ELU24 INTERVJUU: Eesti Laulul särav Inger - jalgpallur, kes õppis ise selgeks kitarri ja tahab nüüd muusikaga saale täita

Noor muusik Inger Fridolin ehk Inger osaleb tänavu Eesti Laulul looga «Coming Home». Ingliskeelne lugu lööb laineid juba ka välismaal ning Elu24 uuris, mida arvab sellest kõigest Inger ise ning kas mõte Eurovisioonist noort muusikut kuidagi ei hirmuta?

Räägi meile pisut endast. Millega sa tegeled, kust sa tuled?

Olen 19-aastane laulja ja laulukirjutaja, kes koos kitarriga astub lavale ning proovib oma muusikaga saali täita.

Sul on väga huvitav nimi – Inger. Kas selle taga peitub ka taustalugu?

Lugu on selline, et mu ema luges kunagi Mats Traadi raamatut «Inger» ja mõtles, et see on väga tore ja huvitav nimi ning nii see nimi mulle ka pandi.

Kuidas leidsid sa tee muusikani?

Oma kooliaastaid alustasin Viimsi keskkoolist, sest elan Viimsis. Viiendast klassist läksin õppima Tallinna Muusikakeskkooli ja mõtlesin, et tegelen klassikalise muusikaga, sest olen tegelikult juba kaheksa aastat trumme ja löökpille mänginud.

Seega arvasingi, et peale lõpetamist lähen Eesti Muusika-ja Teatriakadeemiasse ja mängin orkestris, aga siis 15-aastaselt tuli elus pöördepunkt ning algas minu loomeperiood.

Ed Sheeran andis väga palju inspiratsiooni - just tema muusika ja olek. Tahtsin ka sarnast asja teha ning võtsingi kätte ja hakkasin tegema. Ostsin endale kitarri, ma polnud kunagi kitarri õppinudki ja läbi Youtube'i ise õppisin.

Ise õppisid?

Ise õppisin. Ma pole kunagi kitarritunde võtnud.

Intervjuu Eesti Laulu poolfinalisti Ingeriga. Kohvik Björn, Tallinn. 15.01.2019. Foto: Madis Sinivee /

Millal sa oma muusika tegemisega alustasid?

Ma arvan, et muusikaga alustasin umbes 15-aastaselt. Kuskil siis ilmusid mu esimesed lood, nagu näiteks «Again», mis oli ka mu esimene singel.

Sealt edasi see loomeperiood kulges. 16-aastaselt tuli see aeg, kus oli mul võimalus erinevatel lavadel oma muusikat publikuga jagada. Registreerisin ennast Noortebänd 2017 konkursile ning mu demo, milleks oli «Friends», pääses poolfinaali ja nii see läks.

Milline oli su Noortebändi kogemus?

See oli väga vahva ja meeldejääv kogemus, kuna see oli minu esimene suur konkurss ning andis minu muusikaelule kindlasti väga palju juurde. Loomulikult sain sealt enesekindlust ka järgmistele esinemistele.

Võin kindlalt öelda, et Noortebänd andis mulle väga palju juurde.

Kuidas sa Eesti Laulule jõudsid? Kust tekkis mõte osa võtta?

Ma tegelikult eelmisel aastal proovisin ka, siis mul ei olnud mingit tiimi taga ja proovisin ise. Mõtlesin, et lihtsalt saadan – vaatab, kuidas läheb.

Sel aastal oli nii, et suvel kirjutas mulle produtsent Karl-Ander Reismann, et ta on väga vaimustuses minust ja vaimustuses ka minu häälest ja tahab minuga koostööd teha.

Niimoodi sündiski koos temaga singel «I'm Alright» ja peale seda mõtlesime, et kirjutame veel. Ma proovisin rohkem kirjutamisele keskenduda ja tema produtseerimisele ning sündiski laul «Coming Home».

