VAHUR JOA INTERVJUU: «Krimi» uus rokkari- ja autohulluhingega saatejuht Kristjan Ojang ei pelga eelkäijatega võrdlemist
10. jaanuar 2019, 21:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Elu24 teatas eelmise aasta lõpus, et Robert Rool lõpetab Kanal 2 saate «Krimi» juhtimise ja teda asendab seni saates «Hommik!» uudiseid lugenud Kristjan Ojang. Uus saatejuht rääkis Elu24-le antud intervjuus oma noorpõlvest, haridusest, eelnevatest töödest ja uuest rollist televisioonis.
Saade «Krimi» on välja kasvanud kunagisest saatest «Politseikroonika», mille eesotsas oli legendaarne Peeter Võsa. Pärast Võsa lahkumist sai saade uue nime ja uue saatejuhi. «Krimi» esimene saatejuht oli Imre Kaas, selle järel Robert Rool ja nüüd uus mees Kristjan Ojang.
Kristjan (35) on asjalik ja omamoodi huumorisoonega mees, kelle kogemused telemaastikul ja hea meeskonnatöö aitavad tal televaatajatele pakkuda vajalikku informatsiooni, mis kellelgi mööda külgi maha ei jookse.
Kust sa pärit oled?
Lääne-Virumaalt. Ma elasin esimesed eluaastad Kundas ja siis Haljalas. Ma pean Haljalat rohkem koduks, sest ma olin siis natuke vanem ja sealt on seetõttu rohkem mälestusi.
Mida sulle Haljalas teha meeldis?
Ega Haljalas ei olnudki midagi teha. Üheksakümnendatel oli see tüüpiline Eesti alev, kus siis veel inimesi oli, aga nüüd on seal vist rahvast kõvasti vähemaks jäänud kõvasti. Ainus variant, mida siis kooliõpilane vabal ajal teha sai, kui mina seal elasin, oli trennis käia. Ja siis ma käisingi kõikides trennides, kus üleüldse seal käia sai.
Näiteks?
Jalgpall, korvpall, võrkpall. Jalgpallis tulime isegi koolinoorte II liiga pronksile Eesti meistrivõistlustel, kuigi meil ei olnud staadionit. Me käisime kultuurimaja kõrval muruplatsil mängimas, kaks kaske olid väravad, teine värav olid õunapuud. Samamoodi tegime kergejõustikku, karated, mida iganes ette anti – kõike tuli teha. Teine variant oli lihtsalt kodus vedeleda.
Mis sulle endale nendest spordialadest kõige enam meeldis?
No korvpall oli üheksakümnendatel üsna popp. Siis oli korvpall see, mida sai kõige innukamalt teha. Päev tegelikult nägigi välja selline, et kell neli läksid võimlasse ja kell üheksa tulid koju tagasi. Kõik, mida programm sellel päeval ette söötis, kõik tuli ära teha. Mõnikord kolm trenni isegi järjest. Kõigepealt endavanuste, siis vanemate ja siis täiskasvanutega. Lihtsalt läkski niimoodi.
Kas sa kogu selle sporditegemise juures mõtlesid, et võiksid ka profisportlaseks hakata?
Selline unistus oli mul maksimaalselt teises või kolmandas klassis. Siis sai mulle selgeks, et kui ma endavanustelegi siin vastu ei saa, siis mida ma siin profiks minemisest mõtlen.
See oligi ikka puhtalt sõpradega kokkusaamise ja ajaveetmise koht. Meil oli kindel punt, kes kõik sellesama tsükli kaasa tegid, ma ei olnud ses mõttes ainulaadne. Suurem osa sõpradest elas sellist elu. See oli koht, kus sõpradega kokku saada. Teine võimalus oli üksteisele külla minna, aga sinna ei mahtunud nii palju sõpru ära. Võimlasse mahtus rohkem, sellepärast me käisime seal.
Kuidas sa üldiselt kirjeldaksid oma lapsepõlve? Sporditegemine oli üks ajaveetmise vorme, aga kas peale selle sai ulakusi ja pahandusi ka tehtud?
