Ma olen Elu24s töötanud praegu natuke üle aasta ja olen selle aja jooksul teinud kümme persoonilugu Eestis tuntud inimestega. Esimene intervjuu ilmus aprillis raadiohääl Brigitte Susanne Hundiga ja viimane detsembris TV3 kommunikatsioonijuhi Kadi Polliga, kes lööb uuel aastal kaasa Eesti Laulul.

Üheksa kuu jooksul olen peaaegu iga kuu vähemalt ühe intervjuuga välja tulnud ning olen nende tegemise ajal kuulnud põnevaid lugusid ja avaldusi armastatud Eesti inimestelt.

Intervjueerisin aasta jooksul Power Hit Radio raadiohäält Brigitte Susanne Hunti, telesaatejuhti Katrin Lusti, näitlejat Hanna Martinsoni, lauljaid Kethi Uibomägi, Sünne Valtrit, Tanja Mihhailovat, Nikat, ooperilauljat Elina Nechayevat, juutuuberit Deana Noopi ning lauljaks pürgivat Kadi Polli.

Kõiki neid intervjuusid kokku võttes olen teinud nendest mõned väljavõtted, mis mulle kõige enam meeldinud.

BRIGITTE SUSANNE HUNT

16. aprill

Brigitte Susanne Hunt

FOTO: Madis Sinivee

Kuidas sa kirjeldaksid enda lapsepõlve?

Mu lapsepõlv oli hästi … kuidas ma ütlen? Heas mõttes skandaalne. Minu pere oli niimoodi, et kui tülitseti, siis tülitseti täiega, aga kui armastati, siis ilutulestikud ja reisid, siis … ma ei tea: kasukad ja ehted ja … vaata, ma ise olen ka kuidagi selline, et mu tujude spekter on kuidagi ühest skaala otsast teise skaala otsa. Minu jaoks sellist keskmist nagu ei olegi. Et ongi, kas ekstaatiline rõõm või siis meeletult masendav kurbus.

Mida sa siis tegid, kui sa teiste lastega ei mänginud?

Minu lapsepõlv mööduski pere keskel, sest ma olin nii haige kogu aeg. Aga ma vaatasin hästi palju neid Ladina-Ameerika seebikaid, kust ongi tulnud minu selline dramaatilisus ja konfliktsus ja sensatsioonilisus ja solvumine … tead, nagu seal Ladina-Ameerika seebikas. Vot mul on täpselt sellised suhted ka olnud, et ma oskangi ainult kirglikult elada. Ma ei oskagi elada rahulikult, nii-öelda normaalselt.

Mis sind raadio puhul võlus? Sa rääkisid, et algus oli raske, aga mis pani sind seal jätkama?

Mulle meeldib see, et ma saan raadios olla … ma olen üksi toas ja ma vastutan, mul on hästi suur vastutus 138 000 kuulajale teha head meelt, mängida muusikat, mis neile meeldib ja rääkida kõigest põnevast, mis mind ennast ka kuidagi … ma ei tea, on minus endas tekitanud ka mingisugust emotsiooni.

Mulle kuulajad kirjutavad ka, nii et kuigi ma räägin üksi, siis saan tagasisidet ikka. Ja mulle meeldib see mõte, et ma üksi vastutan enda saate eest, ma räägin, mida ma tahan. Urmas oli ka selline ülemus, et ütles: «Tee, mis sa tahad, ma usaldan sind.» Ta usaldas mind jäägitult, et kõik, mida ma räägin või ütlen, sobib meie raadiosse.

Kuna meie keskmine kuulaja on minu enda vanune tüdruk, siis mul on lihtne samastuda kuulajaga. Oleks võib-olla mõnes teises raadios, siis ma ei oleks nii rahul. Oli kuidagi see loomise vabadus, et tee kõike, mida sa tahad. See oligi hästi lahe, et ma ei tundnud kedagi, et see oleks lihtsalt nagu töö.

Mis on sinu parim omadus? Mida sinu sõbranna sinu kohta ütleks?

Aga võib ma helistan talle?

Teeme nii: kõigepealt ütle, mida sa arvad, et ta võiks öelda, ja siis helistad talle.

Ma arvan, et ta ütleb, et ma hoolin hästi palju inimestest ja olen hästi siiras.

Vaatame, kui hästi te teineteist tunnete.

Vaatame jah. Ma andsin muidugi hästi üldise vastuse.

Brigitte siis helistab ja paari kutsumise peale võtab sõbranna kõne vastu. Teisel pool toru on inimene, kes äratati just üles.

Tsau, kuule, sa oled praegu Elu24s korra. Ütle, mis on minu parim omadus?

Sõbranna mõtleb siis natuke: sa oled alati olemas, kui mul vaja on

Peaaegu sama vastu.

Brigitte lõpetab sõbrannaga kõne ja lubab talle pärast tagasi helistada.

Mis on sinu kõige häirivam omadus?

Minu jaoks on kõige häirivam omadus … mulle meeldib see, et ma ülbe olen. Ei peagi kõikidega hästi läbi saama. Milleks?

Aga võib-olla see, et ma solvun kergesti. Kui inimene on minu jaoks tähtis, siis ma võtan kõike kohe isikliku rünnakuna. Teen draamat ka. Draamat võiks vähem olla. Aga võib-olla vanusega see muutub. Ja stabiilsem võiks olla.

Kas on midagi sellist, mida sa julgeksid mainida, mida sa tahaks, et ei oleks kunagi juhtunud?

Ma mõtlen … see on vist igav juustune vastus, aga ei ole. Kõik skandaalid, et ma seksin kolm korda päevas, tänu sellele sain ma avalikult palju tuntumaks.

Kas see vastas tõele ka?

Ei. Selles mõttes, et ma tegin selle kampaaniaga ju naljaga. Mina tegin selle nalja Snapchatis ja see oli kuidagi ebameeldiv, et kui see läkski nii suureks ja viral’iks (sai populaarseks), siis ma mõtlesin: «Issand, mu sõbrannade vanemad näevad seda, mu töökaaslased, mu vanemad, mu vanemate töökaaslased.» Kõik mõtlevad, et ma olen mingisugune hull nümfomaan.

KATRIN LUST

4. mai

Katrin Lust

FOTO: Madis Sinivee

Kust sa pärit oled?

Ma olen pärit Tartust. Ma olen seal sündinud ja kasvanud.

Et siis täielikult Tartu plika, kes on töö asjus Tallinnasse tulnud?

Jah, ma olen täielikult Tartu plika. Kusjuures ma olen juba viimased… ma ei ole juba 20 aastat Tartus elanud. Aga kui ma räägin endast, siis ma räägin endast kui tartlasest. Ma ei ole seal küll nii kaua elanud, aga arvan, et see on selline Tartu kiiks. Tartlased jäävad ikkagi oma juurtesse kuidagi kinni.

Missugune oli sinu lapsepõlv?

Tavaline...

Mis tähendab tavaline? Mida sa lapsena tegid?

Ma ei olnud mingi juutuuber või ettevõtte juht, nagu tänapäeva lapsed on, aga käisin koolis, balletiklassis. Hommikul läksin kooli, õhtul läksin balletitrenni. Hiljem läksin bioloogia-keemia eriklassi. Mu isa suri ära, kui ma olin 15. Pidin suhteliselt noorelt tööle minema. Olin ühes koolimajas koristaja, siis müüsin lilli ja üritasin omadega hakkama saada. Ilmselt johtuvalt sellest ma tulin ülikoolis olles Tallinnasse praktikale kohe Õhtulehte ja sain oma esimese töökoha juba teisel kursusel. Aga ma arvan, et ma elasin suht võrdselt nagu kõik tollel ajal. Üheksakümnendatel ei olnud ju mingit erilist rikkust või vaesust, inimesed olid võrdlemisi sarnased.

Kas sul praegu on parim sõbranna?

Kindlasti on mõned inimesed, kellega ma aeg-ajalt kohtun ja kellega ma saan südamest südamesse rääkida.

Nii et Katrin Lustil on siis enda Katrin Lust?

Muidugi. Ma olen väga lihtne inimene. Ma ei saaks öelda, et ma lähen ühte kohta ja ma olen selline ja teises kohas teistsugune. Pigem ongi see, et ma ei suuda väljas käia, kuna ma ei suuda teeselda kellekski teiseks olemist. Pigem ma hoian omaette, kuna ma tean, kui haavatav ma olen, kui keegi mind õpib tundma. Mulle meeldib hommikul ärgata ja mõelda, et keegi ei saa sind taga rääkida, kuna mitte keegi eriti ei tea minust midagi.

Kelleks sa tahtsid saada, kui sa väike olid?

Oh, tavalised soovid tütarlapsel. Näitlejaks, baleriiniks, hiljem arstiks, ja kui ma hakkasin tegema koolilehte Tamme gümnaasiumis, mis mulle väga meeldis, siis ajakirjanikuks.

Miks sa ajakirjanikuks saada tahtsid?

Ma tunnen praegu, et ajakirjaniku amet on väga lahe. Esiteks sa kohtud huvitavate inimestega. Sa võid kohtuda kojamehega ja teha temaga lugu ja näha tema fantastilist poolt ja rääkida ja nautida seda vestlust. Aga sa võid intervjuu teha ka pang juhiga, arstiga, õpetajaga. Kõik need kohtumised annavad ju nii palju sinu maailmapildile juurde. Kui ma ei oleks ajakirjanik, siis kuidas ma oleksin eales kohtunud nende kunstnike või kõikide nende inimestega, kellega ma täna olen saanud kokku. Esiteks juba see on niivõrd põnev.

Kui konfliktseks inimeseks sa ennast pead?

Kõige imelikum on see, et ma olen hästi hea südamega inimene, ja mulle üldse konfliktid ei meeldi. Ma ka ise imestan, kuidas need asjad lähevad nii konfliktseks seal saates. Ma arvan, et see on jällegi see, et inimesed eeldavad, et ma olen niisugune või naasugune ja siis nad reageerivad ka vastavalt sellele. Aga need inimesed, kes minuga suhtlevad ja avatult räägivad, nendega ma ei ole küll sõpradeks saanud, aga nendelt ma saan sünnipäevaks õnnitluse või nad on kiitnud minu saadet, ja me oleme kontakti jäänud.

Ma arvan, et kui minuga rääkida normaalsel ja ilma eeldusteta, siis saadakse aru, et ma olen väga lihtne ja tavaline inimene. Kindlasti ei ole ma monstrum.

HANNA MARTINSON

29. mai

Hanna Martinson

FOTO: Madis Sinivee

Missugune on sinu lapsepõlve kõige helgem mälestus?

See ei ole nüüd helge mälestus, vaid pigem naljakas. Kui ma elasin veel Orissaares, siis elasime seal ühes ridaelamus. Mul oli seal väga palju sõpru ja ma mäletan, et seal hoovis oli üks kiik. Meil oli selline komme, et igaüks, kes seal kiikus, pidi midagi laulma, ja teised ümber tantsisid. Tol ajal oli Eda Ines Etti just võitnud Eurolaulu võistluse Eestis lauluga «Once in a Lifetime» ja ma küsisin enda sõprade käest, kas te tahate, et ma teen seda Hanna häälega või Inese häälega. Kõik karjusid: «Ines, Ines!»

Mulle meenus ka see, et igal laupäeval, kui ma käisin vanaema juures, siis ta tõi meile  küpsiseid. Mulle ja mu ühele sugulasele Kadrile. Seal oli moos või kreem sees. See oli minu jaoks maailma parim asi. Jõime küpsiste juurde ka limonaadi.

Me teadsime, et kui me sinna maale lähme, siis seal on alati hea ja parem ootamas. Mingil hetkel hakkasime selle «hea ja paremaga» mängima sellist mängu, et ma tegin küpsise pudiks, valasin limonaadi peale, segasin ära ja siis mängisime, et Kadri oli haigevoodis ja mina toitsin teda. Aga see oli tegelikult mürk ja siis ta lõpus suri ära. See tuli mulle armsa ja helge mälestusena meelde (naerab).

Kelleks sa tahtsid saada, kui sa väike olid?

Nii palju kui ma mäletan, siis ma olen alati tahtnud saada lauljaks. Ja mingi hetk ka loomaarstiks, aga ma ei tea, kuidas see on võimalik, sest ma… Kui on üks keegi, kes ma mitte kuidagi olla ei saa, on see arst. Ma olen minestanud, kui olen vaadanud, kuidas süsti tehakse.

Sulle?

Ei, kellelegi teisele. Ma mäletan, kuidas ma vaatasin seda (kuidas teisele süsti tehti) ja kuidas valged pilved tulid silme ette ja kui ärkasin, olin maas pikali, hambad olid huule sees ja kõik oli verd täis. Ja siis läksin tundi tagasi. See oli vaktsineerimine koolis. Ma olen nii nõrganärviline, et ma ei julge endalt ise pindugi ära võtta – kardan endale haiget teha.

Mis on sinu kõige parem omadus?

Ma arvan, et mul on mitu asja. Esiteks see, et ma oskan kuulata. Mulle üldse ei meeldi see, kui ma ise püüan rääkida ja ma näen, et inimene ei vaevugi kuulama. Sa saad kohe tema vastusest aru – kui inimene ei peegelda sinu juttu vastu. Ja teine on kindlasti empaatiavõime. Aga see on raske, kuna ma võtan vahel mõnda asja liiga hinge, ja see teeb hinge raskeks.

Mis on sinu hobid?

Olen suur kokkaja! Mulle meeldib uusi retsepte avastada ja ette kujutada, et olen suuremat sorti masterchef. Mu firmaroog on peediburger – sellest räägin ma igal pool.

Seda vast hobiks nimetada ei saa, aga huvitun väga loomade õigustest. Ma tunnen täielikku emalõvi instinkti, kui näen, et kellelegi liiga tehakse või kedagi ebaõiglaselt koheldakse. Loomad ei saa ise enda eest seista, aga mina saan nende eest rääkida. Igaüks saab. Aga igaüks ei taha või ei viitsi.

Mulle ei jõua kohale, kuidas inimesed suudavad kanda näiteks karusnahkseid tooteid ja mõelda, et on täiesti okei, et ühe kasuka tootmiseks peab surema mitukümmend süütut, kaunist, elavat looma, kes tunnevad valu ja kellel on tunded. See ajab mu südame pahaks.

KETHI UIBOMÄGI

18. juuni

Kethi Uibomägi

FOTO: Liis Treimann

Kust sa pärit oled?

Ma olen sündinud Võrus, esimesed viis aastat elasin Võrus, aga koolis käisin Valgas. Isa poolt olen ma seto ja tegelikult läbi ja lõhki maatüdruk üldse. Aga nüüd olen Tallinnas 11 aastat elanud.

Seto keelt räägid?

Jah, räägin. Kõnõlen ikka. Aktsendiga. Vähem nüüd, kuna vanaema suri ära, aga isa räägib ka, ning tädid ja onud samuti.

Jah, ma olen Lõuna-Eesti tüdruk, aga mis on naljakas, siis Lõuna-Eesti inimesed ei tea minu tegemistest. Ma olin ikka laps kui ma sealt ära tulin, 18-aastaselt tulin ülikooli. Ma tegin teatrit ja laulsin. Muud midagi.

Kuidas sa kirjeldaksid enda lapsepõlve?

[...] kuna mul on vanem õde ja noorem õde ka, siis sellist melu oli palju. Ühel korral käisime penoplastist plaatidega parvetamas ja politsei otsis meid mööda linna taga. See oli tegelikult päris karm. Me saime pika koduaresti pärast. Üheksa kuud. Terve suve ei tohtinud aiast välja minna. See oli päris hull. Me oleksime võinud uppuda. Viimane info oli see, et läksime kassitoitu ostma, kell kaks või kolm päeval. Siis me läksime penoplastitükkidega parvetama kohta, kus oli meeletult sügav ja sinna oli inimesi ära uppunud. Vanemad ega keegi ei teadnud, et me seal olime. Ja siis mängisime õhtul kell 11 sõprade juures jäneseid. Me olime päris väikesed. Mingi seitse ja üheksa.

Kelleks sa tahtsid saada, kui sa väike olid?

Lauljaks või juuksuriks. Kui ma veel Võrus elasin, siis oli meil kodus lauluvõistlus. Ma seisin tabureti peal, mis oli lava eest. Ma sain auhinnaks ema tehtud kartulist medali. Ma vist pissisin närvist isegi püksi. Olin hästi väike ka siis, umbes kolme- või nelja-aastane.

Aga juuksuriks ma tahtsin saada, kuna … mulle on alati meeldinud ilusad naised. Mul tädi oli hästi sätitud ja ema tegeles modellindusega. Nad olid nii ilusad inimesed ja ma alati mõtlesin, kuidas ma saaksin. Ma ütlesin enda vanaemale, et ta istuks tugitooli, kus ta luges midagi, ja siis ma võtsin vatid ja pintsetid ja tegin tal juuksed märjaks nagu värviks neid. Me leotasin neid ja mõtlesin, et olen juuksur.

Kui sul on kogu aeg nii palju teha, siis kust sa selle jaoks jaksu leiad?

Mu perekond kannatab kõige rohkem. Enne ma ei saanud sellest aru, aga mida aasta edasi, seda rohkem ka seda mõistan. Minu väike õde ütleb pidevalt, et mul ei ole tema jaoks aega. Minu ema-isa ütlevad ka, et nad ei hakanud mind kutsuma, sest ma olen niikuinii kinni.

Mul on hästi palju tööd. Anne Veesaar õpetas mulle kunagi hästi hea asja: lavale naasmine on nagu pohmell. Kui sa jood ühe päeva, siis on kaks päeva pohmell. Kui sa jood kaks päeva, siis oled neli päeva zombi. Lavaga on samamoodi. Kui oled kuu aega eemal olnud, siis saad kahe kuuga tagasi sellesse vormi. Mul on endal imelik, kui mul on nädalavahetus vaba, kuna ma ei oska sellega midagi peale hakata.

Inimestele meeldib hädaldada ja vinguda. Nad püüavad alati leida midagi, mille üle nuriseda. Kuidas sa kriitikasse suhtud?

Kriitika on hea. Kõige parem, kui sul on positiivseid inimesi, kes sind armastavad ja neid, kellele sa oled pinnuks silmas. Neutraalne foon on kõige jubedam. See tähendab, et sa ei lähe mitte kellelegi korda.

Ma alguses võtsin kriitikat hästi hinge. Mina olen ju see, kes teeb tööd ja näeb vaeva, ma teen seda südamega. Mina ju ei lähe teistele ütlema, kui halvasti nad midagi teevad. Mina püüan mõista. Empaatiavõime tuleb mängu.

Kes sa üldse oled, kui sa hommikul kell seitse ärkad üles plaaniga teise kohta halvasti öelda? Järelikult sul endal on midagi pahasti. See on inetu, kui minnaksegi kellegi füüsise kallale, kui kritiseeritakse midagi, mida ei saa muuta. Aga kui mõni arvabki, et me laulame nii, nagu elevant oleks meile kõrva peale astunud, siis las olla.

SÜNNE VALTRI

18. juuli

Sünne Valtri

FOTO: Liis Treimann

Kust sa pärit oled?

Keilast. Olen siin terve elu elanud. Minu pere on siin kuus-seitse põlvkonda olnud.

Kas sul ei ole vahepeal olnud mõtet kuhugi mujale elama minna?

Ei. Ainuke mõte, mis kunagi oli, tuli 17-aastaselt, kui ma lõpetasin keskkooli ja mõtlesin, et kolin ära Ameerikasse. Mu ema ajas asjad nii kaugele, et ma läheksin sinna lapsehoidjaks. Kuna minu ellu tuli sel hetkel peigmees, siis kõik jäi tol hetkel katki.

Aga pärast peigmehe tulekut?

Kuna peigmehest on saanud tänaseks minu abikaasa, siis ei. Aga ma olen väga rahul, et ma siin olen. Tallinn on piisavalt lähedal ja samas piisavalt kaugel. Ideaalne.

Mis oli sinu kõige esimene töökoht?

Ma arvan, et see oli burgeriputka, mida ma haldasin siis, kui ma olin 12. Ema andis mulle võimaluse. Ta ostis mulle kaupa ja ütles, et müü siis. Tol ajal oli siis selline asi nagu Keila turg, mida praegu sellises mastaabis ei ole, ja kuna minu emal oli seal putka, siis ta eraldas mulle sealt väikese osa ja seal ma müüsin.

Mina ja minu täditütar ajasime seal äri, tegime inventuuri ja … mõnikord ajasime ka sassi, sest me suutsime ise ära süüa umbes kuus burgerit ja viis jäätist. See käis asja juurde, see oli kui lisatasu.

Missugune on sinu lapsepõlve kõige helgem mälestus?

Minu sünnipäevad. Ma olen sündinud 26. juulil ja mu ema tegi mulle alati ühesuguse traditsioonilise kingituse. Ehk alati minu sünnipäeva öösel … ma räägin selle enne ära. Ma sündisin tegelikult 25. juulil, aga kuna kell lõi täpselt südaöö ja saabus 26. kuupäev, siis lükkus bürokraatlikel põhjustel paberimajandus natuke edasi ja kirja pandi 26. juuli. Astroloogiliselt olen ma sündinud 25. juulil. Mulle võib mõlemal päeval õnne soovida.

Mis on sinu kõige parem omadus?

Ma arvan, et inimeste mõistmine. Ma ei mõista mitte ühtegi inimest hukka sõnade või tegude pärast. Ma tahan teada, mis seal taga on. Ma toon näite. Kui keegi sõidab maanteel 90 alas 70ga, siis enamik inimesi kirub, annab signaali või teeb imelikke möödasõite jne.

Mina ikka mõtlen, miks see nii on, miks see inimene sõidab aeglaselt. Võib-olla on roolis eakas inimene või on vahtraleht või hoopis õppesõidu auto. Alati on mingid põhjused, miks inimesed midagi teevad.

On sul Patuse Poolega kõige esimene kontsert meeles?

Väga hästi on, kahjuks. See oli Paides, ühes restoranis. See oli novembri- või detsembrikuus. Ma ei tea, kui palju inimesi seal oli. Meeletult palju ei olnud, umbes kuuekümne ringis. Kui ma praegu vaatan neid salvestisi, mida mu sõbrannad seal filmisid, siis … kui sa tahad mu tuju väga halvaks teha, siis mängi mulle neid.

Mis seal valesti läks?

Esiteks, ma ei teadnud, mida ma teen. Seal on näha, kuidas ma värisen. Selline lavahirm oli, ma ei olnud ju sellega harjunud.

Mul ei olnud enam seitset meest seljataga, ega 17. Olime mina ja minu bändikaaslane ning tähelepanu oli rohkem minule suunatud kui varasematel aastatel. See natukene hirmutas, aga samas mulle tohutult meeldis. Peale seda oli emotsioon laes, magada ei saanud. Umbes aasta või kaks pärast bändi asutamist elasin ma kõiki esinemisi öösel veel kord läbi. Nii et kui ma koju jõudsin kell neli, siis magama jäin kell kaheksa. Nüüdseks on see kadunud.

TANJA MIHHAILOVA

30. august

Tanja Mihhailova

FOTO: Madis Sinivee

Kust sa pärit oled?

Ma olen sündinud Kaliningradi linnas. Aga mind toodi Eestisse, kui olin kahekuune. Seega mul ei ole mingeid mälestusi sellest, aga ametlikult ma olen sündinud Venemaal. Ma olen kasvanud Kohtla-Järvel, kust ma edasi liikusin Viljandisse. Seal ma lõpetasin kolledži ja tulin Tallinnasse ära.

Kuidas sa kirjeldaksid enda lapsepõlve?

Tegus. Mu lapsepõlv oli selline, kus mul oli hästi tihedalt tantsutrenne ja vokaalstuudio ja teatristuudio. Mul ei olnud aega olla teismeline. See periood jäi vahele. Ma ei ole kunagi käinud nurga taga suitsetamas või hommikul kella kuueni joonud. Sellised asjad läksid minust mööda.

Aga hästi lahe oli. Ma tegelesin just nende asjadega, mis mulle meeldisid. Meil oli hästi lahe kool. Seal oli suur rõhk just ürituste korraldamisel. Meil oli õppekava tugev, aga koolivälised tegevused olid ka tugevad. Mulle nii meeldis, et ma sain kasutada enda aju loovat osa. Lapsepõlv oli väga tihe, kirju, põnev ja ma sain juba lapsepõlves alustada teekonda, mida ma siiamaani jätkan.

Vanemad olid ka toetavad. Ema õmbles autos mulle veel litreid külge, enne seda, kui me jõudsime kuskile lauluvõistlusele. Või siis osteti viimase raha eest fonogrammid, mis olid hästi naljaka kvaliteediga, aga need siiski olid olemas.

Kas sa praegu suhtled ka mõne lapsepõlvesõbraga või olete lahku kasvanud?

Enamasti oleme lahku kasvanud. Mõned on välismaale kolinud ja nendega vahel ikka kirjutame Instagramis või nii. Ei saaks öelda, et me nii hullult saaksime kokku, aga juhtub ka seda. Enamik klassikaaslasi on Kohtla-Järvelt ära läinud. Vaid mõned üksikud on sinna jäänud. On mindud, kas Tallinna või Tartusse, või siis välismaale – Saksamaale ja Soome näiteks.

Millega sinu vanemad tegelevad?

