja ma loodan, et see väga pikaks ei veni. Kas sa oled teadlik Sass Henno üleskutsest, mille ta Facebookis tegi?

Jah, olen.

Ma tegin ka midagi sarnast sellepärast, et kaks minu sõbrannat rääkisid mulle oma kogemustest. Sellega seoses tahaksin ma sinult küsida, kui väga oled sina pidanud Tallinnas elades oma turvalisuse pärast muret tundma?

Tegelikult väga ei ole. Mu isa on mulle küll rääkinud, et kui sa Tartust, kus peaaegu kõik kõiki teavad, tuled, siis Tallinnas on see teistmoodi. Ja ega ma väga üksinda pole väljas ka käinud. Rohkem ikka sõbrannadega ja ma jään ka nendega.

Küll aga on mul paranoia, et kui ma ka ostan mingi joogi, siis ma joon selle kiiresti ära ja panen klaasi ära. Ma ei jäta seda mitte kuskile. Ma olen neid hirmulugusid kuulnud küll. See, mida Sass teeb, on tegelikult väga tänuväärne. Kurb on see, et need asjad ei jõua Eestis mitte kuskile, ja meil on tänase päevani arvamus, et ohver on süüdi.

Ma olen ka enda allikate puhul näinud, et nad justkui ei taha oma valusatest kogemusest rääkida, sest nad arvavad, et need ei jõua kuhugi. Inimesed peaksid rohkem endasse uskuma. Inimesed ei tohiks mõelda, et kui neile on liiga tehtud, siis nad ei räägi sellest kellelegi, vaid hoiavad enda sees. Siis sa jäädki seda elu lõpuni põdema. Ja kui sa ei taha seda teha enda pärast, siis tee seda teiste pärast. Tee seda nende järgmiste tüdrukute pärast. Neid suuri lumepalle, mis tänu julgetele naistele või meestele on veerema läinud, on Eestis palju ette näidata. Kui sa tunned, et sind on ära kasutatud, siis kindlasti räägi sellest kellelegi.

Teeme nüüd kardinaalse teema muutuse ja lähme tagasi sinu pere juurde. Millega sinu vanemad tegelevad?

Minu ema töötab turunduse ja kommunikatsiooni vallas ning minu isa tegeleb autodega.

Mis mõttes «tegeleb» autodega“?

Parandab ja müüb ja värvib ja vahetab. Tal on autotöökoda Tartus.

Kas sul on õdesid ja vendasid?

Jah, mul on kaks õde. Merily ja Maibrit. Merili on 19 ja Maibrit saab 13. Noorem teeb väga andekalt ise videosid, filmib, monteerib, lavastab ja vanem õpib arstiks.

Ma vahel ikka mõtlen, mis minuga juhtus (naerab). Nad mängivad lisaks viiulit, klaverit, kitarri, laulavad.

Keili Sükijainen Foto: Konstantin Sednev

Mida sa loeksid enda juures kõige suuremaks eneseületuseks lugeda? Midagi sellist, mida sa ei oleks arvanud, et sa 10 või 15 aastat tagasi teeksid.

Juhtida ühes Eesti kõige populaarsemas telekanalis igal õhtul otsesaadet. Ma ei oleks seda mitte kunagi arvanud.

Kui ma kunagi telesse tööle tulin, siis kõik kolleegid olid minust 10-15 aastat vanemad. Ajakirjanike puhul ei ole seda, et sa saad ainult õppida seda tööd. Põhiline väärtus tulebki läbi kogemuste ja kogemusi saadakse aastatega. Ma töötasin 2,5 aastat TV3-s ja siis pakuti mulle seda kohta. Ma vahest ikka mõtlen, et peaksin ennast näpistama kuskilt unenäost üles, sest võib-olla on nii palju teisi inimesi, kes seda kohta rohkem vääriksid kui mina.

Mis on kõige suurem kriitika, mida sa oled oma töö osas saanud?

Mulle on juba algusest peale telesse tööle tulles igasuguseid asju öeldud. Näiteks seda, et pikad inimesed ei sobi telesse.

Kui pikk sa oled?

1,82.