Sporditegemine lõppes siis ära, kui keskkool hakkas. Siis oli justkui mingi huvide muutus. Siis läks kogu tähelepanu bänditegemise, mootorrataste putitamise ja kõige selle peale. Siis tulid tüdrukud ja mootorrattad ja bänd.
Selline korralik rokkari, mässaja tüüp.
Jajah. Ma olin selline korralik mässaja, pikkade juustega. Tõsiselt.
Mis praegu bändi- ja muusikategemisest saanud on?
See on selline hobi, mida saab teha täpselt siis, kui aega on. Elukutseliseks muusikuks ei ole ma kunagi saada tahtnud. Aga see on selline asi, millega saab end argielu rutiinist välja murda. Lähed käid proovis, natuke jämmid ja kui kutsutakse, teed mõnes pubis väikese esinemise. Umbes sellega see asi piirdubki.
Rising Sun on bändi nimi. Huvi pärast klopsisime siin mõni aasta tagasi ka plaadi kokku. Oma sõpruskonnas oleme jaganud seda ja seal see elab. See on jälle selline sõpruskonna teema.
Mis muusikat te teete?
Rokki. Ma olen oma lõbuks teinud igasugust, ka raskemat muusikat, aga Rising Suniga on meil selline Def Leppard, Bryan Adams, Bon Jovi, selline stiil. Leebe ja pehme tantsumuusika.
Mis instrumente sa mängid?
Trummi.
Kuidas lauluoskusega on?
Bäkki ma laulan seal jah. Meil on väga hea laulja. Mikk Tivas, kes isegi «Eesti otsib superstaari» saates pääses viimastesse voorudesse välja. Me proovime teha väheste ja olematute vahenditega võimalikult head asja. Kõik meie salvestused on tegelikult kuskil Miku elutoas tehtud. Keegi, kes alguses kuulab, ei usu, et see elutoas on tehtud, ja et see Eesti bändki võiks olla. Me proovime hoida taset kõrgel. Amatöörlus ei pea alati tähendama mingisugust taidlusgruppi.
Nagu sa ütlesid, siis on bänditegemine sulle hobi. Kas sul peale muusika ja bänditegemise on veel vaba ajaga midagi peale hakata?
Jah, ikka. Minu väga suur kirg on autod ja mootorrattad. See on seesama kirg, mis teismeeas kõrgele lõi, ja see ei ole mind siiamaani jätnud. Mulle meeldivad eriti vanad autod, igasugust marki ja stiili. Minu teine töö on ju Autolehe toimetaja. Tänu sellele ma saan autode ja tehnikaga kokku puutuda. See on selline hobi ja töö koos.
Kas sinu kirg autode vastu piirdubki vaid nendest kirjutamisega?
Mul on ikka endal ka hobiauto ja mootorrattas.
Kas sa siis remondid ja putitad neid? Või käid sõitmas?
Ikka sõidan. Ma väga suur remondimees ei ole. Mingid lihtsamad asjad teen ära. Õli vahetan ära, piduriklotsid ja nipet-näpet. Ma suudan need ikka sõidukorras hoida, aga kui mingi suurem mure peaks tekkima, siis viin remonditöökotta. Mulle meeldib sõita, mitte remontida või tuunida.
Mul endal sõiduvahendit pole, aga kui ma millegagi sõidan, siis ma tunnen, et tahan veel kiiremini ja veel kiiremini ja veel kiiremini.
Mul oli umbes kümme aastat tagasi selline periood, kus oli sportlik mootorratas ja kiiresti sõit oli jube äge, aga see ei lõpe kunagi hästi. Nüüd ma sõidan hoopis ühe vana cruiser’iga. Sellega on nii, et sõidad 90ga ja siis tunned, et hoog on jube kiire. See on lihtsalt nii kehv mootorratas. Väriseb igatpidi. Lärmab. (naerab)
Milline on sinu hariduskäik?
Selle tõttu, et mul elukoht vahetus, siis ma õppisin kõigepealt Kunda keskkoolis, siis Haljala keskkoolis ja siis Pelgulinna gümnaasiumis.
Pelgulinna gümnaasium on Tallinnas, jah?
