Kohtingumaailma hämarates kihtides toimetavad himurad tegelased – suhkruissid – valdavalt vanemad mehed, kes maksavad kinni neiude poodlemised ja reisid ning ootavad vastu teadagi mida. Kes nad on ja kui raske neid leida on? Imbume suhkrukohtingute maailma ja esimene hinnapakkumine tuleb kiiresti.

Kristina: «500+ ülejäänu?»

Härra six-pack: «Pluss tähendab siis poodlemine jne? See pluss tähendab 300–500 eurot rohkem. Hotell ja kõik ülejäänud. Seda on liiga palju.»

Kristina: «Teeme 350? + šoppamine.»

Härra six-pack: «Mul on hea meel, et saame teineteisega konkreetsed olla. 350 eurot kõlab hästi.»

Selliste või isegi veelgi heldemate pakkumiste tulva all kulges minu teekond kohtingumaailmas, kuhu ma end nädalaks ajaks sisse logisin. Kas on alust Tallinna linnalegendidel, et kergemeelsed neiud leiavad endale kohtinguäppide kaudu lihtsa vaevaga sponsori, kes nende poodlemised ja reisid kinni maksavad? Vastutasuks pakuvad piigad oma keha ja seltskonda.

Minust sai 25-aastane Kristina, rohesilmse eestlannana lainetasid minu plaatinablondid juuksed püksivärvlini. Muutusin siiraks nooreks neiuks, kes otsib modernse kunsti kraadi omandamise ja ettekandjatöö kõrvale veidi särtsu ja materiaalset tuge.

Nõuded meestele olid konkreetsed: iga kuu elatisraha oma silmarõõmule, lisaks tahtsin sulistada spaas, saada ilusaid kingitusi ja reisida. Vastu lubasin unustamatuid elamusi voodis.