:format(webp)/nginx/o/2020/03/30/13032684t1h5c61.jpg)
Muusika: Ivo Linna
Sõnad: Villu Kangur
Kuuskümmend viis
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Seda mõnusat viisi, kui kuulama jään,
mis segi kord ajas kõik plikade pääd.
Meenub esmane suudlus, su higised käed,
end koolipeol šeikimas näed sa.
Aasta siis oli kuuskümmend viis.
Kuuris välja vineerist sai saetud kitarr,
kõik tundus siis võimalik päikese all.
Kui maki ees seisid, käes käärid ja liim,
kas taipasid - aeg peatub siin.
Aasta siis oli kuuskümmend viis.
Olin noor, ei teadnud veel siis,
aasta hea - on kuuskümmend viis.
Ma olin noor ja ainuke viis,
mis kõlas huulil siis,
aastal kuuskümmend viis.
Oli biit.
Aasta siis oli kuuskümmend viis.
Te küsige parem, kuis käsi mul käis,
spidola mul servani muusikat täis.
Rong Virtsu veel sõitis, sest seal oli jaam
ning Kuivastus ootas meid praam.
Aasta siis oli kuuskümmend viis.
Olin noor, ei teadnud veel siis,
aasta hea - on kuuskümmend viis.
Ma olin noor ja ainuke viis,
mis kõlas huulil siis,
aastal kuuskümmend viis.
Oli biit.
Olin noor,
ei teadnud veel siis.
Aasta hea, on kuuskümmend viis.
Ma olin noor ja ainuke viis,
mis kõlas huulil siis,
aastal kuuskümmend viis.
Oli biit.