Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kui on kustund viimne lootus,
läinud looja valguskiir.
Hinga sisse, lase valla
julgel häälel lauluviis.
Kui sa seisad vihmakülvis,
kivid jalgel – nagu puu,
mis lehti heidab nagu sulgi,
kuid on kange juureluu.
Ja tulgu tuuled, me siia jääme,
meie juured siin võrsuvad,
metsast vastu kõuehäälel
taeva poole kajavad.
Võtke kaasa õed ja vennad,
aeg on minna püsti pead.
Üle aasa tuul meid kannab,
meile annab lauluread.
Ja tulgu tuuled, me siia jääme,
meie juured siin võrsuvad,
metsast vastu kõuehäälel
taeva poole kajavad.
Kui on kustund, viimne lootus,
läinud looja valguskiir.
Ja tulgu tuuled, me siia jääme,
meie juured siin võrsuvad,
metsast vastu kõuehäälel
taeva poole kajavad.