Kuula artiklit

Lauljatar Kerli Kõivu (31) sulest ilmus raamat «Haavatud jumalanna paranemispäevik» ning Elu24 uuris Kerlilt, mis on Eesti naiste suurimad head ja vead ning kuidas saada tallamatist supernaiseks.

Räägi, millega sa praegu tegeled?

Praegu on selline hetk, kus mul oli just unenägu, et ma sünnitasin. Oligi täpselt selline tunne, et ma nüüd sünnitan, sest et ma olen mitu aastat olnud nagu rase - loominguga.

Põhimõtteliselt tõmbusin avalikust elust kõrvale, tegelesin iseendaga, iseenda hinge arenguga, iseenda emotsionaalse ja vaimse tervenemisega ja muidugi ka loominguga.

Läksin hästi sügavale iseenda sisse, siis kirjutasin raamatu, tegin ühe plaadi valmis. Lisaks palju muid asju veel ka, mille kallal töötan ja nüüd hakkavad need asjad vaikselt välja tulema riburada pidi.

29. novembril tuleb raamat, 30. novembril tuleb minu esimene singel uue plaadi pealt ja 30. novembril saab seda plaati hakata ka tellima. Ühesõnaga, kõik sünnitub.

Oled juba mõnda aega tagasi Eestis. Kas sinu jaoks oli natuke üllatav ka, kui palju tähelepanu see avalikkuselt pälvis, et sa tagasi oled?

Kogu aeg tahetakse mingeid uudiseid teha, aga ma ei tarbi ise meediat. Ma põhimõtteliselt ei tarbi ja ma ei loe iseenda kohta mingeid artikleid - ma ei tea, mida te kirjutate või ei kirjuta.

Mul ei olegi selle kohta nagu midagi öelda. Kõik justkui tahavad, et see Kerli juba ära otsustaks, et kus ta on, siis saab öelda, kas ta nüüd siis elab Eestis või Ameerikas.

Ma elan igal pool ja ma elan täpselt tunde järgi ja praegu juba tundub, et olemine seal looduses läheb natukene hõredaks. Mul sai kevadel maja valmis ja nüüd on mul esimene talv seal.

Nüüd, mil on tulnud juba esimesed miinuskraadid, on veidi külm. Eks ma siis vaatan, võib-olla lähen üldse kuskile Aasiasse talveks ja Los Angeleses on mul endiselt ka üks elu osa, nii et ma lihtsalt olen selline voolav olend.

Kerli Kõiv.

FOTO: Jörgen Paabu

Kas Eestis on raske olla tuntud inimene?

Me elame globaalses maailmas ja ma tunnen väga kaasa noortele tulijatele, sest ma mäletan väga täpselt seda tunnet, kui ma ise 14-aastaselt tulin ja ma mäletan oma esimesi intervjuusid ja seda, kuidas alguses avalikkuse tähelepanu oli hästi hirmutav ja võtsin kõike hästi isiklikult.

Praeguseks on see olnud nii suur osa minu kogemusest nii kaua aega, et mind ei huvita enam, mida keegi arvab. Ma olen teinud sellega ka sügavuti tööd, et mind ei huvitaks, et minu enese väärtustamine ei põhineks sellel, mida keegi teine arvab.

Seetõttu nautisin ka väga oma paari aastast sotsiaalmeedia pausi, sellepärast, et ma ei tahtnud, et minu identiteet põhineks sellel, millist tagasisidet ma enda kohta kuskilt väljast saan.

Ma põhimõtteliselt nutsin ja värisesin pool aega, kui ma seda kirjutasin, sest ma tundsin, et see toob nii paljudele naistele rõõmu. 

See on minu arust meie aja üks väga suur lõks ja inimestele mentaalselt väga ohtlik. Justkui, kui ma sotsiaalmeedias pole piisavalt esinduslik või mul pole palju laike, siis puudub mul väärtus - aga me ei saa ära unustada, et Instagram on lihtsalt äpp.

See, mida inimene on tegelikult sisemiselt väärt, on tegelikult põhipoint.

Sa oled ilus naine, kas sul aastate jooksul on hulle fänne ka olnud?

