Saatus (Ах, судьба моя, судьба)
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ei seisnud kirikus me koos,
meid pole paari pandud eal.
Misjaoks mind kasakat nii noort,
kord stepis üles leidsid seal?
Misjaoks sind tookord nägin ma,
kui hobust jootsin Doni jões?
Mind viisid lummusesse sa,
kui järsku seisid minu ees.
On vist saatus see, mu saatus see,
see mis määratud ja muuta ei saa -
valus lahusolek, piinraske tee,
vaid üks õnnehetk,
siis kõik kordub taas.
Misjaoks sa sülem sireleid
tol ööl mu akna juurde tõid?
Misjaoks ma vastu võtsin neid,
mis kauni armastuse lõi?
Misjaoks, mu oodatu ja hea,
kui sinivärvne võimas Don,
miks siin staniitsas pikas reas
sul naised karjas järel on?
On vist saatus see, mu saatus see...
Kui mõistus jätta, usuks ma,
et üksiolek on vaid viiv.
Sind süüdistada ma ei saa,
kõik elus üürike on siin.
Misjaoks sa kiirel hobusel
mu juurest steppi tormasid?
Sest nii kui sul,
ei ole mul
vist öelda kindlaid vastuseid.
On vist saatus see, mu saatus see...