Ma võtsin puhkuseks nädalat paar,
peas idee sõita noorusmaile,
kohata häid sõpru, vanu pruute, pidutseda seal
ja meenutada kaugeid aegu, mis olnud.
Kui auto oli pakitud, siis helistasin emale,
et rääkida oma plaanidest.
Ta küsis: «poeg, kas mind ka külastad?»
Vastasin: «memm, mul on vähe aega,
kuid tulen su juurde millalgi hiljem.»
Sõites läbi ühest väikelinnast meenus mul äkki,
et mu emal on täna sünnipäev!
Ma peatusin, et saata talle postiga kimbu lilli.
See ei võta ju aega! Siis saaksin jätkata teed.
Sisenedes lillepoodi märkasin seal
üht väikest poissi, kel silmis pisarad.
Küsisin: «mis viga, poju?»
Ta ütles: «ema armastas roose. Täna on ta sünnipäev
ja ma ei ole teda juba aastaid näinud!»
Ref:
Memmele (emale) roose,
neid olgu või paar.
Ta sünnipäeval
nüüd kingiksin ma.
Poiss ütles: «elan koos vanaemaga,
kuid ma lubasin viia emale roose,
mis talle väga meeldisid.
Ma ostaks neid lilli viis,
sest olen juba nii vana,
kuid müüja keeldub neid andmast
mu teenitud peotäie sentide eest.»
Selle väikemehe jutt läks mulle südamesse.
Ma ütlesin müüjale, et andku poisile lilled
ja arve maksan mina.
Siis palusin saata postiga tosin roosi
oma emale sinna metsatallu,
kus ta elab.
Kui ümber keerasin,
oli väike poiss kadunud.
Järsku avanes ootamatult uks,
poiss sisenes poodi ja ütles:
«härra, ma unustasin rooside eest tänada!»
Ta naeratas, surus mu kätt ja jooksis uuesti õue.
Autoga linnast välja sõites olin enda üle uhke,
et oma emale mõeldes olin nii hoolitsev.
Kui vaatasin autoaknast välja,
nägin taamal sama poissi,
kes põlvitas surnuaias ühe haua juures.
Peatasin auto ja läksin sinna,
kus väikemees põlvili oli.
Ta naeratas mulle ja ütles: «siin ongi mu ema,
kes ka soovib sind tänada nende kaunite rooside eest!»
Seejärel ma lahkusin.
Keerasin auto ringi ja sõitsin tagasi lillepoodi.
Küsisin, et kas mu lilled on juba teele saadetud?
Vastati, et veel mitte.
Ütlesin: «unustage ära, ma viin need talle ise!»
Ref:
Emale roose
neid olgu või paar,
ta sünnipäeval
las ulatan ma.