Mul on küll hulle fänne ja osad neist on üsna ohtlikud. Igasuguseid ähvarduskirju on mulle tulnud. See on hästi tavaline, et kirjutatakse meeletult pikki esseesid, et keegi tunneb, et ta on sinuga hingesugulane ja sellised asjad ja siis nad saavad vihaseks, et sa ei vasta.

See on ju väga kurnav. Kuidas sa tegeled sellise asjaga?

See on kurnav, aga ma olen hästi edukalt õppinud kasutama seda bloki nuppu. See on üks hästi hea nupp. Varem arvasin, et kõik väärivad sõnaõigust, ise seeläbi salaja kannatades, lastes igaühel kommenteerida.

Nüüd ma ikkagi ei lase ja kustutan inimeste kommentaare ära, kui nad on õelad ja panen neile blokid peale. Ma ei soovi sellise energiaga üldse tegeleda.

Räägime raamatust ka - mis hetk see oli, mil sa mõistsid, et soovid üllitada raamatut?

Ma arvan, et umbes poolteist aastat tagasi tuli see tunne ning eelmisel suvel kirjutasin ma selle täiesti valmis ja seda kahes keeles.

Selle raamatuga on äge see, et kui ma teen muusikat või visuaali, siis sellega käib kaasas teatav pinge, sest ma olen perfektsionist, aga selle raamatu puhul oli hinge kutse nii tugev seda kirjutada.

Ma põhimõtteliselt nutsin ja värisesin pool aega, kui ma seda kirjutasin, sest ma tundsin, et see toob nii paljudele naistele rõõmu. See missioonitunne ja hästi tugev tunne oli kogu aeg peal. Ma ei pidanud end kordagi sundima, see justkui iseenesest lõi ennast.

Selle raamatu sünni juures on väga suur osa sinu lahkuminekul. Kas hirmutav ei olnud ennast nii haavatavana näidata, end nii alasti kiskuda?

Jah, see on ka nagu mingisugune selline asi, et kui ma elan metsas ja tegelen endaga süvitsi, siis ma jõuan lõpuks selleni, et autentne olla ongi see, mille poole me püüdleme, aga mida on vahel raske teha. Eriti, kuna me elame fassaadide maailmas.

Kõik nagu esitlevad seda highlight real'i oma elust ja seepärast jääbki vahel selline tunne, et kõigil on kõik nii hästi.

Mul endal, kes ma arvan, et ma elan väga huvitavat elu on nii, et kui ma vahel scroll'in sotsiaalmeedias, hakkan end nii halvasti tundma, et issand, ma olen nii kole ja ma ei reisigi kuskil - kõik sellised inimlikud hirmutunded hakkavad tulema ja siis sa mõtled, et mis siis nagu teistel inimestel veel on?

Ma arvan, et on värskendav olla haavatav ja see lihtsalt pakub inimestele lohutust ja tuge näha, et ka teistel inimestel on raskeid aegu ja need rasked ajad on ületatavad.

Kerli Kõiv.

FOTO: Jörgen Paabu

Ma olen endaga nii palju tööd teinud, et mind ei huvita enam, mida keegi arvab ja sellepärast on mul ka lihtne olla haavatav, sest keegi ei saa minult midagi otseselt ära võtta.

Jah, ausad väljaütlemised kindlasti tekitavad reaktsioone, aga see ei ole asja point. Asja point on olla oma kehas, oma elus täielikult kohal. Öelda seda, mida sa tegelikult mõtled ja lihtsalt olla sina isa. See on see, kes mina olen praegu, kõikide vigade, murede ja rõõmudega.

Su raamat kannab nime «Haavatud jumalanna paranemispäevik: 30 päevaga tallamatist supernaiseks». Räägi, kuidas saada tallamatist supernaiseks? 

Seal on igasuguseid erinevaid nippe, aga mina lihtsalt ühel hetkel vaatasin ennast, et appi, mis narts ma olen ja minust oli saanud selline basic bitch, kes istus teiste naiste Instagramides ja mõtles, et kellega minu mees kuskil on ja kellel on äkki pikemad jalad ja siis ma mõtlesin, et appi, kui piinlik! 

Siis ühel hetkel tulin ma päriselt ise sellest suhtest ära ja nagu ma oma raamatu teises peatükis soovitan - blokeeri ära tema number, blokeeri ära tema e-mail, lihtsalt blokeeri end valuallikast. 

