Maameeste režissöör: lehmalüpsmist ei olnud mul vaja õppida

«Maamees otsib naist» režissöör Priit Hummel Foto: Ulvi Pihel

«Sa sigu ja lehmi oled süstinud, Inge?» küsib «Maamees otsib naist» režissöör Priit Hummel. «A ma olen!». Priit ei pea end linnainimeseks, kuigi ta elukoht, töö ja parimad sõbrad on Tallinnas.

Nukuteatris direktori abina ning talveperioodil «Kes tahab saada miljonäriks?» režissöörina tegutsev Priit sisustas oma tänavuse suve maameestega. See oli üks pidev sõitmine ühest Eestimaa paigast teise.

Oli Maamehe-saade sulle kui režissöörile kuidagi eriline?

Eriline? Iga saade on eriline, ka iga miljonimäng on eriline. Selles mõttes oli mul kerge, et mul maaelust aimu oli. Toimetaja Ulvi isegi võtetel aasis, et miks sa, Hummel, maaelusaateid ei tee?

Võib-olla oli see saade eriline selles mõttes, et varem ma polnud sarnast projekti teinud. Kuna vahel on kasulik ka muus keskkonnas suhelda, kui sa igapäevaselt liigud, siis minu meelest see oli õudselt tervendav. Nägi ka muud peale miljonimängu stuudio. Aga mis siin pattu salata, sügise poole kiskus stuudiosse tagasi ja unenägudes hakkasid miljonid keerlema. Ma olen rahul, kõik on tasakaalus!

Ega sa ju ise olegi vist päris põline linnapoiss, või kuidas?

Mina ei loe ennast mitte mingil juhul linnainimeseks. Ma olen uhke, et olen sündinud Rakveres ja üles kasvanud Haljalas. Ja ma olen sada protsenti veendunud, et kui minus midagigi head on, siis see on just sealt pärit! Ma tänan selle eest oma vanaema, keda nüüd juba aastaid ei ole, kuid kellele ma mõtlen absoluutselt iga päev! Tema nägi mu esimesi samme ja kuulis mu esimesi sõnu. Neid kuulsid muidugi ka vanaema aias siblivad kanad ja laudas ammuv lehm ja aedikus röhitsev siga. Ma tahan sellega öelda, et lehmalüpsmist ei olnud mul sel suvel vaja õppida, samuti mitte vikatiga niitmist jne. Need tegemised olid mul enne selged. Ja otra oskasin ma ka rukkist eristada juba ammu.

Haljalas möödusid ka hiljem kõik minu koolivaheajad ja paljud nädalavahetused. Rääkimata sellest, et kunagi oli ikka tuline soov veterinaariat õppida. Sa sigu ja lehmi oled süstinud, Inge? A ma olen! Ma ei taha nüüd jätta sellist muljet, et ma olen üdini maapoiss, ei-ei, seda kindlasti mitte, aga ma mõtlen, et sellise maaeluga olen ma võib-olla üle keskmise kokku puutunud. Haridustee kulges mul ikkagi Tallinnas ja mu parimad sõbrad elavad siin, minu lähedal!

Kuidas sulle tundub elu maal aastal 2007?

Kuna meie saates osalejad ei olnud keegi virisejad, ma mõtlen muidugi maamehi, siis elu maal nendega vesteldes on tore. Muidugi on raskeid hetki ja vihm peksab vilja maha ja heinasaak jääb nadiks ja lehmad ei anna niipalju piima kui oodatud, aga igast olukorrast on väljapääs. Ja maamehed on harjunud raskustega võitlema. Nad ei virise. Mul on hea meel, et me saime nad oma tavalisest rutiinist välja kiskuda ja nad said astuda sammukese kaugemale oma koduõuest. Mul on siiani meeles, kuidas Silver ütles, et ta pole kümme aastat kuskil käinud. Ainult korra klassivenna pulmas. No tule taevas appi! Vaatetorn on tal kilomeetri kaugusel ja ta pole sinna otsa roninud! Ta poleks seal siiani käinud, kui poleks saates olnud. Selliste asjade üle on mul väga hea meel.

Ja mis mulje sulle PÄRISELT need mehed ja naised jätsid?

PÄRISELT jätsid nad mulle kõik väga toreda mulje. Ma raiskaksin siin liialt leheruumi, kui hakkaksin igaühte iseloomustama, aga nad olid tõepoolest väga toredad. Kui tsiteerida ühte saates osalenud maameest, siis mõnda prouat oleks tahtnud isegi kergelt näpistada, et ta veidi elavamaks muutuks, aga oma sarm oli ka tema flegmaatilisuses ju olemas! Nagu isegi saadetest veenduda võite, said nad ka omavahel kenasti läbi. Sest ega neil ju kerge olnud, peaaegu võõrad inimesed elavad pea nädala jagu pead-jalad koos. Ja meie ju nende suhteid ei reguleerinud. Me ainult jälgisime, ja innustasime vahel, kui vaja oli. Pakkusime välja tegevusi, et neil oleks võimalik rohkem suhelda. Ega iga päev laudas ju ei ole. Ja mis sa seal laudas ikka räägid kolmandal päeval...

Olid sa varem nendes kohtades käinud, kuhu sel suvel tööga seoses sattusid?

Ma olin enamuses kohtades käinud, Räpinas, Antslas jne. Polnud käinud Karula rahvuspargis, seal, kus Silver toimetab. Ja Ähijärve, kus me võttebrigaadiga elasime, oli ju super! Sellest vaimustusid kõik, mitte ainult mina, siiani on meeles see looduslik niit, kus Silver oma saatusliku otsuse tegi. No ma arvan, et tuhat erinevat lille õitses seal! Ega vabaduse väljakul ju sellist pilti ei näe. Ma üldse ei imestanud, kui Ülle torni ronides meeleliigutusest nutma puhkes, sest see vaade oli super. Sellistel hetkedel, kui midagi nii toredat näed (ma mõtlen muidugi loodust, mitte Ülle nutmist), tunned, et oled omadega õiges kohas.

Sa ära ka väsisid viie talu vahel sõitmisest?

Suve iseloomustas tõesti pidev reisimine, pidev reisikottide otsas elamine ja sõitmine Eestimaa ühest otsast teise, mille krooniks oli saatejuht Kristaga mitmesajakilomeetrine neljatunnireis Haapsalust Hardi juurest Räpina taha Koidu juurde. Reisisime sellepärast, et kohati olid võtted samal ajal ehk siis näiteks korraga Haapsalu kandis Hardi juures ja Räpina kandis Koidu juures. Lõhkirebimise tunnet ei olnud, sest kõik oli kenasti organiseeritud ja võtete juures olid ju toimetajad Ulvi Pihel ja Mari Torga ning meil oli pidevalt n-ö kuum liin telefonitsi olemas.

Kas midagi negatiivset ka meenutada on?

Mitte mingisugust negatiivset asja ei ole meeles sellest suvest! Ilm oli enamjaolt ju super, mõni üksik vihmane päev. Ja veel selline südantsoojendav asi, et kuigi saates osalejatel polnud ette nähtud, et nad peaksid pakkuma süüa ka võttebrigaadile, kui nad ise endale süüa tegid, siis alati olime lauda oodatud ja süüa tehtud niipalju, et ka meie söönuks saime (v.a. mõne üksiku erandiga!). Me enamasti keeldusime, aga mõnes peres lausa sunniti ja solvuti, kui me nende toitu ei maitse. Sellised asjad teevad ju südame soojaks. Kokkuvõtlikult: kuigi suvi oli tihedalt töörohke, on tagasi mõeldes väga hea tunne!