Salapärane kohver on kogu filmi kõige müstilisem element: me ei näe kunagi, mis on selle sees, ent kohvrist valgub üle selle sisse vaataja näo kuldne kuma ning tegelaste reaktsioonid viitavad, et kohver sisaldab midagi hindamatut. Kohvri avab kood 666, mis annab kohvrile metafüüsilise varjundi. Mis seal siis lõppude lõpuks helendab? Quentin Tarantino ei ole seda kuma kunagi lahti seletanud – veelgi enam, ta on fännide pettumuseks öelnud, et tegu on kõigest nn plot device nähtusega ehk et kohver on tühipaljas butafooria, mis lihtsalt aitab lugu jutustada ja kogu moos.
Nii ongi “Pulp Fictioni” fännidel igavene postmodernne mõistatus, mida oma lõbuks lahendada, teades, et vastus puudub. See on ju film! Filmitegijad lihtsalt avastasid, et pole paremat saladust kui iga vaataja kujutlusvõime –pealegi tundus algne plaan kohvritäiest teemantidest liiga labane. Et teadmatusega on keeruline leppida, siis hakkas 90ndatel levima linnalegend, mis levis toona e-postilt e-postile klassikalise ahelkirja kombel. Kirja anonüümne kirjutaja väitis, et rääkis sel teemal režissööriga isiklikult ning sai vastuse: kohvris on Marcellus Wallace tegelaskuju hing. Selle pärast olevatki kõigi nägudel ilme, et kohvris asuv helendus oma maailma kõige ilusam asi. Marcellus oli müünud oma hinge saatanale ning tahtis seda tagasi. Filmis nähtud lapsed olnud aga saatana abilised. Seepärast ei saanud ka Jules ja Vincent kuulide poolt viga, kui neid ühes stseenis tulistati, kuna jumal olevat tulnud appi. Seda versiooni ei ole keegi kunagi kinnitanud, ent kes vastust soovib, siis tundub see viimane küllalt hästi klappivat.
/nginx/o/2021/05/13/13779155t1hfff5.png)
:format(webp)/nginx/o/2018/12/18/11664847t1hc056.jpg)