Hanna-Liina Võsa aastaid kestnud uksesaaga sai kurva lõpu

Hanna-Liina Võsa aastaid kestnud uksesaaga sai kurva lõpu

FOTO: Aivo Kallas

Kuula artiklit

Muusikalitäht Hanna-Liina Võsa pidi pärast aastaid kestnud vaidlusi ja linnaisadega maadlemist viimaks viimaste paremust tunnistama ning eemaldas oma vanalinnas asuva muusikakooli erkroosa ukse.

Aastast 2016 Hanna-Liina muusikakooli ehtinud roosa esiuks sai sotsiaalmeedias kiiresti populaarseks ning tekitas oma eripära tõttu nii mitmelgi välismaalasel Eestiti külastada. 

Sama kuulus kui filmist «Notting hill» tuntud sinine uks Londonis, aga rikkus muinsuskaitse reegelid ning selle likvideerimist nõuti kohe pärast selle loomist.

«Minule jääbki natuke arusaamatuks, miks selle ukse korda tegemisel ei lähtud lihtsalt olemasolevast värvilahendusest, mis arvestas ka hoone arhitektuuriga, vaid värviti ta roosaks,» sõnas Tallinna muinsuskaitse juhtivspetsialist Henry Kuningas eelmisel aastal «Pealtnägijale»

Restaureerimisel oli patustajaks Hanna-Liina elukaaslane, kes raha kokkuhoiu mõttes otsustas vanale ja kulunud uksele anda sellel varem olnud värvilahenduse. 

«Pigem oli küsimus, kuidas ukse saab selliseks teha, et lapsed tahaksid siit uksest sisse tulla või tahaksid ukselingist kinni võtta, sisse minna ja kooli jõuda. Puhastamisega hakkama ei saanud ja siis ei jäänud muud üle, kui valida sealt ukse pealt üks värv, mis seal juba olemas oli, ja anda uksele see värv tagasi,» selgitas Hanna-Liina Võsa elukaaslane Christer Saaliste.

Nüüd on seaduserikkumine parandatud ja põrsaroosa ukse asemel on pruun uks. Hanna-Liina jättis täna Instagramis uksega hüvasti.

 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 

Bye-bye #pinkdoor 😢🌸#sinnesemeni #roosauks

A post shared by Hanna-Liina Võsa (@hannaliinavosa) on

Otsus aga rahvale ei meeldinud, sest uus lahendus on jube. Inimesed hakkasid pärima, kas selline uks jääbki või on see ajutine lahendus, kuniks vana uks üle värvitakse. 

Hanna-Liina Võsa ei ole olukorda täpsemalt kommenteerinud, kuid fakt on see, et roosa uks on minevik. 

Populaarne

Tagasi üles