REPORTAAŽ: Kuidas kamp Tallinna noori Tartus nublu kontserdil käis ja kõik täiesti valesti läks

Nublu Tartu Kammivabrikus 2018.

FOTO: Rauno Liivand

Elu24 palus kuuesel seltskonnal kirjutada lugu sellest, kuidas käidi Tartu Kammivabrikus menuka mõminaräppari nublu kontserdil. Reedel tudengipealinnas peetud pidu lõppes noorte jaoks aga kõige muu kui muusikaliste elamustega.

Mis seal ikka, hakkab pihta

Startisime Tallinnast Mustamäelt reedel loetud minutid pärast kuut. Juht oli samal päeval kätte saanud uhiuue luksusmaasturi ja just selles uhkes sõiduriistas me Tartu poole minema panimegi. Viiekesi: esiistmeil juht ja mina, taga veel kaks tütarlast ja vana klassivend Arno (nimi on oluline, kuna sellega saab edaspidi igasugu «Kevade» nalju teha).

Makis läksid pikemalt mõtlemata mängima nublu Soundcloudi-aegsed hitid: «issi», «droonid» ja tüdrukute eriline lemmik «kassipulma aftekas» (vaata natuke allapoole ja vajuta lugu taustaks käima), mille andekamaid ridu «vaataks suga filmi, aga sul on Starman, ära aja naerma» sai paar tundi hiljem veel kontserdil täiest kõrist kaasa karjutud. Vähemalt mina sain, aga sellest juba hiljem...

Kui olime kõik nublu lood kolm korda läbi kuulanud ja käputäie Eesti räpi kuldvara veel sinna otsa, andis auto Adavere kandis teada, et õlitase on edasi sõitmiseks ohtlikult madal. Uue auto puhul täielik absurd, aga mis seal ikka: kiired kõned esindusse, õli lähimas bensukas kapoti alla ja jälle teele. Senikaua kui juht askeldas, jõudsime käia Põltsamaal ostlemas ja paar kohalikku siirupmagusat marjaveini soetada.

Me kuskil Kurepalu kose taga põlvini mudas

Nii jõudsime kümmekond kilomeetrit sõita, kuni auto andis märku järjekordsest probleemist. «Palun alandage õlitaset!» vilkus armatuurlaua puuteekraanil, mis suurem kui mõne läpaka ekraan, endisele täiesti vastupidine probleem. Keerasime Pikknurme kandis maantee äärde ja leidsime ennast Puraviku bussipeatusest, kus sai selgeks, et kõrvalise abita me probleemi ei lahenda. Küll aga otsustasime maantee ääres Arnoga kahe peale ära lahendada Põltsamaalt ostetud veinid.

Kuna lähim transport olevat 70 minuti kaugusel, proovisid tüdrukud õnne hääletamisel. Pimedal ja külmal õhtul tõmbas jäise maantee peal vehkimine tähelepanu ja tee äärde keeras esialgu lausa rohkem autosid kui vaja. Sattusime Arnoga auto peale, kus oli seltskond naisi, siidripurgid käes (saime kohe aru, et oleme õiges kohas), ja meie järel mahtusid teisele sõiduriistale ka tüdrukud. Juht jäi oma uhke masinaga Puraviku peatusesse autoabi ootama.

Kui häälega Tartusse jõudsime, oli kogu alkoholivaru juba otsas. Õnneks oli meil autoga vastas endine kursavend, kes küll joogiga ei kostitanud, küll aga mängis makist 5miinust (vaheldumisi Google Mapsi naishäälega). «Parem jupp all kui kümme euri pihus,» filosofeeris sõber Võsu räpipundi sõnade saatel.

Natuke lõugasime autos, siis jõudsime Kammivabriku ette, kus tuli mul ilmselt õhtu geniaalseim idee: jätame joped autosse, siis ei pea garderoobisabas seisma. Mis siis, et väljas miinuskraadid ja järjekord kontserdile pääsemiseks enam kui mitukümmend meetrit pikk. Millegipärast läks see idee ka seltskonnas läbi ning lisaks hallile nublu logoga pusale jäid mind soojendama ainult suusaprillid, mis sai viimasel hetkel kodust kapi pealt kaasa haaratud.

Täpselt sellises staadiumis otsustasin tegelda koolis jäetud kodutööga, mille tähtaeg kukkus umbes pool tundi hiljem keskööl. Tähtsad toimetused seljataga, jõudsime (garderoobijärjekorrata, hurraa!) Kammivabrikusse, kus hetkega võtsid mu rajalt maha kaks neidu, kes olid äärmiselt huvitatud, kui hästi nublu suudelda oskab. Pole kindel, kas suusaprillidest ja pusast piisas, et keegi päriselt ära petta, ent tol hetkel see ei lugenud.

