Istun aknal ma
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Istun aknal ma ja igav on mul.
Tunnen, kuidas miski rõhub mind.
Jälle möödub päev tund tunni järel kaob,
tuttav linnakära kostab mulle siit.
Istun aknal ma ja igav on mul.
Tunnen, miski hinge raskeks teeb.
Mustad pilved sõuavad mul ees,
taevas ande pillab maale langeb tume öö.
Ei tea, kui kaua ma istuma siin aknal pean.
Ei tea, kui kaua istun veel.
Ei tea, kui kaua ma kurvastama veelgi pean,
ei tea, kas tõesti jääbki nii.
Istun aknal ma ja igav on mul.
Tunnen, kuidas miski rõhub mind.
Jälle möödub päev tund tunni järel kaob,
vaid tuttav linnakära kostab mulle siit.
Ei tea, kui kaua ma istuma siin aknal pean.
Ei tea, kui kaua istun veel.
Ei tea, kui kaua ma kurvastama veelgi pean,
ei tea, kas tõesti jääbki nii.