Tallinnas jah. Sealt tuli keskharidus kätte. Siis ma läksin …
Sul oli kolme aastaga kolm erinevat keskkooli?
Ei. Esimene klass oli Kunda. Siis pere kolis, tuli Haljala ja siis kõik muu.
Kõrghariduse ma sain Tallina Pedagoogikaülikoolis. Mis sisse astudes oli peda, aga kui ma seal juba õppisin, siis muudeti see Tallinna Ülikooliks.
Mida sa õppisid seal?
Ma õppisin audiovisuaalset meediat kultuuriteaduskonnas. See on sama eriala, mis vanasti oli telerežii, kust on Margna, Jõekalda, Välba ja mitmed teised tulnud. Ja siis 12 aastat pärast baka lõpetamist läksin ma magistrit tegema. Mõtlesin, et teen selle ära.
Ülikooli aeg oli selline intensiivne aeg. Ma hakkasin esimese kursuse lõpust juba teletööd tegema. Ja siis kui baka läbi sai, siis oli teles juba piisavalt rakendust, et juba oli põnev sinna täiega ümber kolida. Ma tahtsin kooli panna natukeseks ootele, aga natukeseks oli 12 aastat. Ise mõtlesin, et teen pausi aastaks või kaheks, aga siis tekkis väike hirm, et kui rongilt maha astud, siis see võib kogu täiega minema panna ja enam peale ei saagi. Teine asi on see, et kui sul tulebki kogu aeg üks uus projekt teise järel, siis millal sa enam maha astud? Kellele sa siis ei ütled? Ei ole seda südant lihtsalt.
Tagasi kooli läksin pärast seda, kui ma käisin 2017. aastal kaks ja pool nädalat Venemaa reisil, siis ma tulin tagasi ja siis mõtlesin, et nüüd on see hetk. Oligi täpselt sisseastumiskatsete periood. Tegin arvuti lahti ja vaatasin, et dokumentide esitamise tähtaeg magistrisse on kohe järgmisel päeval. Siis oligi vaja teha esseed ja muud asjad ruttu valmis. Tegin sisseastumiskatsed läbi ka ja nii ta läks.
Kui sa baka tehtud said, siis mis oli kõige esimene töö, mida sa teles tegema hakkasid?
«Kardisaade». Kuidagi see spordiasi on mulle külge tulnud. Oli selline mees, kes vist enam telemaastikul ei tööta, Aarne Kraam. Kardisaade oli kokkuvõtte Eesti kardimeistrivõistlustelt. Ma ei mäleta, kui tihti saade eetris oli, aga ma mäletan, et suve peale oli kokku kuus saadet. See algas nii, et Aarne käis meile beetakaamerat õpetamas, millest see koosneb ja kuidas sellega filmida. Ta oli meil koolis külalisõppejõud. Siis ühe sõbraga küsisime Aarne käest, Martin Korjus oli see sõber, et kas tal mingit abi ei ole suveks vaja? Me tuleks kaamerajuhet hoidma vms, saaksime näha, kuidas saadet tehakse. Aarne ütles selle peale, et on küll jah abi vaja, tulge saatejuhtideks (naer). Ja siis me läksime. Me tegime algul Martiniga proovisaate ja pärast seda hakkasimegi kahekesi koos seda kardisaadet tegema. Mina tegin intervjuusid ja Martin tegi tekste ja kolmas mees oli eetrihääl, kes luges tekste.
Sealt see kõik algas. Pärast seda hakkasin toimetajana tegema EMT TXT-Boxingut, mis oli 2000ndate alguses üks noorte seas popp saade. Siis tuli üks sõber ja ütles, et ETV Sport otsib suveks reportereid. See oli 2004. aastal, Ateena olümpia, kõik lähevad ära ja neil on abikäsi vaja. Ma konkureerisin seal ja võetigi reporteriks tööle. Alguses oli plaanis, et juulis lähen ja augusti lõpus tulen ära, aga töötasin seal hoopis kuni 2011. aasta sügiseni. (naerab).
Mis tööd sa seal tegid?
