VAHUR JOA INTERVJUU: Kas sa Deanabananat tead? Lugu Eesti kaunitarist, kes hülgas modellinduse ja hakkas juutuubis tegusid tegema

Eesti sotsiaalmeedias teeb juba mõnda Deanabanana nime all ilma 24-aastane Deana Noop - ettevõtlik ja sihikindel noor naine, kelle minevik on justkui Ladina-Ameerika seebiooper. Ja juba esimesel kohtumisel suudab ta sind rabada.

Mul oli au Deanaga (24) kohtuda Tartu uues kaubanduskeskuses Kvartal. Mul ei ole võimalus enda kodulinnas palju intervjuusid teha, seega, kui mul avaneb võimalus mõne põneva inimesega Tartus kohtuda, siis see on ääretult positiivne.

Ma ei olnud enne meie intervjuud Deanaga kunagi kohtunud. Ma ei teadnud, mis inimene see on, keda ma olin siiamaani vaid ühel korral enne MyHits Awardsi televiisorist näinud.

Deana, kes kandideeris MyHits Awardsil aasta influencer’i auhinnale, jõudis kohale täpselt kokkulepitud ajal. Ja esmamulje temast ... oli uskumatu. Deana on ülimalt pikk ja tema pikad blondid juuksed tõmbavad ka kõige rahvarohkemas kohas tähelepanu. Kui lisada veel roosa karvane kasukas, mis tal kohtumise ajal seljas on, saabki kokku ühe ääretult ilusa naise, kelle välimus ei jää kellelgi märkamata.

Me istusime Deanaga Vapiano restorani nurgalauas. Me ei söönud ega joonud midagi ja see andis mulle võimaluse kuulata, mida Deana mulle oma elu kohta pajatab.

Rahvarohkes restoranis, kus inimesed meie ümber jutustasid ja masinad üürgasid, jätkus mul tähelepanu vaid talle.

Deana Noop Foto: Kristjan Teedema

Kust sa pärit oled?

Elvast.

Mis sind Tartusse tõi?

Mu vanemad töötasid siin. Ja see on Elvale nii lähedal, et me pidevalt käisime siin. Alati, kui pidime poodi minema või midagi, siis tulime Tartusse, kuna see oli nii lähedal. Gümnaasiumis kolisin siia ära.

Kuidas sa kirjeldaksid enda lapsepõlve?

Hmm, mis ajani on lapsepõlv?

Ütleme teismeea lõpp, 16 või 17.

See oli kiire. Kui ma olin 13, siis ma hakkasin modellindusega tegelema. Ma läksin muusikakooli, kui ma olin kuueaastane. Kooli kõrvalt käisin peale muusikakooli veel trennides. Mul oli hästi kiire lapsepõlv. Aga tore. Ja arendav, ma arvan. Ma olen paljut proovinud ja teinud.

Mida sa muusikakoolis õppisid?

Peaeriala oli flööt ja kõrvale pidin klaverit õppima. Hiljem hakkasin muusikakooli kõrval soololaulmises käima. Mitte siis muusikakoolis, vaid eraldi laulustuudios.

Kas sa praegu ka laulmise ja muusikaga tegeled?

Kodus (naerab). Kodus laulan. Aga mitte avalikult. Väiksena tahtsin mingi aeg isegi lauljaks saada, aga mul on üks probleem: ma ei julge esineda. Et vist ei lähe läbi.

See ei klapi kuidagi tõesti. Sa mainisid, et sa hakkasid 13-aastaselt modellindusega tegelema. Kas seda võikski sinu esimeseks töökohaks pidada või oli enne seda veel midagi?

See oli kusjuures seesama suvi, kus mul oli esimene päristöö. Ma läksin isa juurde tööle. Seal oli minu ülesandeks tühje pudeleid kastidesse tõsta.

Kus see oli?

A. Le Coqis.

Siinsamas Tartus?

Jah. See oli suvetöö. Kuu aega, umbes neli-viis nädalat. Vanemad vist arvasid, et mul oleks aeg pärismaailma näha ning tööga kokku puutuda ja midagi selle vastu mul polnud. Kohe pärast seda hakkasingi modellindusega tegelema ja sellest sai pikaks ajaks minu töö.

Kuidas sa modellindusega algust tegid? Kas peretuttavad kutsusid või kuidas?

Ei, mulle kirjutati Rate’i.

Rate’i?