«Coming Home» viisijupp mõlkus mul tegelikult kaua peas ja mõjus hästi koduselt. Laulu kirjutamisel polnud see algul kohe Eesti Laulule määratud. Alles hiljem mõtlesime, et proovime ja vaatame, mis saab.  

Paljud eurofännid kiidavad su lugu taevani ja on lausa veendunud, et just sinu lugu peakski võitma. Mis sa ise sellest kõigest arvad?

Seda kõike on tõsiselt tore kuulda. Kuna ma olen paar aastat oma muusikat teinud, loonud ning olen noor, siis on veel pikk tee minna.

See tähendab mulle väga palju, et minu laul on välismaalasteni jõudnud ning tõsiselt tore on näha ja kuulda, et nad on sellest lausa vaimustuses.

Kuidas kirjeldaksid sa viie sõnaga oma loomingut nendele inimestele, kes sinu muusikaga kursis pole?

Hingestatus. Armastus. Lähedased inimesed. Loodus. Sõnad, minu puhul on sõnadel kõige suurem rõhk.

Kuidas sul lavanärviga on? Kujutame ette korraks, et sa nüüd võidadki Eesti Laulu ja sõidad Eurovisioonile Eestis esindama, kas see mõte hirmutav ei ole?

Ma arvan, et natuke ikka on. Sellepärast ma väga palju ei mõtlegi veel sellele. (Naerab.)

Ma arvan, et see väike närv, mis ka juba poolfinaalis kindlasti tuleb, on mulle pigem kasuks.

Intervjuu Eesti Laulu poolfinalisti Ingeriga. Kohvik Björn, Tallinn. 15.01.2019. Foto: Madis Sinivee /

Kas sul on mõni nipp ka, mis sind lavanärvi vastu aitab? Midagi, mida sa enne lavale astumist teed?

Mul on naljakas harjumus tekkinud, et kui on kuskil peegel, siis vaatan peeglisse ja ütlen endale, et kõik saab korda.

Mine tee oma asja ja jaga oma hinge nende inimestega ja see tekitab sellise sooja tunde mu sees, et kõik saab korda. 

Oled sa ise suur Eurovisiooni fänn? 

Jah, ma vaatan nii Eesti Laulu kui Eurovisiooni igal aastal. Meil on tegelikult perega lausa selline traditsioon, et me vaatame seda koos ja hoiame Eestile pöialt.

Keda sa pead enda suurimaks konkurendiks Eesti Laulul?

Eks kõik on konkurendid... Aga mul on seal paar sõpra, kes konkureerivad. Näiteks Jennifer, kuna me oleme olnud koolikaaslased ja oleme väga head sõbrad - tema laul jäi mulle meelde.

Stefani ja Victor Crone laulud jäid mulle meelde. Kõik on tegelikult väga omanäolised, sest kõigil on mingi oma nišš.

Intervjuu Eesti Laulu poolfinalisti Ingeriga. Kohvik Björn, Tallinn. 15.01.2019. Foto: Madis Sinivee /

Teadupoolest langeb Eesti Laulul osalejatele, eriti võitjale, väga palju meedia tähelepanu. Kas sa oled selleks valmis?

Ma arvan, et olen selleks valmis.

Sa oled tegelikult üpris palju intervjuusid juba andnud ja endast päris palju juba ka rääkinud. Räägi Elu24-le midagi sellist, mida inimesed sinust seni veel ei tea.

Midagi, mida pole rääkinud... (Mõtleb.) Näiteks tegelen ma lisaks muusikale natuke ka fotograafiaga.

Kuna õpin Tallinna 32. keskkoolis viimast aastat ja multimeedia suunas, siis puutun filminduse ja fotograafiaga väga palju kokku ja see tõesti meeldib mulle. See on midagi hoopis teistsugust.

Mida sulle pildistada meeldib?

Inimesi. Loodust. Kõike seda, mis mulle silma jääb. 

Millised su tulevikuplaanid on? Oled ju abiturient, mida  tulevik sulle toob?