Sporditoimetaja, reporter. Ma lugesin uudiseid. Uudised oligi põhitöö seal, mida pidi tegema. Sinna juurde siis ka spordiülekanded ja sain teha ka režiitööd, kuna mul on sellealane haridus. Tegime seal igasuguseid kokkuvõtvaid saateid: jalgrattavõistlused, suusavõistlused, noorte suusasarjad ja isegi kossu- ja jalkaülekannetel olen ma režiipuldis olnud. Kõike sai teha, mida ette anti.
Sporditoimetus oli üliäge koht, kus tööd õppida ja areneda. Tööd oli hästi palju, erinevat tööd, kui ikka ise tahtsid teha, siis keegi sulle kätt ette ei pannud.
Ühel hetkel tekkis sellest aga tüdimus ja väsimus, nagu igas töös ikka, kui sa oled kahekümnendates eluaastates sama tööd seitse aastat teinud. Ma olin siis 28 ja ma tundsin, et kui ma nüüd ära ei lähe, siis ma jään elu lõpuni sinna. Tahaks midagi muud veel näha ja midagi muud veel teha.
Selle järel ma tegin tegevprodutsendina kaks aastat koostööd Thors Productioniga. Tegime näiteks ENSV sarja ja «Köögikubjast» ja igasuguseid muid saateid. Pärast seda tuli Autoleht ja peale selle ma olen enda teleprojekte teinud. Selline on mu teletaust. Kevadel saab juba 16 aastat.
Sinu esimene erialane töö hakkas peale esimese kursuse järel. Milline aga oli sinu esimene töökoht?
See oli Haljalas. See oli pärast 10. klassi, ma arvan. Kui Haljalast Võsu poole sõita, siis tuleb selline koht nagu Pihuvere ja seal on kalakasvatus, mina käisin seal muru niitmas. Ma sain 10 krooni tunnis palka ja see oli minu kõige esimene palgatöö.
Järgmisel suvel käsime Rägavere mõisas puid lõhkumas. Seal oli 25 krooni palk, juba kõvem. See oli kooliõpilase jaoks tipp-topp. Teed kuu aega tööd ja korras. Tol ajal oli ju nii, et kui sul oli kooliõpilasena 1000 krooni taskus, siis sa olid rikas. Terve suve sai selle eest puhata. Haljala oli selline väike koht, et ega seal palju võimalusi muud tööd teha polnud.
Kas see on olnud midagi, mida sa oled alati teha tahtnud, või juhtus see kuidagi?
See juhtus. Kui ma pedasse sisse astusin, siis ma tahtsin tegelikult helimeheks õppida. See tuli sellest, et mul oli keskaajast juba bänd olnud aastaid ja siis me käisime bändiga Rakvere teatris demo lindistamas. Siis ma nägin, kuidas see helitöö käib. Seal oli suht kobe stuudio. Siis mulle hakkas meeldima, et kuidas kõiki neid helisid saab keerata, kuidas efekte saab lisada sinna. Kehvavõitu bänd, mis meil tol ajal oli, aga kui see heli sealt masinatest läbi lasta, siis jube hästi kõlas. See oli äge ja mulle tundus, et seda ma tahan teha.
Ma mäletan, kuidas ma arvutisse tõmbasin helitöötlusprogrammid ja mängisin sinna kitarri sisse ja proovisin mingeid oma lugusid teha. Siis ma läksin peda sisseastumiskatsetele, kuid seal öeldi, et tol aastal võetakse vastu telelendu. Raadio oli eelmine aasta ja tuleb järgmine aasta. Ma siis vaatasin õppekava ja nägin, et seal olid ka mingi heliained, mõtlesin, et küll ma saan tele erialal selle heli asja ka selgeks. Pilt on, heli ka ju. Siis sain sinna sisse, õppetöö läks väga kiiresti käima ja kui sa lähed sinna maailma sisse, siis avastad, et see on ka äge.
Aga ekraanile minemise mõtteid mul päris alguses kohe kindlasti ei olnud. Ma mõtlesin, et ma õpin režissööriks ja hakkan muid asju tegema.
Sinul siis puudub naturaalne edevuse geen, soov end näidata?
