Jaanus Nõgisto baleriinist tütar selgitab, kuidas ta maailma suurfilmi peaossa sattus ja milliseid uksi see talle avab

Baleriin Roosi Natali Nõgisto sattus mängima maailma suurfilmi.

FOTO: Filmi «Ärkamine» meeskond (Jeff Dotson)

Kuula artiklit

Muusik Jaanus Nõgisto baleriinist tütar Roosi Natali mängis kandvat rolli vaatemängulises suurfilmis «Ärkamine». Kanal 2 saates «Radar» räägiti, kuidas 18-aastane balletikooli õpilane filmi sattus ning mida tulevik talle toob.

18-aastane Tallinna balletikooli õpilane ning tõusev filmistaar, muusiku ning telerežissöör Jaanus Nõgisto tütar Roosi Natali mängis ühe peaosatäitjana USA ja Araabia Ühendemiraatide filmis «Ärkamine» («Awaken»). Lummavad elu ilu näitavad kaadrid jõudsid laia publiku ette maailma esilinastusel möödunud aasta novembris just Eestis Pimedate Ööde filmifestivalil.

Filmi kaasprodutsentide seas on Oscari-nominent Terrence Malick ning eksperimentaalfilmi legend Godfrey Reggio. Filmi «Ärkamine» režissöör Tom Lowe on nendega varemgi töötanud. Kuus aastat filmirännakut viisid võttegrupi enam kui kolmekümnesse riiki, nende seas ka Eestisse. Kuidas noor eesti baleriin maailma filmitööstusesse sattus ning mis perspektiivid ootavad tantsijat väikeses riigis?

Roosi lapsepõlvest: AC/DC oli see, mis mul peas oli

«Ma ise tunnen, et minu liikumisviis ongi tantsimine. Olen vahepeal mõelnud, mis on minu elu missioon ja miks ma siin olen, mis on selle mõte. Ma olen aru saanud, et äkki see ongi tantsimine ja laval olemine ning teistele inimestele ilu ja rõõmu pakkumine,» räägib 18-aastane Tallinna balletikooli õpilane ning tõusev filmistaar Roosi Natali.

Roosi isa Jaanus Nõgisto on Eestis tuntud muusik, helilooja ning telerežissöör. Juba lapsepõlves oli Roosi ümber erinevaid pille, millel ta sai ka katsetada. «Kuna ma olen isaga üles kasvanud, siis me kuulasime pidevalt rokkmuusikat. AC/DC oli see, mis meil peas oli. Ma arvan, et see, mis mind kõige rohkem motiveerib, on just rokkmuusika,» räägib Roosi.

Noor Jaanus Nõgisto Tartu muusikapäevadel.

FOTO: Muusikapäevade arhiiv

«Temast oleks saanud täitsa okei kitarrimängija,» tunnistab Jaanus Nõgisto. Kuid tütar valis oma tee ja läks 3-aastaselt balletitundi. «Mul on jäänud tunne, et kõik väikesed tüdrukud tahavad teatud eas kahte asja: nad tahaksid olla baleriinid ja nad tahaksid, et nendel oleks oma hobune. Ja Roosi ei ole selles mõttes mingi erand olnud. Hobust me talle siiski võimaldada ei saanud, aga kuivõrd me elasime sellel ajal Viimsis ning seal lähedal pidas tolleaegne Estonia teatri priimabaleriin Marina Tširkova oma balletikooli lastele, siis Roosi tahtis loomulikult sinna minna,» meenutab isa.

Viiendas klassis läks Roosi Tallinna balletikooli. Kuid juba toona ei pidanud väike Roosi vajalikuks oma pere sellest teavitada. «Ega ta ei ole meile kunagi midagi seletanud. Ja ka siia balletikooli tulek oli... ausalt öeldes meie saime Roosi ema Monikaga sellest teada siis, kui ta oli juba sisseastumiskatsed ära teinud. Selles mõttes on ta väga minu moodi. Ta teeb oma valikud ise ja realiseerib neid viimase peal,» tõdeb Jaanus Nõgisto.

Eesti Rahvusballeti priimabaleriin: mäletan, et mõtlesin öösiti, kuidas teda aidata

«Sellel erialal peab suutma taluda väga suurt rutiini. Me tuleme iga päev siia, teeme täpselt seda sama asja, mida me oleme teinud juba mitu aastat järjest. Ja kui inimene on selline, kes rutiini ei talu, siis talle, ma arvan, ei sobi selline eriala üldse,» räägib Roosi.

