Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tead, millal olen rahul,
pihku kui maailm mahub.
Hoida kinni võin tuult
hing mässab tormivahus,
kui on lahus veel suudlust ootav suu.
Kui hetkel on valus, tahan sulle mõelda vaid.
Muud ei ma siis palu, ka su pilk kõik öelda võib.
Kee merekarpidest sul teen,
oma hääle panen
sinna laulma üht viit.
Kaugel kui olen ära,
ei mu pärast sa hirmu tunne siis.
Kui kaotan su silmist, pärlikee järgi sind püüan.
Hääl, laintest või pilvist, juba kaugelt hüüab mind.
Kui olen kurb ja nutan,
soovin, mu juurde rutta.
Kee su kaelas on märg.
Juhtub, et mind kui jätad,
kee sult võtan, siis tuhmub selle värv.
Tead, millal olen rahul,
pihku kui maailm mahub.
Hoida kinni võin tuult
hing mässab tormivahus,
kui on lahus veel suudlust ootav suu.
Kui olen kurb ja nutan,
soovin, mu juurde rutta.
Kee su kaelas on märg.
Juhtub, et mind kui jätad,
kee sult võtan, siis tuhmub selle värv.
Juhtub, et mind kui jätad,
kee sult võtan, siis tuhmub selle värv.