Nagu excuse me, kui keegi tuleb sind lörtsima, siis tegelikult on nii, et okei, jorss, pane oma asjad kokku, sest ma avan sulle praegu siin mingeid kosmilisi väravaid ja sa ei saa üldse asjast aru.

Seejärel hakkasingi tasapisi kohtlema ennast hästi - kui mina oleksin enda elu kõige olulisem inimene, kuidas ma kohtleksin enda elu kõige olulisemat inimest.

Tihtipeale on meil lihtsam armastust teistele inimestele jagada kui iseendale, et kui keegi tuleb külla, siis paned kõige ilusama serviisi lauale, aga miks ma endale ei pane, kui ma üksinda olen?

Hakkasin tegema endale mõnusaid õhtusööke, hakkasin lubama endale massaaži, poputust, mida kõike vaja oli. Ärkasin hommikul üles ja tegin ennast ilusaks, kuigi öösel töinasin, ikkagi tegin end ilusaks - panin ilusad riided selga, tegin soengu pähe, läksin välja, läksin trenni.

Hakkas enesehoolitsuse aeg ja ma leidisin iga päev ühe asja, mida saaksin teha näiteks oma karjääri jaoks. Lihtsalt selline enese fookusesse tõstmine ja poputamine.

Kas sinu arvates elavad naised südamevalu raskemini läbi?

Ma ei tea, kas nad elavad seda raskemini läbi, sest hästi palju on ju öeldud seda, et mehed on õrnemad kui naised. 

Ma olen seda arutanud ka oma ühe hea sõbraga, kes on üsna teadlik mees ja tema ütles, et põhjus, miks meestel on kohati selline raev sees, ongi selles, et neile ei ole õpetatud, kuidas oma emotsioone protsessida.

Naised saavad kokku, keeravad end kerra, võtavad veini, räägivad end tühjaks, nutavad ja teised lohutavad, aga mehel justkui ei ole seda kellegagi teha. Nii, nagu ma olen juttudest aru saanud. 

Ühiskonnas ei või mees olla nii õrn ja haavatav ja ta ei või seda ka välja näidata, see ei ole nii sotsiaalselt aktsepteeritav kui naiste puhul. Võib-olla sellepärast tundub, et nad elavad seda kergemalt läbi, aga ma ei usu.

Kirjelda mulle jumalannat?

Jumalanna teab, et ta on manifestor, et kõik, mida ta suudab välja mõelda, suudab ta ka magnetiseerida oma ellu. Ta suudab teha kõike ja jumalanna teab enda väärtust, vaatamata sellele, mida talle tagasi peegeldatakse. 

Kerli Kõiv.

FOTO: Jörgen Paabu

Mis teeb ühest naisest jumalanna?

Naine on juba sündinud kõikide nende vooruste ja potentsiaaliga, aga me nagu unustame selle ära. Me sünnime maailma, kus võib-olla meie vanemad ei oska meid armastada, sest nende vanemad ei osanud neid armastada.

Ma hakkasin tundma, et appi, ma tahan kohe sünnitada.

Siis pidev meedia pommitamine, mingisugused reklaamid ja kõik see, et antakse mingisugust informatsiooni nii palju, et ühel hetkel pole sul vaja rohkem juurde õppida, vaid sul on vaja kõik see ära unustada ja minna iseendasse.

Kas kõik Eesti naised on jumalannad?

Ma arvan, et kõik naised on jumalannad ja kõik mehed on jumalad. Meis kõigis on see alge ja potentsiaal olla iseenda meister. Olla enda mõtete ja tunnete valitseja ja tunda end läbinisti ja olla autentselt sina ise. 

Kuidas tüdrukutirts Kerlist sai Naine suure algustähega?

Aitäh, väga armas kompliment. Ma arvan, et hakkasin tegelema selliste teemadega, et mida üldse tähendab olla naine ja tunnetama üldse mingeid õrnemaid energiaid, kolm aastat tagasi, kui ma läksin metsa. 

Lihtsalt öeldult on meesenergia selline, mis eendub ja naisenergia selline, mis taandub. Meesenergia on selline, mis teeb ja naisenergia on selline, mis on. See ei ole nii, et ainult mehel on meesenergia ja naisel naisenergia - see on yin ja yang energia.