Roosi kursuse juhendaja on Helen Veidebaum, kes on 14 aastat tantsinud Estonia balletilaval. «Paljud loobuvad. Kõik, kes alustavad, üldjuhul lõpuni välja ei jõua,» tõdeb balletikooli õppejõud. «Roosi on ainukene tüdruk, kes on oma klassis olnud algusest siiani. See on saatus,» räägib Jaanus Nõgisto.

«Olen mõelnud, mis on minu elu missioon ja mis on selle mõte. Ma olen aru saanud, et äkki see ongi tantsimine ja laval olemine ning teistele inimestele ilu ja rõõmu pakkumine.»

FOTO: Filmi «Ärkamine» meeskond (Jeff Dotson)

«Käsil oli esimene aasta ning eksamitunnini polnud jäänud kaua aega. Balletis on selline element nagu fouette. See on väga raske element, mida paljud baleriinid isegi pärast kooli ei ole võimelised tegema. Meil oli eksamitund ning õpilased pidi fouette'i tegema. Roosil ei tulnud see välja. See oli valus hetk. Ma mäletan, et mõtlesin öösiti, kuidas teda aidata. Lõpuks, kaks nädalat enne eksamit, tuli tal kaheksa fouette'i välja. Ta lõpetas. Me vaatasime üksteisele silma ning hakkasime saalis nutma. See oli väga südantliigutav hetk. Siiamaani jooksevad sipelgad üle selja. Ta on väga töökas inimene,» räägib toona veel väikesest Roosist Eesti Rahvusballeti solist Alena Škatula.

Tahe ja vastupidavus murrab küll barjääre, kuid nagu öeldakse, siis üle oma varju ei hüppa. Balletis võivad takistuseks saada looduslikud eeldused. «Sisseastumiskatsetel vaadatakse, kuidas sul puusad on, kuidas sinu liigesed on kasvanud. Kõrvad peavad olema ka ilusad ning neid kleebitakse kinni, kui nad on liiga väljas,» naerab Roosi. Üks kõige olulisemaid kohti on baleriini jaoks jalalabad. «Kuna mina sündisin selliste jalalabadega, mis ei ole mõeldud klassikalise tantsu jaoks, siis see mind mõnevõrra takistas,» räägib Roosi ning lisab, et nüüd tegeleb ta kaasaegse tantsuga, mis on neiu keha jaoks parem.

Kuidas sattus noor Eesti tantsija maailma filmitööstusesse

Aga raske töö tasub end ära. Mõned aastad tagasi hakkas Roosi peale tantsu tegelema ka kangajoogaga ning tutvus õigete inimestega maailma filmitööstusest. «Minu eluteele on täpselt õiged inimesed sattunud,» tõdeb Roosi Nõgisto. Filmi «Ärkamine» sattus noor tantsija tuttavate kaudu, kes teadsid kaamera taga olevaid inimesi. Niisiis sai Roosi tuttavaks operaatoriga, kes Eestis filmis. «Kui me kolm suve tagasi hakkasime seda materjali kokku võtma, siis ka nemad ise ei teadnud, et sellest nii suur asi välja tuleb. Me lihtsalt käisime Eesti ilusamates paikades ning filmisime mingi asja jaoks. See, et sellest sündis nii suur asi, oli mulle endale ning ka filmigrupile suur üllatus,» meenutab noor tantsija.

Esialgu planeerisid tegijad dokumentaalfilmi, kuid sellest sai hoopis mängufilm. Režissöör Tom Lowe nägi Eestis käinud operaatori Jeff Dotsoni materjali Roosi Nõgistoga ning saatis operaatori suurema võttegrupiga tagasi Eestisse, et Roosit tantsimas filmida. «Radarile» kommenteeris režissöör, et oli Roosist lummatud. «Ta libiseb ja hüppab nii kergelt, pingutuseta, nagu jumalanna, ajast puutumata,» rääkis Lowe.

«Me lihtsalt käisime Eesti ilusamates paikades ning filmisime mingi asja jaoks. See, et sellest sündis nii suur asi, oli mulle endale ning ka filmigrupile suur üllatus.»

