Für Elise
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Üks maja laguneb üksilduses,
vanad aknad ja uks on vildakas ees.
Laual päevikust rebitud read,
pimedamat ööd pole näinud eal.
Tagatoas närtsind lillega vaas,
lahti nööbitud kleit on voodi ees maas.
Tüdruk teki all liikumatu,
loodab saada päästetud.
Kui need seinad suudaks rääkida
nad pajataks nii mõnegi loo.
Elise hääl,
kõlab ainult mu mõtetes.
Nii iga päev,
aina loodan, et rutates.
Kaunid sõnad suult,
minuni võiks tuul,
tuua hommikul.
Ja siis vastuse,
saadan üle vee,
oma armsale,
Elisele.
Peeglis virvendab möödunud aeg,
polnud muresid ja kui puudus vaev.
Kaunid hetked, mis sidusid meid,
kui ehted tuhmund, sest keegi ei kanna neid.
Kapiuksed on hingedelt maas,
seisab kell, vaid tuhk on kaminas.
Läbi öö kostab huntide hääl
ja siis kõik nii vaikseks jääb.
Elise hääl,
kõlab ainult mu mõtetes.
Nii iga päev,
aina loodan, et rutates.
Kaunid sõnad suult,
minuni võiks tuul,
tuua hommikul.
Ja siis vastuse,
saadan üle vee,
oma armsale,
Elisele.
Elise hääl,
kõlab ainult mu mõtetes.
Nii iga päev,
aina loodan, et rutates.
Kaunid sõnad suult,
minuni võiks tuul,
tuua hommikul.
Ja siis vastuse,
saadan üle vee,
oma armsale,
Elisele.