Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Õhtu on käes, päike loojub,
loitmas on kaminas leek.
Vaatan Su silmi nii sooje,
oo, kuivõrd kaunid on need!
Emake, laulan nüüd Sulle,
nii Sind vaid tänada saan.
Ema,
Sa oled päikene, mis eal ei looju.
Ema,
Sa oled valgus, millest kiirgab soojust.
Hulkusin aastaid teedel,
oli mul unelmaid, soove.
Seiklesin maailmas suures,
nautisin elu, ei muud.
Ema,
ma paitan juukseid, mis läin'd halliks Su peas.
Saatust pean kiitma,
et minu ellu palju päikest tõid Sa.
Õnne kord lootsin ma leida,
armuda suur oli soov.
Tunda sain rõõmu ja leina,
saatuse süngemat poolt.
Äkki üks meel minus tärkas,
keegi mind ootamas veel!
Ema,
Sa oled päikene, mis eal ei looju.
Ema,
Sa oled valgus, millest kiirgab soojust.
Hulkusin aastaid teedel,
oli mul unelmaid, soove.
Seiklesin maailmas suures,
nautisin elu, ei muud.
Ema,
ma paitan juukseid, mis läin'd halliks Su peas.
Saatust pean kiitma,
et minu ellu päikest tõid Sa.
Päikest tõid Sa!