/nginx/o/2019/01/16/11719283t1hc25c.jpg)
Mees meenutab oma olemuselt mulle üha enam Mr. Beani. Selline kiitsakas, kohmakas ja vaikne. Kui ma poleks ise teda küsimustega pommitama hakanud, ega siis olekski midagi tema kohta teada saanud. Täiesti uskumatu, et ka selline indialane ilmas olemas on. Tavaliselt on nad ülijutukad ja kui veel kuulevad, et ma Indiast kaupa ostan, on neil alati juhtumisi suguvõsal mõni tehas või vähemalt sugulane, kes tegeleb mingi toodangu turustamisega, kirjutab Aasias seiklev kaubarändur Margus.
Aeg: detsember 2018
Koht: Battambang, Kambodža
Kambodža hakkas mulle meeldima juba esimesest päevast. Seal on midagi seletamatut, mida teistes Kagu-Aasia riikides pole. Igal juhul sõidan sinna peagi tagasi ja kutsun külla oma tütre Rebeka, kes on mulle abiks ka tööalaselt, aitab kaupa valida. Ühtlasi saame koos veeta jõulud ja aastavahetuse.
Otsustame algatuseks teha päevase jõepaadiretke ja suunduda Battambangi linna, kus kuuldavasti tehakse veel päris ehedat käsitööd. Erinevatel andmetel võib see retk sõltuvalt veetasemest võtta aega viis kuni üheksa tundi.
Retk algab aasiapärase üllatusega: kas see pisike paat peab tõesti kogu selle suure rahvasumma ära mahutama? Lootusetu. Pressime end Rebekaga pingiridade vahelt paadi lõpuni, vaba kohta leidmata. Üks noormees istub paadi katusel. Läheme ka. Saaks nüüd vaid mingi mütsilotu omale hankida. Pool päeva troopikapäikese käes küpseda pole naljaasi. Miks mul ometi mütsi pole!? Olen aastaid Aasias rännanud, aga vaat siiani pole eriti vaja läinud. Õnneks on Rebekal riidest kandekott, mille saab tagurpidi pähe panna, nii et topime seda endale kordamööda pähe. Nalja kui palju, aga tegelikult oleme juba paari tunni pärast tohutult väsinud. Loovutan talle oma pluusi, mida saab samuti päikese kaitseks peakattena kasutada. Nii me siis seilame. Rebeka minu pluusi all magamas ja mul tema kandekott tagurpidi peas.
/nginx/o/2019/01/16/11719308t1hb00f.jpg)
Sõidul avanevad vaated on igatahes meie kannatusi väärt. Lisaks kaunile loodusele on jõe ääres, õigemini jõe peal peal hulgaliselt ujuvaid külasid. Ehitisi on seal päris väikestest hüttidest kirikute ja templiteni välja, rääkimata pisipoodidest ja koolidest. Lapsed sõuavad, koolivormid seljas, iseseisvalt paatidega kooli.
/nginx/o/2019/01/16/11719310t1hbb68.jpg)
Video jõetuurist:
Mõne tunni pärast pöörame ära harujõele, mis on oluliselt kitsam, veevaesem ja täis järske käänakuid, nii et mõnes kohas peab meie paadimees ohtlikult manööverdama. Ette tuleb ka väikepaatidega kihutavaid kohalikke, kes ei oska kurvi taga nii suurt alust oodata ja paar korda põrutame kokkupõrke vältimiseks ninapidi kaldamudasse kinni.
Jälgin pidevalt Google Mapsi abil meie asukohta ja teen ligikaudseid arvutusi, kui kaua see sõit peaks veel kestma. Paar tundi võiks veel minna, eks tuleb ära kannatada.
Äkki oleme ninaga taas mudases kaldas, kus on hulk rahvast sebimas ja läbisegi karjumas. See vist on mingi suurem asula enne sihtpunkti, kus osa rahvast maha läheb. Äkki koliks nüüd allakorrusele, saaks ka veidi varju?
Aga inimesi hüppab järjest rohkem mudasse maha ja avastan, et ka mu seljakott on tekkinud segaduse käigus kaldale visatud.
