Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Suve hääl me juurde jääb
just kui kauge unemäng.
Läbi jäise hõbeloori
näed et hanges teed, millel päike käis.
Suve hääl on kõikjal veel,
soojas tules tahmund leek.
Kõigest sellest eal ei väsi,
raugeb viis, kuid suvepäev vaid jääb.
Sellest ikka mõtlen ma veel,
nii kaugel on see, kuid siiski su sees.
Kui poleks iial olnud päevi nagu need,
veel siis kõik tuulega kaoks, kõik tuulega kaoks.
Sellest ikka mõtlen ma veel,
nii kaugel on see, kuid siiski su sees.
Kui poleks iial olnud päevi nagu need,
veel kõik siis tuulega kaoks, kõik tuulega kaoks.
Suve hääl me juurde jääb
just kui kauge unemäng.
Kõigest sellest eal ei väsi,
ärkab meel, kuid suvehääl vaid jääb.
Sellest ikka mõtlen ma veel,
nii kaugel on see, kuid siiski su sees.
Kui poleks iial olnud päevi nagu need,
veel kõik siis tuulega kaoks, kõik tuulega kaoks.
Sellest ikka mõtlen ma veel,
nii kaugel on see, kuid siiski su sees.
Kui poleks iial olnud päevi nagu need
veel kõik siis tuulega kaoks, kõik tuulega kaoks.