FOTO: Filmi «Ärkamine» meeskond (Jeff Dotson)

Roosi filmi esilinastusest: ma ei oleks arvanud, et mul on nii kandev roll

Roosi ise sai oma filmirolli tegelikust ulatusest teada alles esilinastusel. «Pärast vaatasin tiitritest, mis oli minu roll, sest ma ise seda ka ei teadnud. Mulle oli lisatud, et olen aja ning mälestuste jumalanna. Mina lõin mälestusi, mida inimestele pakkuda. Filmi esilinastus oli minu jaoks väga emotsionaalne. Ma ei oleks arvanud, et mul on nii kandev roll ning nii sügav,» räägib Roosi Natali.

«Kõige keerulisem väljakutse oli varvaskingadega liiva sees tantsimine. Minu varvaskingad olid pärast süsimustad ning pidid mitu korda pesumasinas käima, et neid saaks uuesti siseruumides kanda,» tunnistab noor baleriin.

Muusika võtteplatsil ei mänginud ning tantsides ja improviseerides tuli kasutada oma fantaasiat. «Muusika oli südames. Mind visati kaamera ette. Suur kaamera pandi ette, et mine nüüd, improviseeri,» tuletab Roosi meelde omapäraseid filmivõtteid. «Tantsida on igal pool mõnus. Võib olla looduses sa saad rohkem aru, kes sa oled ning kes sa tantsijana oled,» räägib Roosi.

Jaanus Nõgisto tütre filmis osalemisest: ma sain sellest teada siis, kui esimesed filmivõtted olid juba toimunud

Roosi oma vanemaid filmis osalemisest ei teavitanud. «Ma lähen oma rada pidi ja vanemad jäävad võib-olla mõnedest minu asjadest välja. Mulle meeldib asjad lõpuni viia ja alles siis teistele näidata. Poolikult mitte. Siis kui oli valmis, siis palun vaadake - olen seal,» naerab tüdruk. «Kahtlemata on isal tore ja meeldiv vaadata, kuidas tema järeletulija on osa ühest kogu maailma haaravast projektist,» tunnistab Jaanus Nõgisto.

Roosi tulevikust: kas Venemaale?

Peale emotsionaalset filmi pidi Roosi tegema tagasihüppe argipäeva. Jõulud ja tantsueksamid lähenesid. Ees ootas pettumus. «Ma ise ka üritan kõik need vigastused endal mõtetest ära viia. Ma saan läbi valu ka minna, aga kui eelmisel nädalal oli mul kiirabi süstlaga seljas, siis jõudis reaalsus kohale, et nüüd on see hetk, kus peaks puhkuse võtma ja keha enam ei suuda edasi minna,» tunnistab noor tantsija.

Traumast on möödas üks nädal. Roosi isa Jaanus on tulnud balletikooli kaasaegse tantsutunni lahtist eksamit vaatama. Kurbust toob aga teadmatus. Ees on kevad ja kooli lõpetamine. Kas Eestis on kaasaegse tantsija jaoks tulevikku? «Kahjuks on hetkel olukord selline, et Eestis meil päris sellist repertuaari, professionaalset kaasaegse tantsu truppi, ei ole,» tunnistab Tallinna balletikooli õppejõud Helen Veidebaum.

««Ärkamine» oli just see, mis mind üles äratas ja reaalsusesse tõi. See on see, mida ma pean tegema ning milleks ma olen sündinud.»

FOTO: Filmi «Ärkamine» meeskond (Jeff Dotson)

Roosi unistus on karaktertantsu edasi õppida, potentsiaalsete riikide seas on Venemaa. Roosi Natali on ainus eestlane oma tantsugrupis ning vene keel on tal suus. «Ma ise ka imestasin. Ma kunagi mõtlesin, et sinna (Venemaale) ma küll kunagi ei lähe, sest see on liiga suur. Aga süda kutsub,» räägib tüdruk. «Venelastel on teistsugune karakter. Nad on väga, ma ei tahaks öelda intensiivsed, vaid... nad on intensiivsed heas mõttes. Venelaste rahvatants on mulle kuidagi südamelähedane,» tunnistab Roosi.

Kuid Roosil on jälle üks saladus, millest ta räägib alles siis, kui plaan on edukalt lõpuni viidud. ««Ärkamine» oli just see, mis mind üles äratas ja reaalsusesse tõi. See on see, mida ma pean tegema ning milleks ma olen sündinud. Ma olen väga tänulik, et ma just Tom Lowe'iga tuttavaks sain. Nüüd on ilmselt uued suuremad projektid veel tulemas,» salatseb Roosi. Kuid praegu on noore tantsija sõnul sellest veel vara rääkida. «See oli väga hea esimene hüppeplatvorm,» loodab noor tantsija.

Populaarne

Tagasi üles