ETVs oli täpselt samamoodi seal sporditoimetuses, et kui ma olin spordireporteri tööd seal mingi aeg teinud, siis ma läksin sõjaväkke ja kui ma sealt tagasi tulin, siis ma uuesti reporteriks kohe ei tahtnudki minna sinna. Ma palusin režissööritööd hoopis. Siis oli selline saade nagu «Spordifookus» ja seal sain ma režissööri assistendiks. Ago Lõbu ja Margit Rand olid need, kelle kõrval ma sain seda tööd teha. Sealt tulid mingi erisaated režissöörina, aga päriselt režissööriks ma lõpuks ikkagi ei saanud, sest kui tulid Torino olümpiamängud, siis läks terve meeskond sinna ära ja lihtsalt oli vaja kedagi, kes loeks uudiseid. Siis öeldi, et tee ära. Oled olümpiaperioodi ära, siis teed oma režiitööd edasi. Siis oli täpselt see, et anna kuradile sõrm ja ta võtab terve käe. Siis enam ekraanilt maha ei tulnud. See hakkas ka meeldima.
Sellega ongi minu arust huvitav lugu, et paljud inimesed otsivad võimalust ekraanile pääseda, olles diktor, teha mingisugust oma klippi või anda kommentaar. Aga sinu kogemuse põhjal ongi väga huvitav kuulda, et sul on vastupidi: sa ei taha nagu minna, aga ikka paluti.
Mul oli vastupidi jah. Ega mul ei ole midagi ekraanil olemise vastu, ma teen seda tööd rõõmuga ja mulle meeldib, aga mulle meeldivad need teised asjad ka. Ja kuna ma olen neid teisi asju õppinud … ega meile pedas ei õpetatud saate juhtimist. Jah, me tegime mingeid koolitöid, kus oli vaja stuudiosaade salvestada, siis oli vaja mingi intervjuu salvestada ja keda sa ikka sinna salvestusele võtad kui oma kursakaaslasi. Sealt sai selle kogemuse kätte, et tegid kellegi kursusetööle mingi saatelõigu kaamera ees ära. Aga see oli ka kõik. Meil oli kõik see põhiline õpe seal kaadri taga. Sa loomulikult tahad seda tööd teha, mida sa natuke oskad ja oled õppinud ka. Sa saad sellest paremini aru, kuidas see käib.
ETVs oli ju mul ka. Ma nägin alguses ränka vaeva, et ekraani peal asi üldse välja tulema hakkaks. Kõrvalolevad kolleegid aitasid mind ja jagasid näpunäiteid. Ma tegin enne esimesi uudiseid ikka korduvalt ja korduvalt proovisaateid. Kui AK läbi sai, siis oli kogu tehnika ja meeskond koos. Siis palusid, et jääge veel 10 minutiks, las ma loen uuesti needsamad uudised ette. Seda salvestati, vaatasid selle üle ja said analüüsida, kuidas miski oli. See oli selline õppetöö.
Mida sina kõige rohkem õppima või harjutama pidid, enne kui hakkasid päris saadet tegema?
Kõige raskem oli teksti edasi anda nii, et ei puterda. Mul on loomulikus kõnes päris palju kokutamist sees. Kui kaamera käib, siis tuleb selgelt rääkida. Nüüd ei ole enam kokutamise koht. Esiteks see. Teiseks see, et minu loomulik kõne on pigem kiire. See on meil tegelikult perekonna viga. Meil kõik tulistavad 200ga. Seal on aga vaja tempot minu jaoks hästi ebaloomulikult aeglaseks võtta, et teised ka aru saaksid, mida sa räägid. See oli hästi suur asi, mille kallal tuli tööd teha.