Aga minu arust sobivad. Või vähemalt ma ei näe sellest mingisugust takistust. Kuid inimestel on igasugused stereotüübid. Kui sa oled noor, blond ja tüdruk, siis sa ei ole tõsiseltvõetav. Miks ma siis peaksin enda välimust muutma selleks, et kellelegi meelejärgi olla. Proovige ikka iseendaks jääda. Halloo, me elame 21. sajandil. Miks me siiamaani teeme otsuseid selle põhjal, milline keegi välja näeb, ja mitte selle põhjal, mis tal suust välja tuleb? Ma olen ammu leppinud sellega, et ma olen pikk, sündisin heledate juustega ja … kahjuks ma ei saa vanem olla. Ma püüan lihtsalt enda tegudega nende inimeste jaoks tõsiseltvõetavam olla.

Millised on sinu hobid?

Hetkel on minu väga suureks kireks Nike’i NTC trennid. Mulle on alati meeldinud rühmatrennid. Seal on paganama raske, aga seal on tore seltskond ja sind motiveeritakse. Ma elan end seal, kas hommikuti välja, või õhtuti ja ma arvan, et see on minu üks suurimaid hobisid. Mul pole laulma õppimiseks või kitarri mängimiseks palju aega jäänud.

Kui ambitsioonikas inimene sa oled?

Ma arvan, et ma olen väga ambitsioonikas inimene. Sildade põletaja ma pole, üritan alati kõigiga hästi läbi saada. Ma teen tööd, mida ma armastan, ja ma arvan, et ma ei suudaks teha ühtegi asja ilma kireta.

Ma ei taha oma sinise pilve peal olevaid unistusi veel välja rääkida, aga mulle meeldib suuri tükke ette võtta.

Nüüd lähme tagasi sinu ülikooli aega. Mis on sulle sellest ajast kõige enam meelde jäänud?

Mul oli hästi-hästi kihvt kursus. Ma mäletan mitu korda, kui me istusime poole ööni üleval ja kirjutasime uniste silmadega Pulleritsu töid, või valmistasime ette reporteritöö videolugu. Need unised tunnid kuskil kursakaaslase korteris. Need olid lahedad seigad.

Ja kindlasti see ka, et ma olen meeletu hilineja. Ükskõik, mis kell ma ka üles ei ärkaks, ma jään alati bussist maha või jõuan alati viimasena koosolekule. Ma ei tea, miks see nii on. Kuid ma mäletan, et ma jõudsin alati täpselt Pulleritsu ainesse kohale. Võib-olla siis hirmust. Ta on üks hirmus mees (naerab). Ülikooli ajal oli vähemalt. Tsau, Priit! Heas mõttes hirmus.

Mina hindan Priitu väga kõrgelt. Ma püüdsin talle alati muljet avaldada. Ma ei saa aru inimestest, kes vihkavad teda sellepärast, et tema loengud algavad kontrolltööga ja hommikul vara. See on hea, sest kui ma olin ka USAs vahetusõpilane, siis meil olid kõik loengud sellised. Ja need olid palju keerulisemad kui Priidul. Mulle just meeldib distsipliin ja ma reaalselt sain tema loengutest kõige rohkem ajakirjaniku tööks vajaminevat materjali. Ma nägin, et ta tegi siis ja teeb ka praegu oma asja hingega. See on ülihea ajakirjaniku tunnus. Ta tõesti pühendub, et meist saaksid talle võrdväärsed järglased.

Keili Sükijainen Foto: Konstantin Sednev

Kui kaua sa oled TV3s töötanud?

Jaanuaris sai viis aastat.

Kas töö televisioonis on alati olnud see, mida sa oled teha tahtnud?

Siis kui tekkis soov ajakirjanikuks saada, siis sümpatiseeris küll kõige enam televisioon. Ma olin vahepeal ka tudengilehe peatoimetaja ja kirjutasin sinna ka ise. Ma ei ole üheski suures päevalehes kunagi töötanud ja võib-olla peaks selle kunagi ette võtma või online'i.  aga ma enam ei kujuta ette, et ma seda teeksin või online'i. Seal tundub veel retsim tempo kui teles.

Tele puhul on väljakutsuv see, kui mitmes rollis korraga olla saab. Reaalselt inimestega kohtuda, intervjuusid teha ning samal ajal mõelda katteplaanidele ning hiljem montaažile. Mulle on alati infotainment (information ja entertainment: läbi meelelahutusliku prisma informatsiooni edastamine) formaat meeldinud ja see annab teleloos võimaluse natuke julgemalt materjaliga ümber käia. Lisada muusikat, kiiret pildikeelt – tirida vaataja oma suurde seiklusesse kaasa.

