Grete Paia: esimest korda elus olen muusikalises mõttes täiesti vaba!

Foto: Susan Must / Erakogu

Saaremaa päritolu lauljatar Grete Paia osaleb tänavusel Eesti Laulu konkursil looga «Kui isegi kaotan». Grete räägib lähemalt oma loomingulisest kriisist ja sellega kaasas käivatest vajalikest elu õppetundidest, mis ühtlasi andsid ka inspireeriva algmaterjali võistluslaulu kirjutamiseks. Muuhulgas mainib lauljatar, et julgus kasvada ja areneda on talle hetke eluetapis väga olulise tähtsusega.

Kuidas Sa tõlgendad enda jaoks sõna «muusika»? Millist rolli see mängib Sinu igapäevaelus?

Minu jaoks muusika on keel ja emotsioon, mille kaudu saab inimene end väljendada palju ulatuslikumalt kui lihtsalt kõneledes. Nüansse ja variatsioone, mille peale eneseväljendust mängida, on lõpmatult. Tänaseks päevaks on muusikast saanud vaieldamatult ka minu jaoks töö, mis aga ei tähenda, et ma ei naudiks seda samamoodi nagu varasemalt, kui tegemist oli pelgalt hobiga/kirega. Muusika on olnud alati minu jaoks see niiöelda pääsetee, kuidas end muust maailmast välja lülitada, patareisid laadida ning end koguda. Ka igapäevaelus mängib muusika minu jaoks primaarset rolli, lihtsalt kui võtta nautleja vaatevinklist. Kuhu iganes ma ka ei läheks, on enamjaolt mul klapid peas.

Kes on olnud suurimad suunanäitajad Sinu elus? Paar head nõuannet, mida kasutad nende tarkusest ära ka nüüd?

Otseseid suunanäitajaid ei olegi olnud, aga väga suureks toeks on olnud minu perekond, eriti mu ema ja vanaema, kes on igat mu sammu jälginud, mind õpetanud, toetanud ja kritiseerinud. Eks nõuandeid on olnud erinevatelt sõpradelt ja muusikutelt, aga lõppkokkuvõttes tuleb ikkagi ise katsetada. Sihikindlus ja töökus on need, mis on ehk olulisimad. Muidugi ka iseendaks jäämine ja enda vastu aus olemine.

Osaled sel hooajal Eesti Laulu võistlusel looga «Kui isegi kaotan». Millist sõnumit see lugu kannab? Mis ajendas seda lugu kirjutama?

Väga lühidalt kokkuvõttes taandub kogu lugu ideeni, et vahet pole, millega silmitsi seisad või kui keeruliseks asjaolud lähevad, mina jään alati iseendaks, elan iseendana, isegi, kui see tähendab mõningaid kaotusi.
Põhiline on jääda endale truuks ja usaldada iseennast. Vastasel juhul ei ole see enam sinu enda elu, mida elad. Ajendasid mind seda lugu sellisena kirjutama viimase paari aasta kogemused, õppetunnid ja pea igat eluvaldkonda puudutavad teemad. Eneselegi märkamatult hakkasin ühtäkki ära kaduma sellesse ülipolulaarsesse sotsiaalmeedia elusse ja fassaadikultusesse. Väliselt tundus tõesti kõik baila-baila olevat, ometi seesmiselt ma kustusin. Pidev enese võrdlemine teistega ja kinnisidee, et pean olema kogu aeg kõigile kättesaadav.
Sellest tekkis ka mul umbes aastane loomingukriis, mis kulmineerus sellega, et mul kadus huvi absoluutselt kõige vastu ja tundsin sisimas mingit ängi või justkui iseenda puuripanekut. Midagi nii kohutavalt näris seestpoolt ja ma ise ka ei mõistnud, mis see on või millest see tuleb. Tahtsin lihtsalt karjuda ja selle kõik välja lasta… ning ühel hetkel ma mõistin, et on aeg muudatusteks. Tuleb järjest hakata enda ümber lõikeid tegema, et mõista, mis mind halvab. Tuli need mõningad sillad maha põletada, et end uuesti kokku lappida ja üles ehitada, et olla taas mina ise. See puudutas nii eraelu kui tööalaseid suhteid. Raputust oli vaja. Samas, selle sildadepõletusega ei soovi ma väära arusaama tekitada, justkui oleksin ma kardinaalselt neid suhteid ja kontakte ja koostöid hävitanud, absoluutselt mitte. Minu sildadepõletus taandus eelkõige sellele, et esimest korda elus olen ma muusikalises mõttes täesti vaba, teen, mida ma soovin ja otsustan kõike ise, samal ajal saades eelnevate koostööpartneritega väga hästi siiani läbi. See on juskui minu suureks kasvamise lugu. Olen kõvasti haiget saanud ja tagasilööke kogenud, ent ma ei karda neid enam, ei jookse ebameeldivate kogemuste eest ära. Võtan need pigem hea meelega vastu ja kasvan. Viimane on minu jaoks praegu kõige olulisem. Julgeda kasvada.

Nimeta 3 artisti, kes on persoonidena / isiksustena Sulle Eurovisooni lõppvõistluselt läbi aastate kõige paremini meelde jäänud?

Kindlasti viimase aasta Israeli lauljanna Netta. Pean tõdema, et mina tema suurest fenomenist aru ei saanud. Loreen ja Euphoria. Verka Serduchkat on muidugi raske unustada.

Sinu unistuste lavapartner?

Black Coffee-ga oleks samal laval maru tuus üles astuda ja ühist lugu esitada.

Kõige suurem võit elus?

Olla ise tervena sündinud ja omada armastavat ja ühtehoidvat pere, kellega aeg-ajalt vajadusel saab omavahel ka päris tuliseid sõdu maha peetud. 

Kõige lahedam loominguline tegevus? Kõige lahedam füüsiline tegevus?

Kõige lahedamat füüsilist tegevust ma välja tuua vist ei oskagi, aga ägedaimad kogemused on kindlasti kõiksugu ekstreemsused. Esimesene meenub mulle kohe 192m kõrguselt allahüppamine ühest Uus-Meremaa tornist. Puuriita meeldib mulle ka laduda. Loomingulise tegevusena meeldib ilmselgelt enim laulude loomeprotsessis kaasalöömine… lugude kirjutamine ja arranžeerimine. Põnev avastamine ja katsetamine, et kuhu ning milliseks konkreetne laul areneda võib. 

Paik maailmas, kus tunned end hästi?

See on pigem seotud mind-setiga. Igal pool tunned end hästi, kui enda suhtumine on vastav. On inimesi, ka mulle väga lähedasi, kes ei ole mitte kusagil rahul, ega tunne end lõpuni välja päris hästi. See on inimeses endas kinni. Tunnen end muidugi suurepäraselt oma kodusaarel Saaremaal, ent pean tõdema, et üks kaugematest paikadest, mis koheselt hinge puges, on Hawaii.

Mille üle viimati südamest naersid?

Jätan selle enda teada ;) 

Kuula lugu «Kui isegi kaotan»: