Restorani tööle – olude sunnil ja parema puudumisel

Vesta Reest Foto: Erakogu

«Köögikubjas» neljapäeval kell 20.00 Kanal 2s

Ma sõidan sageli Tallinnast Tartusse ja jälle tagasi ning tean Adavere tuulikut juba sellest ajast, kui olin teismeline. Ma näen seda autoaknast lähenemas ja siis jälle eemaldumas. Ja see platooniline suhe jääb kestma ka pärast värske tõsieluseebi «Köögikubjas» esimese osa vaatamist.

Hiljuti koostasin ajakirjale Sõidustiil oma valiku kohtadest, kuhu autoga ringi sõites sisse põigata. Adavere ei tulnud meeldegi. Sellepärast tundus algul, et saate nimi võiks olla ka «Kirvega kurge püüdma» või midagi muud brutaalselt kujundlikku.

Veidi aja pärast hakkas tunduma, et saatel endal pole ju väga vigagi. Söögikohal on. Ja kuna saatetiim eesotsas värvika saatejuhi ja võimeka kulinaari Juha Rantaneniga on tulnud asja parandama, siis laskem muutustel aset leida!

Igaks juhuks vaatasin enne arvustama asumist ära ka paar osa originaalformaadist – «Kit­chen Nightmares», kus vägesid juhatab kuri ja kuulus Gordon Ramsay. Restoranid on üldjuhul alguse saanud kellegi unistusest, aga kuna unistusest üksi eduka toidukoha pidamiseks ei piisa, kisuvad asjad kiiva.

Kired möllavad: pannid lendavad, intriigid hõõguvad köögis sama kuumalt kui pitsaahjud, kliendid... maigutavad pettunult suud. Aga intriigid põhinevad sellel, et igast kaadrist on näha armastus toidu vastu. Inimesed armastavad seda, mida nad teevad – kuigi juhtimisprobleemide või peakoka oskamatuse tõttu ei kuku tulemus kõige paremini välja. Ramsay suunab kired ja pinna all miilava energia õigesse kohta.

Ent tagasi Adaverre. Leige silmavaatega omanik Rita räägib, et toiduga on ta üldiselt rahul, personaliga ka, aga näed, raha ei tule. Rita, kes on ise ka peakokk ja ülemkelner, üritab Tartust kohal käia – niipalju kui võimalik. Siin pole Rantaneni ju vajagi, et näha: puudub igasugune eeldus eduka koha pidamiseks.

Puudub kirg ja armastus toidu vastu – seda ennekõike. Puudub ka tahtmine ja elementaarne arusaam, mis on need komponendid, mis teevad toidust enama kui lihtsalt keha kütuse. Kõik on maitsetu ja personaalsuseta! Nii leivakorvid, teenindajate fliisid kui ka taldrikule virutatud ilmetu salat.

Kuidagi õõvastav on kuulda diktoritekstist, kui palju raha omanik sellesse projekti müttab. Kui Eestis oleks juba paarkümmend aastat toiminud normaal­ne kutsenõustamine, jäänuks sellised fopaad olemata, sest enamik inimesi, kes seal köögis toimetavad, teeksid tõenäoliselt midagi muud.

Söögikohta peab tahtma teha ja pidada! Aga see ei ole miski, mida saab õppida – inimeses kas on see kirg ja armastus või ei ole. Rantaneni sahmimist ja naljakat eesti keele kasutust («Getter, ära tülita praegu», «Kus see pagana lohe siin on?») on muhe vaadata, aga sellest ei muutu midagi. Kui Adavere uks tema järel kinni «paukab», läheb elu peagi tavalisse rütmi tagasi.

Nii on kahjuks paljudes Eesti toidukohtades – nii unustatutes nagu Adavere kui ka kiidetud peenkohtades. Omavahel öeldes, mind huvitaks palju rohkem, kui mindaks mõne trendirestorani kööki ja vaataja näeks, mis seal tegelikult toimub. «Köögikodanikud» seda ju teeb ka, aga nende eesmärk ei ole niivõrd köögi siseelu näidata kui levitada armastust toidu vastu.

Kas ja miks peaks keegi «Köögikubjast» vaatama, ei oska ma öelda. See, kui keegi peab Tallinna-Tartu maantee ääres restorani, mille kokad ei ole valmis ega ka võimelised võtma vastutust lauda saadetud toidu eest, on tolle inimese, mitte televaataja probleem.

Aga nagu Adavere kokk Daisi võeti tööle «olude sunnil ja parema puudumisel», samamoodi võib ka saatele väikese elulootuse anda. Kui nad kuhugi arvestatavamasse paika satuvad, siis vaatan kindlasti.