Oma kasukas oleks talvel suurepärane, mis võttis inimestelt karvkatte?

Laps ja ahv. Pilt on illustreeriv

FOTO: Between The Wars / Credit:TopFoto/Scanpix

Lääne iluideaal on karvutu inimene, vaid juuksed on need, millest ei pea loobuma. Naised eemaldavad karvad nii kaenlaalt kui teistest kehapaikadest, mehed ajavad habet, kuid vahel eemaldavad ka rinnakarvad. Läänes arvatakse, et inimesel on karvu liiga palju ja karvad asuvad vales kohas.

Teaduse vaatevinklist on karvaprobleem vastuoluline. Miks inimlaste ehk hominiidide hulka kuuluv inimene jäi karvadest ilma, kuid inimese lähimatel sugulastel gorilladel, orangutanidel ja šimpansidel on korralik karvkate?, uurib yle.fi.

Väike ja suur gorilla

FOTO: Dian Fossey Gorilla Fund /SWNS /Scanpix

Oma kasukas oleks jaheda kliimaga aladel ja talvel suurepärane, sest karvad annavad sooja ja kaitsevad nahka ning paljude liikide jaoks on karvkate ka julgeolekutagatis, mis aitab neil keskkonda sulanduda.

«Mitte keegi ei arva, et alastus on inimesele kasulik. Seega ei saanud karvade kadumine olla looduslik valik,» kirjutas 19. sajandi loodusteadlane ja evolutsiooniuurija Charles Darwin.

Alasti naine. Pilt on illustreeriv

FOTO: David Davis / PantherMedia /Scanpix

Kuid inimene kaotas ikkagi karvad, seega pidi alastus siiski mingit kasulikku rolli mängima. Mitmed uurijad arvasid, et paljast kehast sai paaritumispartnerite ligimeelitamise vahend. Karvavaba olek näitas, et olendil ei olnud sitikaid-satikaid, ta oli hea tervise juures.

Antropoloogide arvavad, et just see igivana põhjus, putukatest vaba olek, paneb naised alateadlikult ka tänapäeval karvu eemaldama. Kultuuriliselt on meestele karvad lubatud, kuna need näitavad mehelikkust ja jõudu.

Poolalasti mees. Pilt on illustreeriv

FOTO: Erik Reis / PantherMedia /Scanpix

Teadlaste sõnul on putukad üks põhjus, miks varajased inimesed hakkasid karvavabaks muutuma. Kui paks karvkate puudub, siis putukatel ei ole kehal kuskile eriti peitu pugeda.

Kuid on veel põhjuseid, miks inimene «kasuka» seljast viskas:

Pikkadel jahiretkedel, kus tuli palju liikuda ja joosta, oli paks karvkate ebapraktiline, kuna oli raske ja tekitas higistamist.

Inimeste kauge esivanem Australopithecus afarensis, mille esindajad elasid Aafrikas 3,9 - 3 miljonit aastat tagasi

FOTO: VIKTOR DEAK / NYT/Scanpix

Suhtlemine oli lihtsam, kui nägu ja käsi ei katnud pikad karvad, hõlbustades üksteisest arusaamist. Parem kommunikatsioon viis algelise keele tekkeni.

Kui kätel ja sõrmedel ei olnud karvu, oli tööriistade käsitlemine lihtsam.

Veel ühe teooria kohaselt kadus meie kaugetelt esivanematelt karvkate ja nende kehale ladestus rohkem rasva, kui nad elasid Aafrika savannides, kus nad pidid kuivadel perioodidel liikuma pikki vahemaid jõudmaks veekogude äärde, kus nad said nii juua kui söögiks kalu ja teisi veeloomi püüda. Vees on rasv parem soojaandja kui karvad.

Kui inimeste esivanemad tulid puudelt maa peale ja hakkasid tasahilju aina enam kahel jalal liikuma, siis tekkis higistamine, mille tõttu oli karvkate üsna tülikas. 

Kahel jalal kõndiv inimene oli võimeline savannis saaklooma taga ajama ja püüdma, kuid teda ohustas pea ja aju ülekuumenemine. Seega jättis evolutsioon inimesele loodusliku peakatte, juuksed. 

Karvane olek takistas ka taimede, marjade ja pähklite korjamist. Keskpäevasel ajal tuli karvade tõttu jääda puude varju. Just seda teevad seni inimeste sugulased bonobod ja šimpansid.

Šimpansid

FOTO: Sue Ogrocki/AP/Scanpix

Kui karvad kadusid, tekkisid inimkehasse higinäärmed, mille abil keha jahutamine toimub.

Inimeste karvastel sugulastel on karvkatte tõttu palav, kuna neil on selliseid näärmeid vähe.

USA Utah ülikooli uuringu kohaselt kadus inimestelt paks karv jäädavalt umbes 1,2 miljonit aastat tagasi.

Karvade all sai nahk olla roosa, kuid kui nahk oli karvavaba, siis võis päike seda kahjustada. Siis tekkis ka MC1R geen, mis andis tumedama naha.

Kui inimestelt kadusid karvad, siis see mõjutas ka karvades elanud täisid. Täidest sai kaks liiki, peatäid ja kubemetäid, kuna neisse paikadesse jäid karvad alles. Kaks täiliiki tekkisid umbes 1,18 miljonit aastat tagasi.

Peatäide otsimine

FOTO: SCANPIX

Inimestel on seni kehal karvu, kuid kõik need karvad on võrdlemisi lühikesed, vaid peas on pikemad karvad. Karvavabad on peopesad ja tallaalused.

Inimeste peopesad ja tallaalused on karvavabad

FOTO: Markus W. Lambrecht / PantherMedia /Scanpix

USA Pennsylvania ülikooli geeniteadlaste sõnul on inimeste karvavabade peopesade ja taldade taga inhibiitorvalk DKK2. Enamikul imetajatel on jalapõhjad karvavabad.

Uurimine näitas, et osadel liikidel nagu küülikutel on käpapõhjad karvavabad, sest neil on DKK2 vähe. Samas hiirtel on seda palju ja nende käpapõhjad on karvased.

Teadlaste sõnul mängib see valk juba looteeas tähtsat rolli, kas siis andes käpa- või jalapõhja karvad või mitte.

DKK2 ei selgita siiski kogu karvakasvu mehhanismi, sest geenimutatsiooniga hiirtel on käppade all vaid õhukesed karvad. Seega on veel midagi, mis mõjutab või takistab karvakasvu.

Teadlased loodavad selle saladuse lahendada, sest see aitaks paremini mõista ka inimeste kiilaks minemist ning teisi inimkarvadega seotud probleeme.  

Arvatakse, et inimeste nõrkus karvaste asjade ja kasukate vastu tuleb kahest põhjusest. Esimene on geneetiline mälu, et meie kaugetel esivanematel oli karvkate ja teine on mälestus jääajast, mil loomanahkadesse riietumine aitas talvistes oludes ellu jääda.

Kasukas naine

FOTO: Robert Przybysz / PantherMedia /Scanpix

Inimlased ehk hominiidid (Hominidae) on imetajate sugukond.

Esimesed hominiidid tekkisid 7 miljonit aastat tagasi.

Aegade jooksul on inimlaste sugukonda käsitletud erinevalt. Algselt peeti sellesse sugukonda kuuluvaks vaid nüüdisinimese (Homo sapiens) liiki ning tema väljasurnud eellasi.

Tänapäeval elavad hominiidid on orangutanid, gorillad, šimpansid ja inimene.

Borneo orangutan

FOTO: Fiona Rogers / 1/Scanpix

Tagasi üles