Mulle kirjutati kaks või kolm korda enne, kui ma ise vastasin. Mõtlesin, et see on nali, sest ma ise ei mõelnud sellel ajal, et ma modellimaterjal oleksin. Lõpuks ma vastasin. Rääkisin ka vanematele ning nemad uurisid edasi, et kelle ja millega täpselt tegu on. Tuli välja, et see oli päris asi, polnudki nali. Juba umbes nädal hiljem saime esimest korda agentuuriga kokku. Nad viibisid ajutiselt suvel Pärnus, nii et sõitsime sinna kohale.

Mis modellitöö see oli? Kas see oli riided kuskil ajakirjas?

See polnud konkreetne töö, vaid sõlmisime agentuuriga lihtsalt alustuseks lepingu. Läbi agentuuri hakati hiljem töid pakkuma, milleks olid näiteks pildistamised, show’d ja muu selline. Ka välismaal teiste agentuuridega pikaajalisem töötamine toimus nende kaudu.

Kui kaua sa modellindusega tegelesid? Või töötad sa siiamaani sama agentuuri all edasi?

Aga viimane kord, kui ma agentuuri alt töötasin, siis ma olin 19 või 20. Ma ei tea. See oli ülikooli esimene aasta, kui mul oli viimane pildistamine läbi agentuuri. Ma isegi ei mäleta kellele.

Kas sulle modellitöö meeldib?

Oleneb, mis tööga tegu on, aga kui sa oled 14 ja lähed üksinda välismaale, siis see oli kohati päris hirmutav.

Deana Noop Foto: Kristjan Teedema

Kas reisimine on hirmutav või nende inimestega koostöötamine?

Praegu on telefonid, kus saab GPSi abil teed leida, aga ma pidin üksinda kaardiga ringi liikuma. Välismaal töötades kohtasin igasuguseid inimesi. Ütleme nii, et see ei olnud alati kõige ohutum. Kui sa nii noor oled, siis võib-olla ei oska end nii hästi hoida ka kui vaja oleks.

Nii noorena üksi välismaal hakkama saada on hirmutav, kuid teadsin juba siis, et paljud ei saa seda võimalust, ja selle tõttu pidin sellest kinni haarama. Alati 100 protsenti ei tahtnud, aga ma teadsin, et see on võimalus ja ma pean seda kasutama. See oli kindlasti kohati hirmutav ja stressirohke.

Pikemaid välisreise võtsin ette ainult suvel, kuna kooli ajal mul pikemalt puududa ei lubatud. Vanemad ei lubanud. Aga lühemaid töid tegin ikka ja alguses veel päris tihti, nii et puudumisi oli väga palju. Kooli kõrvalt oli selle tõttu hästi raske. Ma ei olnud selline inimene ka, kes oleks viitsinud iseseisvalt suures mahus õppida. Mulle sobis pigem tunnis rohkem kuulata ja iseseisvalt vähem teha.

Milline oli sinu lapsepõlve kõige helgem mälestus?

Ma ei oska konkreetselt öelda, aga mulle meeldivad jõulud. Mulle siiamaani meeldivad. Meil on alati samasugused traditsioonid, et me sööme, siis lähme surnuaeda ja siis tulevad kingitused.

Kas sul on reisides või lapsepõlves olnud mõni seik või traumeeriv olukord, mis on sulle kuidagi eriliselt mõjunud?

Õnneks ei. Võib-olla kui keegi ära on surnud, siis see on muutnud mõtteviisi või pannud asju teistmoodi hindama.

Kas sa oled kunagi haiglas olnud?

Jah. Ma tegin selle kohta ka video. Ma läksin kunagi kinno ja kui ma sealt välja kõndisin, siis tuli epilepsiahoog peale. Mul küll ei tuvastatud epilepsiat, aga kuidagi teisiti seda seletada ei osatud.  Ma ei tea, millest see tingitud oli, aga mul oli kehas mingit ainet täitsa null.

Ma olin viis päeva lastehaiglas, kus mulle uuringuid tehti. Ma käisin siis põhikoolis, selle lõpus. Tol suvel ma ei käinud mitte ühelgi reisil. Ma hakkasin nii kartma.

Mulle öeldi haiglas, et selliseid asju võib juhtuda korra võiks kaks elus. Ma ei tea, mingil põhjusel mul mingit ainet ei olnud veres. Võib-olla sõin liiga ebatervislikult. See oli suvevaheaeg, olin sellel päeval ainult popcorn’i ja šokolaadi söönud, kuid ainult sellest ka nii juhtuda ei saa. See on minu jaoks siiamaani üks suur müsteerium. Kuna põhjust välja ei selgitatud, kartsin aastaid, et see võib uuesti juhtuda. Juba iga väiksem pearinglus ajas hirmu nahka, mis meeletult pulssi tõstis ning enesetunnet veelgi halvendas. See oli nagu nõiaring. Lõpuks õppisin, kuidas rahulikuks jääda ning enam mul sellist tunnet pole. Ka epilepsiahoogudega pole õnneks rohkem kokku puutunud.