Mu vanemad on lahutatud. Ema hooldab praegu vanaema-vanaisa ja elab nendega. See on väga raske töö. Toetused Eestis on lausa totrad. Ema käib täiskohaga hoidmas ka Teodorit. Talle see meeldib ja ta tahab seda teha. Kuna meil on tööd palju, siis on ka selleks võimalusi palju. Ema on meil lapsehoidja/hooldaja/vanaema/ema kõik ühes. Ja isa teeb väikese äri asju. Ta peab mingit baari Kohtla-Järvel.

Mis on sinu kõige parem omadus?

Avatus, ma arvan. Ma olen rahvainimene. Ma leian kõikidega ühise keele, aga ma olen ka siiras. Ma ei oska absoluutselt niisama head nägu teha. Ma olen sõbralik. Ma arvan, et kuna ma olen niivõrd madalalt alustanud, siis ma oskan hinnata seda, mis mul on.

Ma ei ole tõusik, vaid ma tean, et kõik, mis mul on, ei ole niisama kergelt tulnud. Ma ei võta seda iseenesest mõistetavana. Ma arvan, et ma olen suhteliselt tavaline ja sellepärast leiangi kõikidega ühise keele.

Millal sa teadsid, et sa tahad lauljaks saada?

Nelja-aastaselt. Ma hakkasin selles vanuses nii tantsimise kui laulmisega tegelema. Mul oli esimene muusikaline roll nelja-aastaselt. Ma mängisin kärbest. See oli üks lastemuusikal ja ma mängisin peaosa. Siis ma juba teadsin.

Mis on sinu kõige halvem omadus?

Mul on selline värk, et ma kipun liialt hilinema. Tavaliselt viis kuni kümme minutit. Ma ei saa sinna midagi parata, isegi kui ma väga-väga tahan mitte hilineda, aga alati tuleb välja, et ma ikka hilinen.

Ma üritan mitte nii väga hilineda, aga siis sõidab traktor ette; õppesõidu auto; ummik on ühes kohas ja teises kohas ning lõpuks jõuan ikka kohale viis minutit hiljem.

Kas sind on Eesti kuulsustest kellegagi segamini ka aetud?

Välimuse poolest ei ole. Aga kunagi oli selline laulja nagu Tatjana Izotova. See oli aeg, mil ma tahtsin peale Nightlight Duot soolokat edasi teha. Probleem oli aga see, et Tatjana Izotova oli nii kuum nimi. Ta osales saates «Kaks takti ette» äkki ja oli seal üks Joala lemmikutest. Temast kirjutati ja räägiti, et  tal oli väga hea hääl. Paar aastat ma ei saanud kasutada enda nime ja siis ma hakkasingi kasutama nime JZ Belle. Tegin vahepeal sellist asja. Mingi hetk Izotova lõpetas ja ma mõtlesin, et ma hakkan enda nime kasutama, sest rohkem Tanjasid ei olnud. Nüüd kui öeldakse nimi Tanja, siis kõik teavad, et see olen mina. Välimuselt olen ma nii ebatraditsiooniline, et mind ei ole kellegagi sassi aetud (naerab).

NIKA PROKOPJEVA

29. september

Nika Prokopjeva

FOTO: Madis Sinivee

Kuidas sa kirjeldaksid oma lapsepõlve?

See oli superäge. Lapsepõlves maal oli väga äge. Meil olid kõrrepüssid, millest me lasime pallikesi välja. Need olid alguses puust, aga siis ema tõi Venemaalt plastist ägedamad. Me võisime isegi kivi suhu panna, et see siis püssist välja lasta.

Me oleme väga palju lollusi teinud. Üks asi oli selline lollakas. Ma ei ole seda kellelegi rääkinud. Aga kui vihma oli sadanud, siis tekkis meie maja ette suur-suur porilomp, sest seal oli asfaldis auk. Lombi kohal oli puu ja sealt kukkusid lehed alla. Mina siis kujutasin ette, et ma olen kalal. Võtsin puutoki ja teesklesin, et ma olen kalal. Sellised lollakad asjad. Kui ma hakkan rääkima kõikidest nendest asjadest, mida me tegime, siis me jääme siia õhtuni.

Milline oli sinu kõige esimene esinemise kogemus?

Päris hea. Ma olen juba seitsmeaastasest peale teatrikoolis käinud ja ma olen sellega harjunud, et inimesed mind vaatavad. Muidugi ma närveerisin, kuid see tunne oli nagu narkots: kui üks kord koged, siis tahad veel ja veel ja veel.

Aga mulle meeldib see tunne vaid lava peal olles. Mulle ei meeldi, kui inimesed mind väljaspool kuskil vaatavad. Mul on see tunne tööl olles. Ma olen praegu veel vahepeal lennujulgestajana lennujaamas tööl. Ja kui keegi mind seal ära tunneb, siis tunnen küll, et ei, mina see ei ole. Mina tegelen lennujulgestusega, ma ei ole mingisugune muusik.

Minu järgmine küsimus olekski olnud, kas sa praegu veel töötad lennujaamas? Kuna sa ütlesid, et töötad, siis mida sa täpsemalt teed seal?

Ma olen julgestustöötaja. Ma käin väga harva seal. Ma olin pikalt seal, kus küsitakse vedelikke ja tervitatakse, aga nüüd ma olen rohkem arvuti taga. Kuid jah, ma hakkan vaikselt enda asju kokku pakkima ja loodan, et saan varsti ainult muusikaga tegeleda.

Olen seal töötanud poolteist aastat. Sinna sain tööle läbi CV-keskuse. Kuid enne tööle saamist mul oli valida, kas ma lähen sinna või siis kooli huvijuhiks. Aga ma millegipärast tundsin, et mul on vaja lennujaama, sest turvad aitavad mind. Siis sattusin sinna kogemata tööle, siis tuli Eesti Laul ja pärast seda ütles G4S, et nad võivad olla mulle toeks. Tavaliselt, kui ma midagi tunnen, siis ma juba lähen, sest ma tean, et midagi mind seal ees ootab.

Aga miks just lennujaama? See ei ole ju väga tavapärane valik.

Esiteks see, et mulle ei meeldi söögiga tegeleda. See on minu üks kiiks. Söögiga ja joogiga ma ei taha üldse kunagi tegeleda. Lennujaama läksin sellepärast, et ma kartsin lennata. Ma olin selleks ajaks juba väga palju lennanud ja mingi kogemus oli olemas. Ma ei olnud kunagi kindel, et kui ma lennukis istun, siis need inimesed on pädevad ja ma võin neid usaldada. Kui ma sinna tööle sain, siis kogesin kõike teise pilgu läbi ja mul kadus hirm.

Mis on sinu elus kõige halvem kogemus, mida sa tahaksid jagada?