Meil pedas olid kõnetehnika loengud. Teksti lugemist õpetati meile väga heal tasemel. Toomas Lõhmuste oli meie õppejõud. Ma sain aru, kuidas tekstilugemise loogika käib, aga eriti lihtne oli end ära unustada. Eriti siis, kui kaamera käib. Siis on närv ka sees ja hakkasid tulistama. Kehahoiak ka. Neid nüansse oli hästi palju. Kui sa järgmisesse kaamerasse pöörad nii, et sa kuidagi lollilt viltu ei jää jne. Hästi palju oli neid nüansse, mida tuli lihvida. Aga seda harjutamist oli jube hea teha, kuna ümber oli niivõrd palju kogenud kolleege, kes oskasid tähelepanu sellele juhtida ja kohe seal kohapeal lahendusi pakkuda. Kuidas nemad sellest üle said? Nad kõik on ju samasuguste probleemidega kokku puutunud. Just sellepärast oli see väga hea koht, kus kasvada ja areneda.
Toetus oli hea. Keegi kellelegi kaikaid kodarasse ei tahtnud loopida, sest töötati kui üks meeskond, mis on igale uudistetoimetusele omane, ma arvan. Kui ka näiteks «Reporteris» oleks kehv ankur, siis ju terve saate maine läheks alla. See oli kõigi ühine huvi, et töö tuleks kõigil hästi välja. See on meeskonnatöö. See on mõnes mõttes sama, nagu olla kossuvõistkonnas.
Millal sa ETVst ära tulid?
2011 sügis. Siis oli täpselt see tore aeg, kui Kanal 2 hakkas «Köögikubjas» ja Thors Productions, kes seda saadet tootis, otsis omale abimeest, sest neile tuli tol ajal üldse hästi palju saateid tootmisse. Thors Productioni üheks produtsendiks on mu kunagine montaažiõppejõud Maarek Toompere. Maarek rääkis, et neil selline koht on, mina muidugi rääkisin, et mul oleks loomulikult huvi teha sellist tööd. Tolleks hetkeks oli spordiuudiste tööst juba tüdimus. See oli 2011, siis kui telesse tuli masu. Hästi palju ülekandeid kadus ära, erisaateid praktiliselt polnudki ja kogu töö oligi, et teedki spordiuudiseid. Kurat, kui ma juba pikemat aega kuulen, kuidas mõni sportlane kanda vigastas, siis ma ei taha enam sellest mingit uudist teha. Kaua võib, eks ole? Samal ajal aga tekib kõrvale võimalus teha telesaateid, tõsielu. Nüüd me hakkame tegema sellist asja. Siis oli küll vaumoment ja ma tahtsin teha.
2011 läksid siis ETVst ära ja läksid Kanal 2 …
See oli produktsioonifirma. Me tegime eri kanalitesse. Me tegime ETVsse, Kanal 2 ja TV3.
See andis mulle võimaluse lähedalt näha, kuidas sellist suurt saadet tehakse. Show-pool ja kõik. Aga paar aastat hiljem läksin hoopis TPst Autolehte, mille võimalus avanes ka täiesti juhuslikult vestluse käigus. Alguses ma mõtlesin, et ma saan Autolehte paar lugu kirjutada, aga siis pakuti täiskohaga tööd. Kuna mul auto- ja motopisik sees on, siis ma rõõmuga läksin. Ma ise loodan, et ma ühtegi silda minevikus ära põletanud pole.
Kui palju sa veel «Hommikuga!» seotud oled?
Ei ole üldse enam. «Hommik!» muutus «Õhtuks!» ja uudiseid rohkem ei tule. Ongi kõik.
Millised olid sinu tööülesanded saates «Hommik!»?
Ma lugesin uudiseid seal.
Küsin, sest saade oli eetris minu jaoks väga vara. Ei olnud mahti vaadata. Eelmine aasta sai välja öeldud, et hakkad «Krimis» asendama Robert Rooli. Kui suur üleminek see sinu jaoks on?
Eks see ole kindlasti teistsugune töö ja sisuline osa tuli kõik ise teha. Eelmisel õhtul hakkasin juba ette valmistama. Režissööri assistent aitas meile Eesti uudistele pildimaterjali leida pildiarhiivist ja monteerija pani lõigud kokku. Kolme inimese töö. Aga kõik see sisuline pool, see oli toimetaja töö, ehk siis sellesama inimese teha, kes neid uudiseid luges. Pool nädalat mina, pool nädalat Mari Kallas.