«Kas see on lõpp-peatus?» uurin teise turisti käest.
«Pole aimugi! Aga teised lähevad maha,» hüüab ta. Nojah. Läheme siis ka.
Kaldal on palju vastutulijaid, nagu tavaliselt lennujaamas, käes nimelised sildid hotellide logodega. Meie Rebekaga ei taibanud aga oma majutusasutusele teatada, et oleme tulemas. Mu meelest polnud ka vajadust, kuna broneerisin majutuse päris paadisadama ligidusse.
Aga ei. Kiirelt kaardiotsingut kasutades saan teada, et oleme hotellist veel kümmekonna kilomeetri kaugusel. Miski siin ei klapi.
«Kas teile tullakse vastu? Vajate tuk-tuki, öömaja?» kõlavad hõiked meie suunas läbisegi.
«Miks meid siin maha pandi?» küsin ühe hõikuja käest, kelle inglise keel tundub enam-vähem sorav olevat.
«Veetase on madal. Praegu ei sõida paadid Battambangi. Siit on kümme kilomeetrit mööda teed minnes. Ma viin ära kümne dollari eest.»
Nojah, mis parata. Oleme praegu kõigega nõus. Samas oleks pileti müünud firma võinud ju mainida, et me peaks omale hotellist transpordi vastu kutsuma. See oli isegi broneeringus kirjas, et hotell pakub sulle seda küüti tasuta.
«Ma olen ühtlasi ka giid,» teatab mees, kellelt ennist nõu küsisin. «Kui homme soovite tuurile minna, siis päev maksab 25 dollarit.»
Mõeldud-tehtud.
Giid on oma sõidukiga hommikul õigel ajal ukse ees uudisega, et tuurile lisandub veel rahvast, aga see-eest saame kulud omavahel ära jagada.
Sobib. Veel rahvast? Ootan huviga ja katsun ette kujutada, kes saavad olema meie päevakaaslased. Silme ette kangastub prantslaste paar, keda siinkandis kõige rohkem tundub liikvel olevat. Endine asumaa ju.
Keda ma aga üldse poleks oodanud, on üksik turist Indiast! Aga just nii ongi.
«Tere! Kust sa pärit oled? Ma näen, et Indiast, aga täpsemalt?»
«Chennaist,» vastab mees napilt.
«Kas sa reisid üksi?» Proovin jutuotsale saada.
«Jah,» kõlab taas lakooniline vastus.
«Kas tulid ainult Kambodžasse või reisid veel edasi Kagu-Aasias?»
«Reisin edasi.»
«Millega sa Indias tegeled?» üritan veel juttu teha.
«Finantsalal.»
«Ah nii. Meie tegeleme käsitöötoodangu kokkuostuga Aasia riikidest. Ja muide, ka Indiast. Me oleme väga palju Indias reisinud viimase 15 aasta jooksul.»
Noogutab vastuseks. Ja ongi kõik?
Mees meenutab oma olemuselt mulle üha enam Mr. Beani. Selline kiitsakas, kohmakas ja vaikne. Kui ma poleks ise teda küsimustega pommitama hakanud, ega siis olekski midagi tema kohta teada saanud. Täiesti uskumatu, et ka selline indialane ilmas olemas on. Tavaliselt on nad ülijutukad ja kui veel kuulevad, et ma Indiast kaupa ostan, on neil alati juhtumisi suguvõsal mõni tehas või vähemalt sugulane, kes tegeleb mingi toodangu turustamisega. Aga Mr. Beanilt ei tule mitte mingit reaktsiooni. Tegelikult parem ongi. Hullem variant olnuks see, kui mu sõidukaaslane üritaks terve päev mulle midagi maha müüa.
Algatuseks peatub giid kohas, kus küpsetatakse bambustoru sees riisi.
Mr. Bean kergitab korraks kulme ja vaatab bambustoru ükskõiksel ilmel, kui giid selle lahti koorib ja minu kätte ulatab. Pakun seda edasi Beanile, kes teeb peaga õhku paar indiapärast kaheksat ja nokitseb toru otsast ühe riisitera. Ise murran korraliku kamaka ja lasen toru teisele ringile. Teist korda sama lugu. Mr. Bean võtab ühe terakese.
