7 veidrat fakti, mis panevad sind saaredraamat «Helesinine laguun» hoopis uue pilguga vaatama

Brooke Shields ja Christopher Atkins «Helesinine laguun» (1980) Foto: Rights Managed / COLUMBIA / Ronald Grant Archive

Vähe on neid, kes ei oleks näinud legendaarset filmi «Helesinine laguun», kus kaks last üksikul saarel üles kasvavad, omamata mingitki arusaama täiskasvanute maailmast, ent kes ürgse kutse tulemusena lõpuks saareparadiisis koguni pere suudavad luua. Seda muuhulgas ka kannibalide kiuste. Ikka on nii, et mida oleme harjunud nägema, seda me enam imelikuks ei pea – sama on ka selle teada-tuntud linateosega, mille puhul oli ikka nii mõndagi häirivalt nihu. 

Režissöör Randal Kleiseri (kes lavastas kaks aastat varem ikoonilise muusikalifilmi «Grease») 1980. aasta draama põhineb Henry De Vere Stacpoole'i samanimelisel 1908. aastal ilmunud romaanil, mis oli omakorda inspireeritud  Jacques-Henri Bernardin de Saint-Pierre'i romaanist «Paul et Virginie», mis ilmus juba 1788. Mõlema raamatu sisuks on rangelt moraalse kasvatuse ja loomulike tunnete vastuolu ning seksuaalne ärkamine. Ongi ju «Helesinine laguun» suuresti vuajeristlik piilumisrõõm kahe süütu teismelise tärkavate ihade erootilisse keerisesse, taustaks idülliline naturalistlik elurõõm keset eksootilist loodust. Eesti telekanalid näitasid filmi 90ndatel üsna usinasti ning üldsegi sai see film vaatamata leigele vastuvõtule USAs iseäranis menukaks just endistes liiduvabariikides ning ka näiteks Brasiilias. Kahtlemata on tegu omapärase filmiga, ent kui lugu pulkadeks võtta, siis võtab ikka kukalt kratsima, mis see tegelikult oli, millele me aastaid oleme teleekraanidel kaasa elanud.