Kalapüügikonksude ajalugu ulatub tagasi 42 000 aasta taha

Inna-Katrin Hein
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Koobas Ida-Timoril, kust leiti tõendid iidse kalapüügi ja konksude kohta
Koobas Ida-Timoril, kust leiti tõendid iidse kalapüügi ja konksude kohta Foto: SCANPIX

Austraalia teadlaste sõnul ulatub kalade konksudega püüdmise ajalugu tagasi 42 000 aasta taha, kui püüti tuunikala, haisid ja hiid-noolhauge.

Kala ilmus varajaste inimeste toidulauale umbes 1,9 miljonit aastat tagasi, edastab foxnews.com.

Varajased kalurid said saagi järvedest ja jõgedest ning selleks ei olnud vaja paate ega keerulisi püügivahendeid.

Alles hiljem jõudis inimkond merel kalapüügini.

Kagu-Aasiast Ida-Timorilt leiti koobastest nii tuunikala kui teiste merekalade jäänuseid. Austraalia teadlastemeeskond eesotsas Sue O´Connoriga tegid jäänustele süsinikuuringu, mis näitas et tegemist oli umbes 42 000 aasta vanuste jäänustega. Uurijate sõnul on see vanim tõendusmaterjal ookeanikalade püügi kohta.

Kuid tuunikala ja teiste merekalade püüdmine nõudis juba keerulisi abivahendeid ning planeerimist. Merekalade püüdmine täiustas inimeste kalapüügi- ja meresõiduoskust.

Kanada teadlase Kathlyn Stewarti sõnul olid esimesed kalapüügipaadid üsna algelised. Kalu püüti võrkude ning teravate puidust või merekarpidest konksude abil.

«Need inimesed olid nutikad. Nad teadsid, et meres on palju kalu,» nentis uurija.

Pole teada, kui kaugele rannast varajased kalurid minna julgesid. Oletatakse, et saagi kätte saanud, sõid nad selle kas kohe toorelt ära või siis hiljem küpsetasid seda laagripaigas.

Koos kalajäänustega leiti Ida-Timori koopast ka kalapüüdmise konksude jäänuseid. Nende seas oli nii 42 000 aasta vanuseid kui ka üks, mida võidi kasutada 16 000 ja 23 000 aastat tagasi.

«Neid konkse kasutati kindlasti ookeanil kalastamiseks, kuid me ei tea täpselt, milliseid kalu nendega püüti,» lisasid uurijad.

Tagasi üles