ELU24 LONDONIS: kas metropolis saab hakkama kõigest kümne naelaga päevas?

Vaade Londoni kuulsale maamärgile Big Benile.

FOTO: AFP / Scanpix

Elu24 tegi Londoni tripil ühe eksperimendi, mis sobib hästi pühadeaega, mil rahakott on jõulukinkide ostmisest tühi. Katsetasime, kas turistina on võimalik megalinnas hakkama saada kõigest 10 naelaga (11,09 eurot) päevas?

Esiti tuleb ära mainida, et nii ööbimine kui ka Oysteri kaart (londonlaste roheline kaart) oli mul juba olemas. Samuti oli mul sõidukaardil varasemast ka raha peal, mistõttu ei pidanud ma tol päeval ka selle peale raha kulutama.

Teiseks selgitan ära, miks ma seda üldse tegin. Lihtne vastus oleks, et huvi pärast. Tegelikult on selle taga aga soov tõestada nii endale kui teistele, et kuigi inimesed kipuvad reisil olles oma raha palju kergekäelisemalt kulutama, ei pea see alati nii minema.

«Kui oled juba reisil, siis tuleb ju kulutada,» kuulen ma inimesi juba vastu kostmas. Tõepoolest, ent olen Londonis elanud ning viimati oli mul sinna asja töö tõttu. (PS. Sellest saate juba peagi meie veebist lugeda.)

Seega algas minu päev Starbucksi ja suure kaneelirulli asemel hoopis Tesco toidupoest ostetud võileiva, šokolaadi ja joogiga - kogu diil läks mulle maksma kolm naela. Kõhu sain täis, tuju oli hea ning algus tundus paljulubav.

Pilt juustuvõileibadest, mille sai Tesco poest kätte 2,50 naela eest. Ent kui lisada viiskümmend senti, sai juba 3 naela ees kätte võileiva, joogi ning šokolaadi.

FOTO: Erakogu

Selleks, et eksperiment oleks ausam, ei kasutanud ma sel päeval ka ühistransporti. Minu õnn oli loomulikult ka selles, et mu hotell asus Soho linnaosas. Seetõttu jõudsin kõikjale paarikümne minutilise jalutuskäiguga.

Soovitan jalutamist juba ka seetõttu, et nii näeb rohkem linna ning saab märkimisväärselt lahedama kogemuse, kui mutionu mängides kuskil maa all metrooga kihutades.

Mõned pildid, mis tegin oma jalutuskäigu ajal.

FOTO: Britten Torstenberg

Teisalt on jalutamise suur miinus see, et tee peale jääb rohkelt ahvatlusi. Ben's Cookies, Starbucks ning Nero ja Costa kohvikud on vaid mõned rohketest kohtadest, mis lausa kutsuvad laristama. Kuna olen basic white girl, ei saanudki ma ilma Starbucksi kohvita ning kulutasin tol päeval americano peale 3,35 naela. 

Ent mida hakata peale oma päevaga, kui eelarvet pole ollagi? Ei, ainuke lahendus pole terve päev jalutada, tõeline lahendus on palju kultuursem ja elitaarsem.

Nimelt on Londonis väga paljud muuseumid tasuta, seega veetsin mina mõnusalt (ja tasuta!) aega Londoni Rahvusgaleriis, kus nägin nii Leonardo da Vinci, Rembrandti, Vincent van Gogh, Claude Moneti kui ka Henri Matisse'i töid!

Londoni Rahvusgaleriis nägin mitmeid imelisi töid, ent minu lemmikud olid kahtlemata Vincent van Goghi (vasakul) ja Claude Moneti tööd.

FOTO: Erakogu

Veetes mõned head tunnid muuseumis, tulin sealt välja üpris näljasena. Kõigest mõned naelad veel eelarves, hakkas mulle tunduma, et mu eksperiment on hukule määratud. Hetkeks isegi tundus, et loobumine ongi lihtsam, sest sel juhul saaksin endale lubada ka korralikku õhtusööki - näiteks kurikuulsas Nando'se restoranis.

Ent kuna mulle ei meeldi kaotada - ei kihlvedudes, mängudes ega ka elus, seadsin sammud hoopis tagasi kodu poole, Sohos asuva Fish and Chips poe juurde, kust kohast soetasin omale korraliku portsu inglisepäraseid friikartuleid, mis läksid mulle maksma 3,50 naela. 

Ilus foto Londonist, kuhu on peale jäänud ka Nando's restoran - koht, kuhu oleksin tahtnud minna õhtust sööma, aga see oli minu jaoks tol päeval lihtsalt liiga kallis.

FOTO: Erakogu

Hotellitoas sain endale veel ka teed keeta. Tõmbasin end kerra ning tegin kokkuvõte, millised olid mu kulutused ning kas see kõik oli seda väärt?

Kokku kulutasin ma tol päeval 9,85 naela. Seega osutus minu väikene katsetus edukaks. 

Kas see kõik oli seda väärt? Ma ei oska öelda. Vaadates seda, kui madala toiteväärtusega toitu ma tarbisin, siis ehk pole see kõige parem idee. Samas ei saaks ma öelda, et ma oma eksperimenti kahetseksin. Rahakott oli ka tänulik!

Lisaks sain ju ometi kinnitust, et ka välismaal on võimalik päev mööda saata nii, et liigseid kulutusi ei teeks. Olgem ausad, enamus neist kulutustest kipuvad olema impulsiivsed ostud, millest me hiljem puudust ei tunne. (Välja arvatud see imeline kaneelirull, mille ma omale lennujaamas siiski lubasin.) Minu vabandus? Käed üles, olen suhkrusõltlane.

Starbucki kaneelirull, mida omale eksperimendi käigus lubada ei saanud. Küll aga tegin selle hiljem tasa lennujaamas.

FOTO: Erakogu

Ühtlasi arvan ka, et nüüdsest peale pole vabandus, et «mul pole piisavalt raha, et reisida» enam pädev. Mis siin ikka, hakkan hoopis odavlendude lehekülgi lappama, et taas midagi huvitavat katsetada ja nagu inglased ütlevad: «I’m chuffed to bits!»

Populaarne

Tagasi üles