Aga «Krimi» kohta ma ei oska öelda, kui suur see samm on. Kaamera ees räägid samamoodi ikka oma teksti. Selles osas ei ole mingit vahet. Teemad on muidugi teised. Meeskond on teine. Niipalju on muidugi teine, et «Krimis» on sootuks teised teemad. Uudistes võtsime eesmärgiks toota klassikalist uudist, aga siin on teemade ring puhtalt meie enda elu keskelt, meie oma inimesed. Me räägime «Krimis» probleemidest, millega paljud on elus kokku puutunud – liiklusprobleemid, kaagid, kes laiavad linna peal. Kõik sellised asjad.
Sellepärast see ongi hästi lahe. See ongi elu peegeldus. Elu sellisena, nagu see on. See on kõige suurem muutus.
Uudised on ka elu peegeldus, aga kõik on seal raamides, aeg on piiratud, 30 sekundiga pead asja ära ütlema. Siin saab ikka rohkem rääkida ja probleeme analüüsida. See ongi pika saate võlu võrreldes uudistega.
Räägi, kuidas sul tekkis võimalus Robertit asendada? Kas kandidaate oli veel?
Ma ei tea, kui paljudele seal veel pakuti. Mulle pakuti ka ja ma olin nõus (naerab). Nii lihtne oligi.
Aga see käis niimoodi, et Kaius Mölder, selle saate suur hing, ilma kelleta seda saadet üldse ei oleks, võttis ühendust ja ütles, et meil oleks nüüd saatejuhti vaja. Siis me rääkisime natuke lähemalt, mida see töö endast kujutab ja mulle tundus see päris äge asi, mida teha.
Ma ei ole «Krimi» ise kuigi palju jõudnud teha, aga ma olen ühe teise liiklusaate tegemise juures olnud. Mulle elulised asjad väga meeldivad. Ma olen dokfilme teinud. Selle saate tegemise juures sümpatiseeris just elulähedus. Ja ilmselt ka seetõttu arvasin, et see oleks päris kihvt koht, kuhu edasi liikuda.
Kas sul on plaan saate juures ka midagi muuta? Anda sellele enda poolt mingi lisavigur? Tuua sisse suurem muutus?
Eks see saade läheb samamoodi edasi. Mingit formaadimuutust küll plaanis pole. Aja jooksul paratamatult mingid formaadid muutuvad. Aga praegu lähme samamoodi edasi ning saate formaat on samasugune nagu Roberti ajal.
Teadaolevalt juhtub Tallinnas oma suuruse ja rahvaarvu poolest kõige rohkem avariisid ja muidu õnnetusi. Kas sina kui inimene, kes on Lääne-Virumaalt väikesest kohast pärit, hakkad saate pinda kuidagi laiendama, viies selle ka näiteks Lõuna-Eestisse või Lääne-Eestisse? Või vaatad, kuidas saad saate Harjumaal ära teha?
See oleks kindlasti hästi kihvt, kui me saaksime minna üle Eesti. See oleks üliäge. Aga sellel on hästi selge põhjus, miks seda on keeruline teha. Meil on väike meeskond ja omad võimalused sellega toimetamiseks. Me ei saa väljakutse peale minna Võrru näiteks. See lihtsalt ei ole võimalik ka ajaliselt. Eks sama teemaga puutuvad kokku kõik Eesti elulised telesaated. Väge vähe on neid, kellel on jaksu ja ressurssi katta ära terve Eesti. Peale uudistesaadete ma ausalt öeldes väga ei oskakski teisi välja tuua. Mõned looduse- ja maaelu saated saavad vist ka hakkama. Aga muidu on see väga keeruline, sest nõuab suurt ressurssi.
«Krimiga» on ju ka see, et sa ei tea sündmusi ette. Sa ei saa plaanida, et reede õhtul on meil avarii ja laupäeval arreteerime narkomaane. Neid asju ei saa ette näha. Seal on reageerimise moment ülioluline. See on kindlasti üks tahk, mis jätab meie mängumaa Tallinna ümbrusesse.