Meesenergia on see, mis läheb ja lammutab, ehitab, teeb, läheb-läheb-läheb ja ma elasin tegelikult terve oma elu sellises energias, sest minu jaoks oli hästi oluline saavutamine ja olla hästi hea selles, mida ma teen. Minu identiteet oli see, mida ma teen, mis on  ka meesenergia üks printsiipe. 

Naisenergia on aga see, mis lihtsalt tantsib ja see läheb hästi õitsema siis, kui sul ei ole mingit graafikut. Kui sa saad mõnusalt ärgata hommikul, panna küünlad ja mõnusa muusika - see on selline voolav ja kohaloleku energia.

Mina lihtsalt ühel hetkel vaatasin ennast, et appi, mis narts ma olen ja minust oli saanud selline basic bitch, kes istus teiste naiste Instagramides ja mõtles, et kellega minu mees kuskil on.

Alguses, kui ma läksin metsa, siis hakkasin metsas jalutamas käima ja istusin seal, ise mõeldes, et peaksin midagi tegema, kuni jõudsin arusaamani, et ma ei pea kogu aeg midagi tegema.

Ma teen, aga siis ma ka olen võrdväärselt. Minu jaoks polnud see olemine mingi teemagi, sest ma kogu aeg tegin, mul ei olnud mitte ühtegi vaba päeva.

Mingisuguse eesmärgi nimel ma kogu aeg rühkisin ja siis, kui läksin loodusesse, hakkasin hästi ühenduma oma naisenergiaga ja hakkasin aru saama, et ma võin ka pikad päevad lihtsalt olla. 

Ma ei pea kogu aeg mingit armastust ära teenima või midagi tegema, et olla täisväärtuslik. Siis hakkaski rohkem tekkima sellist voolavust ja rahu, ma hakkasin tundma, et appi, ma tahan kohe sünnitada. Kohe hakkasin ka mingeid kõhutantsu kostüüme kandma ja juukseid lokitama. Kõik see õrnus ja rahu ja selline voolavus hakkas mu ellu tulema.

Kerli Kõiv.

FOTO: Jörgen Paabu

Kas me võime siis öelda kaudselt, et Eesti metsas said sa naiseks?

Jah, võib küll öelda. Minu jaoks oli see hästi suur muutus. 

Mis on Eesti naise kõige suurem puudus? 

Puudus... Ma arvan, et üleüldse kõigi maailma naiste kõige suurem puudus on see eneseväärtustamise koht, mis on ju ka järjekordne sotsiaalne programmeering, et meile kogu aeg näidatakse, et me pole piisavalt ilusad ja mida teist ja kolmandat. 

Ma olen küsinud mõnelt mehelt, et mida tema otsib naisest ja siis üks mees hakkas mulle rääkima mingisugusest nina ja suu vahelisest kaugusest, mida ta otsib ja milline see naine peab olema. 

Ma ütlesin sellele mehele kohe, et ma ei tutvusta sulle ühtegi oma sõbrannat, sest sa ilmselgelt ei saa absoluutselt aru, mis on naise väärtus. Kui sul on naine kodus ja sa oskad oma naise eest hoolitseda,  siis sa oled nagu kuningas ja kui sa oskad teda veel väestada, siis on naine nagu oraakel. 

Esiteks ta on nii tundlik, tal on kõikidele sinu probleemidele vastused, ta tunnetab asju palju sügavamalt, ta on rohkem kohal. Naine toob õnne ja naine manifesteerib. Eriti Eesti naine veel, me oleme selline nõiarahvas. 

Ma ei pea kogu aeg mingit armastust ära teenima või midagi tegema, et olla täisväärtuslik.

Kui sul on selline naine kodus, kes tegelikult nõiub ja võlub sulle päev otsa ja hoolitseb ning armastab, siis kui sa ei oska seda naist hinnata ja väestada, siis jääd sa tegelikult nii paljust ilma.

Ma arvan, et naise kõige suurem puudus ongi see, et ei olda teadlik sellest väest. Nagu excuse me, kui keegi tuleb sind lörtsima, siis tegelikult on nii, et okei, jorss, pane oma asjad kokku, sest ma avan sulle praegu siin mingeid kosmilisi väravaid ja sa ei saa üldse asjast aru.