«Ou, nublu, teeme pilti!» ehk fotograaf tabas mind hetkel, kui õppejõule meili kirjutasin.

FOTO: Laila Kaasik

A õhtu veel pikk on

Kui Arno minuga lava ette jõudis, oli Orelipoiss juba alustanud. Me ei kavatsenud tegelikult kahekesi lava ette trügida, aga kuidagi jäime tee peal ülejäänud sõpradest ilma. Kohustuslikud hitid «See alles jääb» ja «Valss» kuuldud, saabus grupivestlusse teade, et tüdrukud, kellega koos Tallinnast tulime ja Puraviku peatuses lahku läksime, on kohe Kammivabrikus kohal. Mina eelistasin muusikalist elamust, ent Arno pani pikemalt mõtlemata ukse poole ajama, suul saatuslikud sõnad: «Ma tulen kohe tagasi.» See oli viimane kord, kui ma teda nägin.

Kui Arno tüdrukute juurde jõudis, olid nemad alles värava taga järjekorras sissepääsu ootamas. Sõber ei lasknud ennast sellest heidutada ning läks samuti kontserdialast välja, taipamata, et kasutatud piletiga enam tagasi sisse ei pääse. Nii päädiski tema kontserdielamus Orelipoisiga. Järgmise pooltunni pidi Arno minu rumala idee tõttu särgiväel Kammivabriku ees külmetama.

Samal ajal pääsesid tüdrukud aga probleemideta kontserdile ja sealtmaalt võinuks õhtu tegelikult täitsa kenasti minna. Õnnetus ei hüüa tulles, küll aga hüüdsid ilmselt tüdrukud, kui nad loetud minutid hiljem Kammivabriku libedast trepist alla kukkusid. Ühe jaoks lõppes kukkumine nõnda õnnetult, et viidi otse kontserdilt kiirabiga traumapunkti, teine pääses sinikais puusa ja marraskil põlvega. Olgu öeldud, et nublu polnud selleks hetkeks isegi veel lavale astunud.

Pildil on tüdrukutele saatuslikuks saanud trepp ja orienteeruvalt märgitud ka minu asukoht lava ees.

FOTO: Rauno Liivand

Homme samal ajal on mul meelest läind su hääl ja su telefoninumber

Samal ajal ootasin mina lava ees põnevusega aasta edukaima ja popima artisti saabumist. Sõpradest olin ilma, ent ei teinud sellest eriti välja, kuna kõrvale ilmus üks tütarlaps, kes soovis mu suusaprille proovida. Vedasin temaga suudluse peale kihla, et nublu alustab kontserti «öölapsega», ning kui mõminaräppar pärast pooletunnist hilinemist lõpuks lavale astus, läkski just seesama lugu esimesena mängima. «Kuidas sa teadsid?» küsis tüdruk. «Mind on mitu,» vastasin.

Kuigi Arno oli vahepeal meid Tartu kesklinnast kontserdile sõidutanud masina võtmed oma kätte saanud, ei suutnud ta autot tänavalt üles leida. Niisiis oli ka juht sunnitud pärast teist laulu kontserdilt lahkuma. Minu jope ja sall, mille autosse olin jätnud, reisisid niisiis Arnoga kaasa tema ööbimispaika, millele mul hiljem loomulikult ligipääs puudus.

Umbes tol hetkel astus lavale 90ndatel ilma teinud kooslus Ummamuudu, kelle hittloost «Kõnõtraat» nublu oma viimase singli jaoks inspiratsiooni ammutas. «Ütle mulle oma telefoninumber» kõlas kahes järjestikuses palas nii Ummamuudu kui ka nublu suust ning sellest sõnumist kannustatuna küsis ka suusaprille laenanud neiu mu numbrit.

Võimsast produktsioonist hoolimata läks enamik nublu vokaalist tõlkes (või siis võimenduses) kaduma. «Kas subtiitreid saaks, palun?» küsis keegi, kui mõminaräppar järjekordset etteastet sisse juhatas. Õnneks polnud nublul vaja üleliia palju lauldagi, kuna rahvas üürgas ühtmoodi kaasa nii tohutuid suvehitte kui ka Soundcloudi-aegseid haruldusi, nagu «tydrukud (lesbi hymn)».

Kui tundus, et õhtu enam palju ägedamaks minna ei saa, ilmus ootamatult lavale ka varem autoraadiost kuulatud räpipunt 5miinust, kes, nagu ikka, publiku tissidest triibud teha lubas. Kui ma õigesti aru sain, loopisid nad rahva sekka mandariine, ent see võis ka silmapete olla. Igatahes üks mandariin sai kontserdi jooksul hinge alla pandud.