Loomulikult oleks väga kihvt teha maal, sest maal on samamoodi igasuguseid põnevaid inimesi ja seal toimub mitmesuguseid põnevaid asju. Seda ma ei taha kindlasti öelda, et Tallinnas käib elu ja igal pool mujal on igav liiv ja tühi väli. Aga me saame teha seda, milleks meil jõudu ja jaksu on. Õnneks Tallinnas seda materjali on.
Millal sind teleekraanidel näha saab?
Teisipäeviti. Nii ta siis teisipäeva õhtuti hakkabki olema.
Ja ma sain aru, et suvi läbi. Ei ole nii nagu tavaliste saadetega mai lõpus juuni alguses lõppeb hooaeg ära ja minnakse suvepuhkusele. «Krimi» tulistab edasi aasta läbi.
Siis on ju käed-jalad tööd täis. Veel rohkem kui enne.
Jah, seda küll. Igav ei ole.
Arvestades, kes on olnud eelmised Kanal 2 krimisaate saatejuhid, kas sa pelgad ka võimalike paralleelide pärast, mida esile püütakse tuua?
Kindlasti hakatakse eelmiste saatejuhtidega võrdlema ja see on ka täiesti normaalne. Aga siis pole peljata midagi, mina teen oma asja nii hästi, kui ma oskan. Kellele meeldib – tore. Kui ei meeldi, pole midagi parata. Kõik ei saagi kõigile meeldida.
Mis eristab sind Robert Roolist?
Ma tõesti ei oska öelda, mille poolest me sarnaneme või erineme ja ega ma ise ei taha ka ennast kellegagi võrrelda. Robi on Robi ja mina olen mina, nii tulekski seda võtta, mis siin ikka sarnasusi või erinevusi otsida.
Missugune saab olema sinu panus «Krimi» saatesse? Kas räägid ainult kaamera ees või tegutsed ka selle taga?
Minu panus on nagu saatejuhtidel ikka. Saade valmib meeskonnatööna, kus kõik osalised on ülitähtsad. Ja esimeste kogemuste pealt võin öelda, et meeskond on super!
Räägin nii kaamera ees, kui teen tööd ka selle taga. Aga nagu eelpool ütlesin, see on meeskonnatöö.
Missugune näeb välja see protsess, kuidas te sündmuskohale jõuate? Kes teid informeerib?
Võttemeeskonnale laekub info mingist sündmusest ning võttegrupp sõidab sinna kohale. Kohapeal selgub siis täpsemalt, mis on juhtunud või kes on mida täpsemalt teinud. Lisaks nii-öelda väljakutsetele on meil ka ajakirjanduslikke lugusid, kus räägime lähemalt mõne huvitava kriminaalloo telgitagustest, trahvimäärade muutustest jne.
Kes meid informeerib? Meil on omad allikad.
Missugune näeb välja sinu töögraafik? Kas see on kindel fikseeritud aeg või pead kohale tormama siis, kui kõne tuleb?
Töögraafik on nädalast nädalasse veidi liikuv, kuid üritan ajada oma asju nii, et nädalas õnnestuks ikka kaks puhkepäeva võtta. See ei ole kindlasti kellast kellani töö, vaid tuleb teha siis, kui midagi sünnib ning tööpäev lõpeb siis, kui lugu või saade valmis saab.
Kindlat fikseeritud aega ei ole, sest sündmusi pole ju võimalik ette tellida.
Kas sa oled kellegagi suhtes või abielus? On sul lapsi? Kuidas mõjutab uus töö ja uus töögraafik sinu pereelu?
Ma olen abielus ja kahe lapse isa. Ma usun, et uus töö senist elukorraldust väga palju ei muuda. Küllap mu pere on ajapikku sellega juba harjunud, et isal on selline töö, mis sunnib mõnikord pikad päevad kodust eemal olema. Aga ma üritan alati leida aega ka pere ja oma poegade jaoks. Nemad on ju tegelikult see põhjus, miks ma üldse midagi teen või mille nimel pingutan.
Sel kevadel juba 16. aastat televisioonis tähistav Kristjan Ojang peab küll suured kingad täitma, kuid oskustest mehel puudu ei jää.
Teda saab näha eetris igal teisipäeval kell 21.00 Kanal 2s.
Ära maha maga!