Kõige suurem stress, mis mul senini on olnud, on vanemate lahkuminek. Viimased päevad kippusid olema väga pingelised, kuna keegi ei suutnud ühes toas koos olla. Kui vanemad otsustasid lahku minna, oli minul tunne, et nüüd on kogu maailm minu vastu, ja kui keegi ei näinud ega kuulnud, nutsin vaikselt padja sisse, ning  just siis tuli mulle abiks muusika. Ma lasin kõik oma negatiivsed tunded, oma hirmud, laulusõnadesse, ning iga uue lauluga tundsin ennast aina paremini. Mõne aja pärast hakkasid tulema väiksed esinemised ning pidin kogu aeg mõtlema, kumma vanematest kutsun vaatama, teades, et kui nad näevad teineteist, võib tekkida ebamugavusi. Juba päris pikka aega õnneks nüüd enam sellised asjad mind enam ei piina.

Kuidas teil isaga läbisaamine on?

Isaga läbisaamine on päris okei. Muidugi tekivad vahel ka konfliktid nagu igas tavalises peres, aga tema oli just see inimene, kes aitas mind muusikalises arengus, kuna tal oli alati midagi öelda, kas sõnade või muusika kohta. Püüdsin alati olla parem, et ükspäev ta ütleks, et jah, see sobib, see on juba midagi muusikataolist.

Kas sulle ei meeldi enda muusikat kuulata?

Mulle ei meeldi see olukord, kus ma olen arvuti taga ja minu laul kõlab. Neid kahte elu omavahel võrrelda … erinevus on väga suur. See ei ole isegi imelik, vaid kurb. 

ELINA NECHAYEVA

8. november

Elina Nechayeva

FOTO: Erik Tikan

Mis keeli sa eraõpetajate käe all õppisid?

Prantsuse ja inglise. Aga siis õppisin ka saksa keelt eraviisiliselt.

Ja kas sa praegu valdad kõiki neid keeli?

Jah, ikka. Eesti, vene ja inglise keel. Prantsuse keel on suhteliselt heal suhtlustasemel. Itaalia keel. Saksa keeles ma ei julge väga rääkida (naerab), kuna mul ei ole väga palju praktikat. Aga ma kasutan kõiki neid keeli laulmiseks.

Ooperilaulja elu ongi selline, et tuleb palju keeli osata, sest ooperid on kirjutatud erinevates keeltes. Põhiooperid ju ongi itaalia, prantsuse, saksa, inglise, vene ja tšehhi keeles on ka väga kuulsad ooperid. Kõik need on põhikeeled ja neid tuleb mingil määral osata, et hästi laulda.

Mida sulle meeldis lapsepõlves kõige enam teha?

Ma olin lapsepõlves natuke … naljakas.

Mis mõttes «naljakas»?

Ma olin lapsepõlves natuke nohiku tüüpi laps. Kui kõik teised veetsid oma nädalavahetused väljas, siis mina veetsin aega raamatukogus.

Mul olid omad sõbrad raamatukogus, kes ka seal käisid. Mulle pakkusid tohutut huvi just need raamatud, mida ei saanud laenutada.  Need olid väga erilised ja ilusad. Seal sai veel ka filme vaadata, muusikat kuulata. Mulle väga meeldis raamatuid lugeda. Ma lugesin raamatuid nii, et silmad olid pärast paistes. Öösel teki all taskulambiga raamatute lugemine oli tavaline. Pärast seda läks silmanägemine halvaks. Seda ma noortel ei soovita teha. Kui lugeda, siis ikka hea valgusega ja mõistlikes piirides.

Mis oli sinu kõige esimene töökoht?

Minu esimene töökoht oli limpsireklaami hääl. Ma lugesin limpsireklaami sisse nii eesti kui vene keeles, nii raadiosse kui telesse.

See Limpaga?

See jah. See oli minu kõige esimene töökogemus. Ma olin siis vist kaheksa- või üheksaaastane.  Peale selle ma lugesin veel mitmeid reklaame sisse, kus oli vaja mõlemat keelt ja lapse häält.

Miks sa valisid enda jaoks just ooperi? Kas hääle pärast või oli sul mõni muu erahuvi?

Ma hakkasin laulma nelja-aastaselt, kui mu ema mu lastekooris viis. Ma olin lapsena tegelikult hästi häbelik, eriti suheldes võõraste inimestega. Ma pidin end palju ületama, et võõrastega suhelda.  Aga laval mul eneseväljendamise hirmu ei olnud. Väga koduselt tundsin ennast laval.

Ja kui ma nägin 14-aastasena Salzburgi ooperi salvestust, ja siis laulis Anna Netrebko pearolli Verdi ooperis «Traviata». See võlus mind ära, sest ta laulis nii ilusasti. Ta oli nii särav, ta mängis nii kergelt ja nägi nii veetlev välja. See tundus minu jaoks huvitav ja maagiline ning ja siis ma mõtlesingi, et ma tahan just seda teha. Ja kuna mul on ka kõrge hääl, kooris kõige valjem, siis ma otsustasingi, et ma hakkan sellega tegelema. Sellest ajast ma olengi kuidagi klassikalise muusika poole pürginud.

Kas sinu elus on toimunud midagi traagilist, mis on sind inimesena muutnud? Midagi sellist, mis on sind maailma teise nurga alt vaatama pannud?

Oli üks trauma, millest ma üsna kaua toibusin, ja olin hästi pikalt haiglas.

Trauma juhtus sinuga?

Jah.

Mis täpsemalt juhtus?

See oli peatrauma. Ma kukkusin ja mul diagnoositi koljuluumurd.  Üsna tõsine trauma, aga see õpetas mind väga palju hindama igat päeva. Ma sain selle tõttu aru, et inimelu on tegelikult väga õrn asi. Meile võib tunduda, et pikk elu on ees, aga tegelikult me ei tea, mis meid nurga taga ootab ja mis järgmine päev toob. Iga päev tuleb teha midagi sellist, mille tõttu sa oled tänulik, kui õhtul voodisse jõuad.

Ma olin trauma järel mitu nädalat haiglas. Võib-olla isegi rohkem. Sellistest traumadest taastumine ei ole kerge ja aasta läks kindlasti, et sellest toibuda. Ma olen südamest tänulik kõigile, kes mind toetasid sellel hetkel.

Millest on tingitud sinu otsus mitte suitsetada ja alkoholi juua?

Ma ei leia sellel mõtet. Ma arvan, et ma oleksin kõige rumalam inimene maailmas, kui ma hakkaksin raha eest oma tervist rikkuma. See on ju suur rumalus. Maksan veel selle eest peale, et mul oleks halb olla.

