:format(webp)/nginx/o/2018/12/13/11653452t1h104f.jpg)
Ladyboy Phuy ja keskealine saksa onkel jäävadki meist sinnapaika, kitarr jääb leidmata, aga minu lugu jätkub koos neiu Daoga. Paari päeva pärast istumegi koos minibussis, mis on mugavam kui eelmine sõiduvahend. Luang Prabangis tuleb meile vastu Dao sõber Hanna, kes nime järgi on küll naine, kuid välimusest on kohe aru saada, kellega tegelikult tegu. Taas üks ladyboy, kirjutab Aasias seiklev kaubarändur Margus Kalam.
Koht: Vang Vieng ja Luang Prabang, Laos
Aeg: sel sügisel
Indias kohtun tihti kaubaränduritega üle maailma. Vahetame kogemusi ja jagame omavahel infot sellest, mis turul uut on. Riik nimega Laos on jäänud täiesti märkamatuks nii teistele kui siiani ka minule, pole kunagi isegi jutuks tulnud. Ühel hetkel hakkab see mind häirima: pole võimalik, et seal midagi ei tehta selles vallas? Teen pisut eeltööd ja saan teada, et see riik on tuntud eelkõike käsitsi kootud siidi- ja puuvillase kanga ning sellest valmistatud toodete poolest. Neid otsima lähengi.
Aga enne käsitöölisteni jõudmist ootavad mind ees muud kogemused.
Laose pealinnast Vientianest sõidab osa turiste lõunasse, teised põhja poole. Mina valin põhjasuuna. Järgmine suurem asustatud paik on Vang Vieng, mida ühendab pealinnaga vaid üks auklik maantee. Sõit seljakotirändureid täis minibussis võtab aega ligi kuus tundi, mis raputab kogu sisikonna korralikult läbi. Sammulugeja telefonis muudkui tiksub mu rappumisele kaasa ja õnnitleb erakordse tulemuse eest. Oled kõndinud enam kui 15 000 sammu. Tubli saavutus!
Vang Vieng oli veel eelmisel kümnendil tuntud hullumeelsete pidude poolest, kus kõikvõimalikud psühhotroopsed ained olid baaride menüüdes täiesti avalikult sees. See meelitas kohale peohimulisi noori üle maailma, eriti Austraaliast. Üledoosid olid tavalised, lisaks sellele luumurrud ja muud füüsilised traumad, mis on kerged tekkima, kui lähed pilves peaga ekstreemsporti tegema. Zombistunud poolalasti noori olevat vedelenud kõikjal. Baaride ja meedikute ärid õitsesid. Kuni riik võttis end kätte – Austraalia valitsuse survel – ja sai olukorra kontrolli alla… enam-vähem.
Vang Viengis pakutakse siiani kõike, mida saab kombineerida kiirevoolulise jõe ja seda ümbritseva džungli vahel. Vettehüpped, rafting, seiklusrajad, kummilohvidel karstikoobastes sõit ja muud seiklused töötavad ka tänase seisuga küll edasi, kuid menüüdest drooge enam nii lihtsalt ei leia. Samuti ei lasta enam noori omapäi ööpimeduses jõele hulpima.
/nginx/o/2018/12/13/11653448t1hde64.jpg)
Aga läänemaailma seljakotirändureid leidub siin tänini. Nende jaoks on siin isegi paar ööklubi, kuhu sisenedes tervitab tulijat kiri «Go wild or go away», mida võiks tõlkida kui «Pidutse täiega või kao minema». Ühte sellisesse klubisse satun minagi. Kohtun erinevate inimestega siit ja sealt, üks asi viib teiseni ja ühel hetkel olen ühe Dao nimelise neiu korteris koos viiekümnendates aastates saksa mehega ning kohaliku ladyboy Phuyga. Nimelt lubas too kesksoost noormees meid viia kohta, kus mängib bänd või vähemalt on kitarr, millega ma saaks esineda.
Ei ole seal korteris paraku ei bändi ega kitarri. Sakslasele meeldib see kunstrindadega noormees. Noormees on kiilakas, kuna politsei vahistab seal kõik temataolised ja ajab juuksed maha, et nad ei saaks baarides naisi mängida ja himuraid lääne turiste raha eest rahuldada.
«Kui ma palju raha saan, siis lähen Bangkokki ja lasen oma peenise vagiina vastu vahetada» teatab Phuy. «See maksab umbes 2000 dollarit.»
Et siis sellisesse seltskonda olen sattunud seekord... Igal juhul kasutan olukorra ära ja uurin nende käest, kas nad teavad, kus asuvad käsitöökülad. «Siin Vang Viengis küll mingit, mhm, käsitööd ei tehta,» teatavad mõlemad kohalikud. «Sina minema Luang Prabangi. Seal on külad, palju käsitöölisi.»