Mis on Eesti naise kõige postiivsem külg?

Eesti naised on hästi «päris» ja Eesti naised saavad kõigega hakkama. Näiteks Ameerika naistega võrreldes - nad on natuke vingatsid, aga Eesti naine ei ole üldse vingats. Eesti naine saab kõigega hakkama.

Millised plaanid on sul tulevikuks?

Kõik tahavad kogu aeg, et ma teeksin mingi hullu plaani ära. Mul on igasuguseid plaane tegelikult.

Juba pikemat aega on mul käsil ka ühe lasteraamatu kirjutamine, mis on jälle selline, et ühel hetkel, kui tekib mingisugune korralik auk, siis ma lendan kuskile üksikule saarele ja kirjutan selle lihtsalt valmis.

Siis tuleb uut muusikat ja ma olen väga excited, et ehitada üles uus lavasõu, mis oleks täielik teatraalne kogemus, mitte nagu lihtsalt kontsert. See on selline pidev areng. 

Kõige mõnusamad ajad on need, kus ma saan loominguliselt areneda nii, et ma ei pea mingiks kindlaks kuupäevaks seda kõike valmis tegema. 

Ma ehitan ise set'e, teen ise kostüüme. Kõik see pidev materjalide tundma õppimine, käeline tegevus ja see, et kogu aeg ideed arenevad ja kasvavad, piirid kogu aeg avarduvad.

Võib-olla ühel hetkel hakkan tegema mingeid filme, lavastama. Lihtsalt selline järgin seda, mis minus kõige tugevama kõhutunde tekitab ja lihtsalt olen.

See võib tekitada inimestes ebamugavust, mis on ka «Shadow Works» albumi kogu sõnum - tuua pinnale inimeste varjuküljed ja panna nad sügavuti endasse vaatama.

Millal me saame sind laval näha?

Ma arvan, et kevade poole.

Kerli Kõiv.

FOTO: Jörgen Paabu

Aga su uus muusika - mida sa selle kohta rääkida saad? Ma saan aru, et erinevatel ajastutel on meil väga palju Kerlisid olnud. Kirjelda meile seda Kerlit, kellest kuuleme uuelt albumilt? 

See album on minu jaoks väga-väga-väga exciting. Üleüldse kogu see uus ajastu, see jumalanna teema, mis läheb tegelikult ka väga sügavalt inimese varjupoolele - selline autente valu, nõrkus, inimlikkus. 

Minu plaadi nimi on «Shadow Works», mis on siis varjutöö ja mis õpib tundma seda, et kuidas ma tavaliselt kirjutan hästi väestatud kohast muusikat, isegi, kui ma ise olen olnud nõrk.

Uus album «Shadow Works»

Kerli Kõivu uus singel «Savages» albumilt «Shadow Works» .

Jörgen Paabu

30. novembril ilmub uue plaadi pealt esimene singel «Savages», millele on juba ka muusikavideo filmitud. 

«Ma tunnen end kunstnikuna praegu hästi julgelt ja see visuaal, mida me just filmisime on ka kõige julgem visuaal, mida ma kunagi teinud olen. See võib tekitada inimestes ebamugavust, mis on ka «Shadow Works» albumi kogu sõnum - tuua pinnale inimeste varjuküljed ja panna nad sügavuti endasse vaatama,» sõnab Kerli Elu24le.

Kerli uut plaati on võimalik tellida alates 30. novembrist.

See uus kunst ja muusika läheb ja täitsa mugavalt istub selles pimeduses ja räägib sellest pimedusest. Seal on muusikat, mis on kirjutatud nõrgast kohast ja ka sellisest kohast, mis on inimeste jaoks varjuküljed. 

See uurib seksuaalsust, sõltuvust, nõrkust, kaotust - kõike. Ma tunnen end kunstnikuna praegu hästi julgelt ja see visuaal, mida me just filmisime on ka kõige julgem visuaal, mida ma kunagi teinud olen. See võib tekitada inimestes ebamugavust, mis on ka «Shadow Works» albumi kogu sõnum - tuua pinnale inimeste varjuküljed ja panna nad sügavuti endasse vaatama.