Ma arvan, et enamik eestlastest ei ole sinuga nõus. Või vähemalt nad ei vaata seda nii.

Noh, täitsa võimalik, aga ma tahan olla tark inimene (naerab). Mulle ei meeldi suitsu ja alkoholi lõhn ka. Ja kui mulle selle lõhn ei meeldi, siis on väga ebatõenäoline, et see asi mulle suhu satub (naerab).

DEANA NOOP

5. detsember

Deana Noop

FOTO: Kristjan Teedema

Mida sa muusikakoolis õppisid?

Peaeriala oli flööt ja kõrvale pidin klaverit õppima. Hiljem hakkasin muusikakooli kõrval soololaulmises käima. Mitte siis muusikakoolis, vaid eraldi laulustuudios.

Kas sa praegu ka laulmise ja muusikaga tegeled?

Kodus (naerab). Kodus laulan. Aga mitte avalikult. Väiksena tahtsin mingi aeg isegi lauljaks saada, aga mul on üks probleem: ma ei julge esineda. Et vist ei lähe läbi.

See ei klapi kuidagi tõesti. Sa mainisid, et sa hakkasid 13-aastaselt modellindusega tegelema. Kas seda võikski sinu esimeseks töökohaks pidada või oli enne seda veel midagi?

See oli kusjuures seesama suvi, kus mul oli esimene päristöö. Ma läksin isa juurde tööle. Seal oli minu ülesandeks tühje pudeleid kastidesse tõsta.

Kuidas sa modellindusega algust tegid? Kas peretuttavad kutsusid või kuidas?

Ei, mulle kirjutati Rate’i.

Rate’i?

Mulle kirjutati kaks või kolm korda enne, kui ma ise vastasin. Mõtlesin, et see on nali, sest ma ise ei mõelnud sellel ajal, et ma modellimaterjal oleksin. Lõpuks ma vastasin. Rääkisin ka vanematele ning nemad uurisid edasi, et kelle ja millega täpselt tegu on. Tuli välja, et see oli päris asi, polnudki nali. Juba umbes nädal hiljem saime esimest korda agentuuriga kokku. Nad viibisid ajutiselt suvel Pärnus, nii et sõitsime sinna kohale.

Kas sa oled kunagi haiglas olnud?

Jah. Ma tegin selle kohta ka video. Ma läksin kunagi kinno ja kui ma sealt välja kõndisin, siis tuli epilepsiahoog peale. Mul küll ei tuvastatud epilepsiat, aga kuidagi teisiti seda seletada ei osatud.  Ma ei tea, millest see tingitud oli, aga mul oli kehas mingit ainet täitsa null.

Ma olin viis päeva lastehaiglas, kus mulle uuringuid tehti. Ma käisin siis põhikoolis, selle lõpus. Tol suvel ma ei käinud mitte ühelgi reisil. Ma hakkasin nii kartma.

Aga mida sa teed sellised olukorras, kui klient ütlebki sulle, et sa oled paks?

Issand, mul oli Soomes üks show, ma ei ütle, mis see oli, aga see kleit seal oli mulle hoopis suur. See lihtsalt vajus mul seljast täiesti põrandale maha. Me ei teinud enne proovi ka, kuigi me terve päeva niisama istusime. Me ei teinud enne proovi ja kui ma hakkasin lavale minema, siis ma nägin, et kui ma hoian käsi kehast eemal, siis kleit lihtsalt kukub alla. Ja siis disainer ütles mulle, et ma olen kole ja ta ei taha mind enda show’sse. Täpselt enne seda, kui ma pidin lavale minema. Ma jätsin show pooleli ja läksin nutma. Ja see oli veel minu sünnipäeval.

Ma ei tea, kes see disainer oli, aga kui me meikarite ja teistega terve päeva istusime ja veetsime toredasti koos aega ja siis tema tuleb sisse, siis õhkkond kohe muutus. Kõik olid vait. Keegi ei julgenud rääkida, sest ta lihtsalt oli õudne. Selle peale, kui ta mind show’st välja viskas, ütlesid teised, et pole hullu, ta ongi selline. Nüüd ma muidugi ei läheks selle probleemiga kellegi juurde, vaid hoiaks kleiti kuidagi kinni. Aga siis ma tahtsin saada kinnitust selle kohta, kas ma ikka võin nii minna, kuid mind visati lihtsalt välja.

Mis sa arvad, mis inimestele sinu kanali juures kõige enam meeldib?

Mina. Nad tulevad mind vaatama (naerab). Ma arvan, et mu videod on meelelahutuslikud. Kui vaatan oma vanu videoid, siis mõtlen küll vahel, et issand jumal, kes see viitsis seda vaadata. Aga praegu ma teen kõike, et see oleks võimalikult meelelahutuslik. Ma üritan inimesi naerma panna. Kui neil on halb päev või mure, siis nad saavad minu videoid vaadata ja kõik korraks unustada. See on ka see, mida mina ise juutuuberitelt ootan.

Mis sul kõige rohkem ülikooli ajast meeles on?

Õppisin kogu aeg. Meil oli pidevalt rühmatöid ja asju. Mul on diivan katki sellest ajast, kui ma pidin kirjutama lõputööd, ning istusin nädalaid järjest igal hetkel, kui koolis ei viibinud, ühe koha peal ja kirjutasin. See on mul meeles.

Ja siis need Pulleritsu hommikud. Ma ei saanud öösiti magadagi. Seal oli nii, et kui sa hilined, siis ei lähe su kodutöö arvesse. Kui kolm nulli saad, siis oled läbi kukkunud. Ma nii muretsesin sellepärast ja see pani mind õppima. Seal on igaks nädalaks kontrolltöö ja kodune töö. Kontrolltöö ajal ei teadnud kunagi, mida ta küsib, sest alati oli sees küsimusi, mille vastused olid väikses kirjas kuskil lehekülje serval, ja ma niimoodi õppisin. Ja tööd läksidki megahästi, sest ma nii meeletult õppisin.

Kõik läks hästi, kuni eksamini. Tegin seal uudise kirjutamisel faktivea ning pidin selle tõttu eksami uuesti tegema.

Kuidas sa suhtud laste saamisesse? Kas sul on plaan tulevikus lapsi saada?

See on nii naljakas küsimus. Ma pean ise kõigepealt üles kasvama, suureks saama. Mul on koer, tema on mulle lapse eest. Ma arvan küll, et ma saan kunagi lapse. Kui ma kujutan ette, et ma olen vanem, siis ma näen küll, et mul on laps, aga lihtsalt mitte praegu. Kui ma olen 30 ja vanem, siis küll. Enne tahaks ise inimesena kasvada ja alles siis kedagi teist kasvatada.