«Selge. Sinna ma siis lähengi!»
«Sina minu ka kaasa,» palub kohalik neiu Dao. «Mul on seal sõber, Hanna. Mina talle külla.»
«Minu poolest võid tulla. Mul on tõlki vaja ja kedagi, kes kohalikke olusid tunneb.» Tundub hea diil. Minu kuluks on osta talle bussipilet ja vahel süüa. Ööbida saab ta sõbra juures. Mõeldud-tehtud.
Ladyboy Phuy ja keskealine saksa onkel jäävadki meist sinnapaika, kitarr jääb leidmata, aga minu lugu jätkub koos neiu Daoga. Paari päeva pärast istumegi koos minibussis, mis on mugavam kui eelmine sõiduvahend. Luang Prabangis tuleb meile vastu Dao sõber Hanna, kes nime järgi on küll naine, kuid välimusest on kohe aru saada, kellega tegelikult tegu. Taas üks ladyboy.
Tundub, et kõik mu uue sõbranna Dao sõbrad on transvestiidid. See ei häiri mind. Mul on juba aastaid olnud üks samasooline (kui nii võib öelda) kaubavarustaja ja üldse on ladyboy-kultuur siin ilmaotsas tavaline.
Hanna võtab meid rolleri peale ja teeb linnas tuuri. Istun sadulas koos kunstrinnalise mehe ning kohaliku kaunitariga, suundume Mekongi jõe äärde, kus Hanna perekond peab kohvikut. Hannal on veel üks kunstrindadega vend ja üks naissoost õde, kes kõik koos söögikohas toimetavad, lisaks ka nende ema, kes on just valmistanud kaipeni − jõevetikatest tehtud traditsioonilist snäkki.
Hanna on perekonnas ainuke, kes pisut inglise keelt räägib. Tal on 57-aastane inglasest boyfriend. Vaatamata inglasest sõbrale on ta hääldus kohati selline, et ma ei saa kohe üldse mitte midagi aru, pean harjuma. Näiteks restorani hääldab ta «letalon», milles L on pudikeelne. Uurin ta käest, et kaua nad on siin seda «letaloni» pidanud.
«Neli-viis aastat.»
«Ja mida sa enne seda tegid?»
«Mina töötama Tais, Pattayas neli-viis aastat.»
«Praegu oled 24?»
«Jah. Kohe saama 25,» teatab uhkelt Hanna, ise samal ajal mulle õlut klaasi valades ning oma klaasiga kokku lüües. «Cheers!»
«Sa läksid siis Pattayasse juba 15-aastaselt?»
«Ei, ma olin 18-19. Ei mäleta.»
«Kuidas sa said siis neli-viis aastat seal ja sama kaua siin töötada? Sa peaksid siis praegu olema juba 26-28?»
«Solli, mii noo guud kaunting,» («Vabandust, ma ei ole hea arvutaja») naeratab Hanna korraks häbelikult, aga tundub, et tal on ka sellest ükskõik. «Cheers! Joo õlut!»
«Cheers!» Vastan mina, rüüpan õlut ja arutlen omaette: kas ta tõesti läks alaealisena Taisse tööle või on tema matemaatika päris paigast ära? Pigem kaldun selle esimese variandi poole. Ja mis tööd ta Tais tegi...? Väidetavalt on tal juba neli suhet seljataga ja need kõik olid temast vähemalt kaks korda vanemate meestega. Mõnele mehele ju väga meeldivad ladyboy'd.
/nginx/o/2018/12/13/11653454t1ha6eb.jpg)
Vahepeal jalutab mööda paar vanemat inglise daami, kes on tulnud Hannaga hüvasti jätma. Nende reis on läbi saamas ja tullakse tänama sõbralikku restoranipidajat, kelle juures on õhtuti istumas käidud. Hanna on tõepoolest hea suhtleja.
***
Järgmisel päeval on kohvik kinni, kuna seda tulevad mungad õnnistama. Hanna palub mult selleks puhuks tõlkeabi, kuna ta boyfriend on hetkel kodumaal haiget ema põetamas ega saa aidata. Ta joonistab teate kriidiga suurele mustale tahvlile tee ääres.
«Oleme täna suletud. Mungad tulevad. Oleme avatud homme.»
Ei kujuta ette, kuidas saab sellest aru inimene, kes muidu nende asjadega kursis pole?
Kuidas minu Laose seiklused edasi kulgevad, sellest juba järgmisel nädalal!
:format(webp)/nginx/o/2018/11/21/11590442t1ha000.jpg)