Ta leiab, et kui lapsevanemal puudub tulevikku vaadetes intellektuaalne või emotsionaalne ressurss, et seda lapsega jagada, siis oleks isekas mõelda vaid iibe tõstmisele või geenide edasiviimisele.
«Sellest lapsest peab saama täisväärtuslik ühiskonna liige ja inimene, mitte number statistikas,» selgitas 26-aastane naine.
Ta lisas: «Produktiivsema lahendusena leiaksin teiste inimeste pähe, kodudesse või linade vahele kiikamise asemel enesearenguga tegelemise. Enne kui midagi teistele ütlema tõtata, tasuks veenduda, et ükskõik, milline otsus laste saamise kohta isiklikult vastu võetakse või juba vastu võetud on, et see oleks kindlasti õige nii laste kui vanemate seisukohast.»
Kadi-Maarja leiab, et ta soovib tulevikus saada lapsevanemaks, kuid ise ta lapsi ei soovi saada.
Priit Pullerits pani oma arvamusloo lõpus inimestele südamele, et laste saamine muudab inimest kapitaalselt.
«Iga ema või isa, kel vähegi südant, võib kinnitada, mismoodi lapse sünd ta elu, hoiakuid, väärtusi ja tõekspidamisi kapitaalselt muutis. Ilmselt siin peitubki üks põhjusi, miks osa Euroopa poliitilisest eliidist on nii võõrandunud ega mõista seda, mis rahval hingel ja südamel,» kirjutas Pullerits.
Neid, kes julgevad väljendada mõtet, et nad ei soovi lapsi saada, võidakse kutsuda egoistlikeks, aga minu arust on see lapse väärkohtlemine, kui ta sünnib vanematele, kes ei ole tema saabumiseks valmis; koju, mis on ebastabiiline; olukorda, kus isegi piima ostmiseks kuu lõpus raha napib; ning kasvab üles tingimustes, mida ei ole tulevikus soe meenutada.