KADI POLL

16. detsember

TV3 kommunikatsioonijuht Kadi Poll püüdleb Eesti Laulu abil tippu

FOTO: Helen Marts

Mida sulle meeldis lapsepõlves teha?

Elasime perega Meremäel väikeses korteris, seetõttu meeldis mulle palju aega veeta vanaema ja vanaisa juures, kelle talu oli vaid jalutuskäigu kaugusel. Lapsepõlv oli lahe – talvel saime sõita hobusesaaniga, suvel tegime võistlusi, kes kõige kauem külmas allikavees näppu jõuab hoida.

Mul on hea meel, et olen kokku puutunud ka erinevate maatöödega – heinategu, kartulivõtt, lehma lüpsmine ja vilja sorteerimine. Sain sõita traktoriga, notsudele-kanadele süüa anda ja värskes õhus mängida.

Milline on sinu hariduskäik? Kus sa koolis käisid? Kas ja kus sa praegu õpid?

Põhikooli lõpetasin Tartus, Raatuse gümnaasiumis ning 12. klassi lõpetasin Tartu Kivilinna gümnaasiumis. Edasi läksin Tallinna Ülikooli, Balti Filmi- ja Meediakooli, kus omandasin bakalaureusekraadi audiovisuaalse meedia erialal ning magistrikraadi televisiooni režii erialal. Praegu omandan FAF Eesti personaaltreeneri koolitust, mis põhineb Soome kooli Fitness Academy of Finland litsentsidel. Soovin selle koolitusega omandada põhjalikud teadmised treeningus ja toitumises, et saaksin nii endale kui ka teistele tulevikus abiks olla ning osata vastata «miks» küsimustele.

Milline oli sinu esimene kokkupuude muusikaga? Kas sa laulsid kooris? Mängid sa mingeid muusikainstrumente? Missugust muusikat sa ise kuulad? Kes on praegu sinu lemmikartistid Eestis?

Eks see kõige esimene kokkupuude oli väga väiksena, sest meie peres lauldi tihti ja mängiti ka instrumente. Päris pisikesena käisin Võrus lauluringis, sealt edasi tulidki ilmselt lasteaias muusikatunnid, koolis mudilaskoor-lastekoor, laulustuudiod ja muusikakool. Lõpetasin H. Elleri nimelise Tartu Muusikakooli ja õppisin plokkflööti ning klaverit. Ise kuulan muusikat iga päev vastavalt tujule, lemmikartistid on need, kes on ise ka laulukirjutajad – Sam Smith, Ryan Tedder (One Republic), eestlastest Ott Lepland ja Eda-Ines Etti.

Kust tuli soov osaleda Eesti Laulul? Oled sa seda ka varem mõelnud/proovinud? Mida sa loodad seal saavutada? Milline oleks sinu jaoks kordaminek?

Mida ma loodan saavutada? Olen äärmiselt tänulik, et pääsesin poolfinaali ja nüüd edasi ainult kõrgemale ja kaugemale – nii saan jõuda rohkemate kuulajateni ja kanda nendeni sõnumit, et kõik on võimalik, kui sellesse piisavalt uskuda. Ma tean, et see saab olema raske ja sel teekonnal tuleb ette palju takistusi, aga kui ma jõuan selle lauluga kasvõi ühe inimeseni, kes leiab enda kaotatud kire ning asub uuesti püüdlema selle suunas, on minu eesmärk täidetud.

Sa töötad TV3 kommunikatsioonijuhina. Kui kaua sa oled seda tööd teinud? Kuidas sa selle töö peale said? Kas seotud omandatud haridusega või on see pigem juhuslik töö?

Mäletan, kui seda tööd tegi Annely Adermann – olin tol ajal tööl programmiosakonnas puhkuste asendajana ja nägin seda, kuidas ta särasilmselt mööda kontorit ringi jooksis, inimestega suhtles ja põnevaid üritusi organiseeris – see tundus nii põnev töö! Möödus umbes neli aastat, olin selleks hetkeks vastutanud TV3 kodulehtede ja sotsiaalmeediakontode eest, olnud fotograaf ja videosisutootja, käinud erinevate saadete ja sarjade võtetel ja abistanud ürituste korraldamisel.

Kui eelmine avalike suhete juht Kertu Jukkum otsustas uute väljakutsete kasuks, tehti sellele kohale avalik konkurss. Mõtlesin pikalt, kas kandideerida – mulle meeldis väga pildistada, filmida ja monteerida, aga samas pakkus mulle väga huvi ürituste korraldamine ja inimestega suhtlemine.

Otsustasin kandideerida, läbisin vestluse ja tegin proovitöid. Usun, et minu kasuks töötas see, et töötasime Kertuga hästi tihedalt koos ja ta oli suur eeskuju, kuidas sellel ametipostil hakkama saada. Olen sellel töökohal olnud nüüdseks 1,5 aastat ega kahetse midagi!

Sinu Instagram näitab, et sa tegeled agaralt spordiga. Kui suur roll on spordil sinu elus? Kas teed seda hea füüsilise vormi hoidmiseks või annab see sulle lisaenergiat?

Avastasin, et minu tervisehädad ei käi kuidagi kokku 25-aastase noore kehaga – intensiivse kontoritöö tõttu ja pideva soovi tõttu karjääriredelil üles ronida ei suutnud ma enam hingeldamata trepist üles käia, silmanägemine halvenes ja migreenihood süvenesid. Ma ei tahtnud endale seda tulevikku – et ohverdad oma tervise, et saada raha ja siis ohverdad raha, et saada tagasi tervis. Sellest järeldasingi, et nüüd on aeg end liigutama hakata.

Millised on sinu uue aasta soovid? Mida soovid eestlastele uue aasta puhul?

Soovin iseendale, et ma naudiks täiel rinnal, mis nüüd tulemas on, sest see juhtub vaid kord elus! Ja teistele – et inimesed ei unustaks oma unistusi.

Kadi Poll on 25-aastane Lõuna-Eestist pärit neiu, kes töötab TV3-s

FOTO: Helen Marts

Need on väljavõtted minu sel aastal tehtud persooniintervjuudest. Kui võimalus tekib, siis soovin uuel aastal seda nimekirja veel suurendada, lisades praeguste värvikate ja põnevate inimeste sekka veel kirevamaid inimesi.

Seniks aga ... HÄID PÜHI!