Jaana (Яна)
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Seal päiksesoojuses,
seal kaunis looduses,
lõunas, kus taas linnud teel,
õitsemas roos nii kaunis,
õitseb mu armastus,
mu haldjas, mu Jaana on see.
Kirju mu'lt saab Jaana,
neid päevas viis saadan,
vastust ei siiani saa.
Ootan ja loodan veel,
vastus võib olla teel,
see, mille kirjutas ta.
Helisemas võimsalt rinnus hingekeel,
põhjuseks on Jaana minu südames.
Roosina ta õitseb kaugel võõral maal,
oo, kuis selle lille noppida kord saaks.
Kirjutan taas talle,
sajas võib see olla,
kirjadest saamas romaan.
Need tulvil lootust,
piina ja ootust,
kirgi, kauneid unelmaid.
Taas kauge kaarega
postimees läeb mööda.
Jaana, sa võiks vastata!
Piisab vaid lausest, et...
piisab vaid lausest, et...
«sõida, sind ootan siin ma!»
Helisemas võimsalt rinnus hingekeel,
põhjuseks on Jaana minu südames.
Roosina ta õitseb kaugel võõral maal,
oo, kuis selle lille noppida kord saaks.
Kirjuta! Ootan!