Jamaika hällilaul
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Sa maga, Chiquito, mu poeg,
ja piki randa kõnnib öö.
On meri veel ärkvel, ta kohiseb tasa
ja lainetus kaldale lööb.
Su isal on tilluke paat
ja valge puri selle peal –
kuid kahjuks merel on saaki
nii vähe ja paate
on rohkesti selliseid seal.
Ei põlga ma tormi, mis võidelda tahab,
kui vahustel vetel kaob maa.
Kuid elus on torme, mis murravad maha,
ja neist juba jagu ei saa…
Sa maga, Chiquito, mu poeg.
Võib-olla unes õnne näed.
Ja kuigi muret toob hommik,
siis ometi kõikjal
ei koida ju päikseta päev.
Sa maga, Chiquito, mu poeg,
ja piki randa kõnnib öö.
On meri veel ärkvel, ta kohiseb tasa
ja lainetus kaldale lööb.
Seal lainete taga on saar,
ka seal on kõrged palmipuud.
Ja üle nende on samuti helendav taevas
ja kollase sõõrina kuu.
Jamaikal ja Kuubal on ühised tähed,
on sarnaselt sinavad veed...
Kuid ometi kõrvuti elus ei lähe
neil kaluri rajad ja teed…
Jamaikal ja Kuubal on ühised tähed,
on sarnaselt sinavad veed...
Kuid ometi kõrvuti elus ei lähe
neil kaluri rajad ja teed…
Sa maga, Chiquito, mu poeg.
Sind ootab tavaline päev.
Et aga homme võib tänasest ilusam olla,
chiquito, sa seda kord näed.
chiquito, sa seda kord näed.
chiquito, sa seda kord näed.
Seda kord sa Chiquito näed.