Kuna ma töötan praegu täiskohaga jalgpallitreenerina Viimsis, siis eks me näe, kas ma tegelen sellega edasi ka tulevikus, loodetavasti ikka. Muusikaga ka.

Praegu on see mõte, et võib-olla minna uuel aastal Eesti Muusika- ja Teatriakadeemiasse õppima. Unistus on ka muusikaga jõuda välismaa lavadele. Eks kõik oleneb nüüd sellest, kuidas see eluke läheb.

Räägi meile natuke täpsemalt ka oma jalgpalluri karjäärist. Mis siis ikkagi juhtus, sest sa enam ju ei mängi?

Jah, neliteist aastat mängisin ja siis ühes mängus läks põlv lihtsalt õnnetult tagurpidi, sidemed olid katki ja öeldi mulle, et sellega on kõik.

Eks ma proovisin ikka peale seda veel platsile minna ja mängida, aga sain ise ka aru, et see tuleb pigem kõrvale jätta ning tegeleda pingsalt muusikaga.

Õnnelikul kombel tuli aga see treeneritöö, kui Martin Reim mulle isiklikult helistas ja teatas, et Viimsisse on treenerit vaja. Nii see läks. Nüüd treenin väikseid poisse ja tüdrukuid Viimsi Martin Reimi Jalgpallikoolis.

Kumb on raskem, kas lapsi treenida või ise platsil mängida?

Ma arvan, et mingis mõttes on mõlemad rasked. Kõik sõltub sellest, kuidas sa ise mängus suudad keskendud ja samamoodi, kuidas sa motiveerid lapsi, et neil oleks tahe mängida.

Sa oled täiskohaga jalkatreener, nüüd veel ka Eesti Laul... Kas koolis käimiseks ikka aega jagub, saad kõik tehtud?

Kooli ma õnneks jõuan. Kooli ma õnneks jõuan. Vahel tuleb ette, et pean paar päeva või tundi koolist puuduma, kuid ma olen hästi kohusetundlik inimene ning tahan ise, et kõik asjad saaks tehtud ja oleks korras.

Õnneks tuleb kool ka väga palju vastu ning hoitakse pöialt.

Intervjuu Eesti Laulu poolfinalisti Ingeriga. Kohvik Björn, Tallinn. 15.01.2019. Foto: Madis Sinivee /

Kuidas sõbrad ja lähedased Eesti Laulu virvarri suhtuvad?

Väga hästi. Nii armas on näha, et hoitakse pöialt ning ollakse õnnelikud. Eriti mu sõbrad, lähedased ning pere, kes on mu laule kõige rohkem kuulnud.

Sa oled saanud väga-väga palju positiivset tagasisidet. Kas oled kokku puutunud ka negatiivse tagasisidega?

Ausalt öeldes praegu veel ei olegi.

Kuidas see tegeled negatiivsusega oma elus?

Ma arvan, et see tuleb lihtsalt alla neelata. 

Sa oled ise nii noor, aga nii rahulik. Sinuga rääkides tekib tunne, nagu oleksid palju vanem või siis nagu vana hing.

Mulle on seda hästi palju mainitud ka, ju siis minus elabki ehk vana hing.

Kuigi ma olen 19 ja pealtnäha mõnede arvates 14-aastane. (Naerab.) Küll aga arvan, et see tuleb mulle ainult kasuks, nagu mu ema alati ütleb.

Aga selle poole pealt, kuidas ma mõtlen ja elu vaatan, siis ehk olen varasemas eas mingeid asju näinud või läbi elanud, mis kõik on minu maailamavaadet muutnud ning sellepärast olengi just selline.

Arvan, et ellu tulebki suhtuda positiivselt ja näha igas väikeses asjas positiivsust. Tuleb olla õnnelik, sest inimestele on ainult üks elu antud.

Milline oleks sinu sõnum me lugejatele?

Tehke seda, mida armastate. Nii võivad unistused ja eesmärgid lähemale jõuda. Kohtume poolfinaalis!