«Isa, sa sööd riisi vasaku käega...» mainib vaikselt Rebeka. «Äkki sellepärast ta ei tahagi»
Tõepoolest. Märkan alles nüüd. Milline fopaa! Olen paar kuud juba riikides reisinud, kus söömisel kasutatakse mõlemaid käsi, kaasa arvatud Kambodžas. Indialase jaoks on see aga muidugi ropp patustamine süüa sama käega, millega taguotsa pestakse. Enamasti jälgin seda reeglit ülihoolikalt ja väljas süües hoian vasakut kätt suisa laua all, aga vaat täna läks täiesti meelest.
On see nüüd viisakas või mitte, aga lõpetan selle riisitoru üksi ära. Ei hakka oma vasaku käe riisi Mr. Beani nina alla rohkem toppima.
Video tuurist Mr. Beaniga:
Vaatamisväärsuste vahelistel aladel jalutades kuuleme giidilt lugusid kohaliku eluolu kohta. Saame teada, et vietnamlasi kambodžalased ei salli ja väidetavalt on Kambodža valitsus Vietnami kontrolli all. Koguni nii hullusti, et Vietnamist saadetakse riknenud veiseliha siiakanti. Seda pidavat kemikaalide abil turgutatama, et anda lihale taas värske välimus ja nii saavadki kambodžalased aina toidumürgitusi roiskunud lihast.
«Sa just sõid,» teeb Mr. Bean üle pika aja suu lahti.
«Jah, nuudlisuppi sõin,» kergitan kulme ja jään ootusäreva näoga Beani poole vaatama, et mida ta nüüd sellega öelda tahab.
«Veiseliha. Sa sõid veiseliha.» Ta hääl kõlab vaikselt ja võidukalt.
«Jajah, muidugi,» hakkan naerma. «Sul on õigus. Loodame, et oli kohalik ja värske!» Sel hetkel taipan, et ma oleksin tõepoolest pidanud lõunasöögiks midagi muud tellima kui nuudlisuppi veiselihaga. Hindud ju veiseliha ei söö ja vaesele mehele võis olla päris ebamugav istuda lauas, kus süüakse püha lehma.
Mr. Bean ise pole söönud mitte midagi terve päeva jooksul.
---
Tuuri lõpus viib giid esmalt Rebeka ja minu meie hotelli ette. Kui me tuk-tukist maha astume, vahetab kohta ka Mr.Bean.
«Proovin siis ka lõpuks ära, mis tunne on siinpool istuda!» teatab ta.
Ahsoo?...
Me olime terve päeva ülbelt istunud näoga sõidusuunas ja mugavamal-sügavamal istmel. Vaene Mr. Bean kügeles aga kogu aeg seljaga sõidu suunas ja poole kitsamal pingil. See lihtsalt kukkus nii välja. Kui me esimest korda peale istusime, siis läksin automaatselt tagumisele pingile ja harjumusest istusin edaspidi alati samale kohale. Ma poleks selle pealegi tulnud, et Mr. Bean oleks ise tahtnud seal pool istuda! Mulle pole see kunagi probleemiks olnud, mis pidi sõidukis istuda, aga tean inimesi, kes ei saa selg ees sõita.
Kokkuvõttes olin ma Mr. Beanile ilmselt kohutav reisikaaslane. Esmalt pakkusin vasakust käest süüa, siis sõin tema püha looma ja lõpuks laiutasin ülbelt terve päeva tagapingil.
Kahju, et Mr. Beaniga nii läks. Aga sellesama Kambodža-reisi käigus sain ma aru, et mu tütrest Rebekast on mulle eriti tore sõber ja rännuseltsiline saanud.
Lisaks
Riisinuudlite valmistamine:
Krolan – riisisnäkk bambustorus:
:format(webp)/nginx/o/2018/11/21/11590442t1ha000.jpg)