Ajakirjanik peab olema paksu nahaga ja ratsionaalne inimene. Kui ratsionaalne sina oled? Oled sa rohkem ratsionaalne või emotsionaalne?

Pigem olen suure empaatiavõimega inimene kui väga emotsionaalne. Olen õppinud ajaga oma tundeid taltsutama, muidu ma ei saaks teha sellist saadet nagu «Inglite aeg», kui ma pidevalt laginal nutaks. Ma suudan seal säilitada selle külma kõhu, kuna ma tean, miks seda vaja on. Ratsionaalsus ilmselt väljendub ka mu uudistetöös, kus tuleb teemade puhul alati objektiivne kõrvalseisja olla. Isegi mu bakalaureusetöö oli eetika teemal, mistõttu ma tean, kui tähtis see on.

See, mida sa praegu rääkisid, on see, kuidas sina oled ajakirjanikuna. Aga kui sina oled kannataja pool? See, kellele on suunatud negatiivne tähelepanu, kuidas sa nendes olukordades hakkama saad?

Iga korraga aina paremini. Muidugi mulle läheb hinge. Kellele ei läheks? Ma proovin mõista, miks need inimesed niimoodi ütlesid. Ma ei karda kriitikat. Ma pigem austan neid inimesi, kes julgevad öelda nii nagu on, mitte ei ninnunännuta. Neid öid on vähemaks jäänud, kus ma patja nutan, kui mulle on isiklikult midagi halvasti öeldud, aga muidugi mulle ei meeldi, kui öeldakse halvasti.

Sa osalesid Karl-Erik Taukari saates koos oma kallimaga. Kes ta on ja kui kaua te olete koos olnud?

Me oleme juba paar aastat koos olnud ja ta on tore noormees. Töötab ühes reklaamiagentuuris. Ta on tõesti superandekas ja vaatan talle sageli alt üles. Ma ei suuda vahepeal oma lugude pealkirjugi välja mõelda, aga tema mõtleb välja selliseid kampaaniasõnumeid, mis paneb tuhandeid inimesi asju ostma. See on päris kihvt.

Ja ta on ka hobi korras DJ. Selline loominguline tegevus, mis viinud teda väga kihvtidele üritustele esinema, nagu näiteks Grind ja erinevad peod Kultuurikatlas.

Mis sulle tema juures meeldib?

Ta on hästi tark ja hea huumorimeelega. Aga see, mis pani mind temasse armuma, on see, et tal on hästi suur süda. Hästi hea süda. Ja see on väga võluv.

Kas ja millal on sinu ellu pisiperet oodata?

Uhh, ma ei tea. Ma just lõpetasin sama vestluse vanaema ja emaga jõulude ajal.

Jah, nad palusid üle küsida. Äkki sa oled ümber mõelnud?

Ma ei tea. Ma ei ole üldiselt väga planeerija. Ma kindlasti tahan lapsi, ma tahan abielluda kunagi, ma tahan kõiki neid pereväärtusi hoida, aga millal see juhtub … ma ei oska seda öelda.

Ja siis selline klassikaline tööintervjuu küsimus sulle. Mart Mardisalu palus küsida. Kus sa näed ennast viie aasta pärast?

Ma ei tea. Ma loodan, et ma olen samasuguses zen-olekus: teen tööd, mida armastan; mu juures on armastav kaaslane; ja mul on toredad kaaslased ja piisavalt aega koos perega olla. Loodan, et mul on aega reisida, maailma avastada, ükskõik mis ametipositsioonil. Loodan, et see enesetunne, mis mul praegu on, säilib.

Keili Sükijainen Foto: Konstantin Sednev

Ja sellega meie intervjuu lõppes. 

Kui aus olla, siis see oli väga kummaline. Enne ei ole olnud sellist olukorda, kus ma olen intervjuud tehes unustanud, et ma teen intervjuud, et ma teen tööd. Keili on uskumatult tark ja arukas inimene, kellega tema isiklikust elust rääkimine oli privileeg. 

Keili on äärmiselt sümpaatne, empaatiline ja intelligentne inimene, kes oskab neid omadusi töös ära kasutada. Ja see teebki temast niivõrd võimeka inimese.

Edu talle edaspidiseks!