Üritusele pani punkti vaieldamatult 2018. aasta kuulatuim laul «Mina ka», mis tõi oodatult lavale Reketi ning mingil põhjusel ka Daniel Levi ja Kristel Aaslaiu. Minu geniaalne idee ka kontserdi järel garderoobisabasid vältida läks aga vett vedama, kuna lahkusin sõprade asemel hoopis koos lava eest leitud tüdruku seltskonnaga, kes olid mõistlike inimeste kombel joped riietehoidu jätnud.

Umbes samal ajal jõudis tüdruk, kes trepist alla oli kukkunud, ent suuremate vigastusteta pääsenud, segasevõitu asjaoludel kontserdi backstage’i ja sai mälestuseks kaasa nublu firmamärgiks kujunenud suusaprillid, mida ta äsja laval kandnud oli.

Mõni satub traumapunkti, teine nubluga lava taha hängima: üks tüdrukutest sai endale nublu esinemisprillid.

FOTO: Erakogu

Võtan jope, tellin takso, hüppan peale, sina ka (või siis mitte)

Õhukese pusa väel jõudsin Kammivabrikust Shootersisse, kus me siiski aga kuigi kaua ei püsinud, kuna turvamehed polnud nõus seltskonna kõige kainemat meest uksest sisse laskma. Põhjus: ta tundus liiga purjus. Hiljem sain teada, et täpselt tund aega varem oli sama saatus tabanud ka ööbimispaigast taas linna jõudnud Arnot, kes seetõttu uuesti üksi ukse taha jääma pidi. Kuidas Arno kesklinnast teist korda öömajja jõudis, on siiani müsteerium, kuna Tartut ta ei tunne ja telefoni oli enda arvates ära kaotanud.

Meie proovisime õnne aga ööklubis Level, kus turvamees mu suusaprille märgates muigas: «nublu, jah?» Seal sattusin vaidlema ühe paar aastat vanema kutiga, kellel oli erakordne soov tõestada, et ma ei ole tegelikult nublu, ent lõi mu nägu nähes kahtlema. «Kurat, sa oled ikka väga nublu moodi,» tõdes ka üks naisterahvas ööklubi järjekorras. Täna ma enam igatahes kokku lugeda ei jõua, mitu korda minuga õhtu jooksul pilti tehti, õlale patsutati, rääkima tuldi, kätt suruti, prille eest üritati kiskuda või niisama hõiguti.

Poole viie ajal jõudsin koos kontserdilt leitud seltskonnaga kuhugi korterisse ööbima, kus pidime kahekesi magama mahtuma umbes poole meetri laiusele diivanile. Hommikul sain Google Mapsi järgi aru, et olen Tartu kesklinnast ligi viie kilomeetri jagu väljas, ning kui tütarlaps mind lahkelt bussi peale saatnud poleks, oleksin oma kehva telefoniakuga parajas plindris olnud. Tuletan meelde, et üleriideid mul endiselt polnud ning tänane kurguvalu annab sellest ka tunnistust.

Tänan jumalat, et elan ja me meeskond on lagi

Kesklinna jõudes ostsin H&M-ist 70 euri eest uue sooja jope ja hakkasin astuma Arno ööbimispaiga poole. Tüübi telefon oli küll endistviisi välja lülitatud, ent mingi ime läbi oli mul meelde jäänud, et ta pidi ööbima kellegi juures, kelle nimes oleks nagu esitähed vahetusse läinud. Tuli meelde – Kendrik! Temalt sain vajalikud koordinaadid ning muhelesin, et vahel on ka kasu, kui lastele pannakse nimi, mida Eestis vaid üks on. Sealt edasi läks juba libedalt: Arno leitud, siis mäkist läbi ja bussijaama, kus ühe tõreda tädi käest krõbeda hinnaga sõidupiletid saime.

Tagasi sõites mõtisklesime sõbraga, kas oli ikka vaja sinna Tartusse ronida: üks viidi haiglasse, kahel jäi oma lolluse tõttu kontsert nägemata, üks jäi uuest autost ilma ja mina – ilmselt siis see kõige õnnelikum – sattusin riiete ja kogu ülejäänud maise varata võõraste tüüpide juurde mitme kilomeetri kaugusele kesklinnast. Aga noh, mis seal ikka (hakkab pihta...).

Üks on kindel: nublu Tartu Kammivabriku kontsert niipea meelest ei lähe.

FOTO: Rauno Liivand

Tagasi üles