Lucille
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ühes hämaras saalis, hubases baaris
muusikat nautisin ma.
Oli saabunud kesköö ja tühjaks jäänd lava,
mu naabruses istus üks daam.
Tõusin püsti ma toolilt, kui joodud sai kohvi,
teda tantsima palusin siis.
Mu embuses seisis see daam valges kleidis,
daam võluv, kui unelmais kaasa mind viis.
Siis nägin ma peeglist, et sisenes keegi
ja ukse peal seisis üks mees.
Mu daam pöördus ringi, neil kohtusid pilgud,
ta silmades ärevus kees.
Nad istusid lauda, kõik toimus nii kiirelt,
nüüd higist mul märjaks läks pea.
Mees liigutas huuli, kuid siiski ma kuulsin,
mis daamile lausus ta seal:
Ref:
«Meist sa lahkusid jäävalt, Lucille.
Ootama koju su lapsed jäid sind.
Kõik meie majas su hellusi vajaks,
kuid sind köitis tuledes linn.
Meist sa lahkusid jäävalt, Lucille.»
Peagi mees tõusis lauast, jäid pooleli sõnad,
veel korraks ta seisis me ees.
Ta tumedais silmis paar pisarat helkis,
kui vaikides lahkus see mees.
Siis daam viipas käega, ta suu oli naerul,
mind tantsule keelitas ta.
Kuid kohe ma tundsin, mind lahkumas sundis
see lause, mis kuulsin siin ma:
Ref:
Meist sa lahkusid jäävalt, Lucille...