Aga näiteks kooli ajal? Kas ja kui palju sa koolikiusamisega kokku puutusid?

Mitte väga. Elvas ma olin esimesest kuni üheksanda klassini samade inimestega. Ja tegelikult juba lasteaias olid paljud sõbrad tulevikus minuga ühes klassis. Meil oli väga tugev sõpruskond. Isegi siis, kui keegi ütles midagi halvasti, siis sõbrad kaitsesid. Mitte et seda palju oli, aga … üks seik oli. Mul tuli just Musta Leiva reklaam välja, kus ma muuseas puuks muutusin. Üks koolikaaslane hakkas korraks norima, aga klassiõde ütles, et ta on vähemalt reklaamis, mida sa ajad (naerab). Aga muidu meil väga kiusamist ei olnud. Algklassides oli üks klassivend, aga ta ei kiusanud mind. Ma olen alati olnud selline, kes seisab iseenda eest. Isegi praegu, kui keegi ütleb mulle midagi halvasti, ja ma enda eest seisan, siis nad lõpetavad. Ma olen selles mõttes väga tugev.

Reisimiste ajal ka probleeme ei olnud. Kõik läks enamjaolt hästi. Kunagi ei tea, mis kliendiga sa koos töötad, tihti ei kohelda modelle inimlikult. Vahet ei ole, et kingad on jalad täiesti veriseks hõõrunud, suva, kõnni edasi. Ei huvita. Vahet ei ole, et meie kõige väiksem suurus pükse sulle jalga ei lähe. See on sinu süü – sa oled paks.

Kui sa oled nii noor ja veel loomulikult alakaalus ning sulle öeldakse paks, siis see on imelik.

Ja need on sinu isiklikud kogemused?

Jah. Ma arvan, et mitte ainult minu, vaid ka teised on seda kogenud ja mitte vähe. Selline kohtlemine on selles äris väga tavaline.

Kuidas sa selle kriitikaga hakkama said? Elasid sa seda raskelt üle?

Mul ei ole kunagi olnud suurt soovi modell olla, aga kuna mul oli see võimalus, siis ma tegin seda. Aga võib-olla ma oleksin end kuidagi piinama hakanud, kui mul oleks see soov olnud. Õnneks ei läinud nii. Mul oli võimalus seda teha, mitte et ma ise oleksin seda nii tahtnud. Kui ma noorem olin, siis ma just ei tahtnud olla pikk ja peenike. Ma tahtsin olla …  kogukam. Minu iluideaalid ei läinud võib-olla kokku modelli iluideaaliga.

Aga mida sa teed sellised olukorras, kui klient ütlebki sulle, et sa oled paks?

Issand, mul oli Soomes üks show, ma ei ütle, mis see oli, aga see kleit seal oli mulle hoopis suur. See lihtsalt vajus mul seljast täiesti põrandale maha. Me ei teinud enne proovi ka, kuigi me terve päeva niisama istusime. Me ei teinud enne proovi ja kui ma hakkasin lavale minema, siis ma nägin, et kui ma hoian käsi kehast eemal, siis kleit lihtsalt kukub alla. Ja siis disainer ütles mulle, et ma olen kole ja ta ei taha mind enda show’sse. Täpselt enne seda, kui ma pidin lavale minema. Ma jätsin show pooleli ja läksin nutma. Ja see oli veel minu sünnipäeval.

Ma ei tea, kes see disainer oli, aga kui me meikarite ja teistega terve päeva istusime ja veetsime toredasti koos aega ja siis tema tuleb sisse, siis õhkkond kohe muutus. Kõik olid vait. Keegi ei julgenud rääkida, sest ta lihtsalt oli õudne. Selle peale, kui ta mind show’st välja viskas, ütlesid teised, et pole hullu, ta ongi selline. Nüüd ma muidugi ei läheks selle probleemiga kellegi juurde, vaid hoiaks kleiti kuidagi kinni. Aga siis ma tahtsin saada kinnitust selle kohta, kas ma ikka võin nii minna, kuid mind visati lihtsalt välja.

Nüüd natuke sinu perest. Millega sinu vanemad tegelevad?

Mu ema on ühes ettevõttes juhiabi. Ja isa on A. le Coqis juhataja.

On sul õdesid-vendasid?

Noorem vend.

Millega tema tegeleb?

Ta on praegu Tartu Ülikoolis ja õpib ITd. Ta on hästi tark. Mu isa ja vend on üldse mõlemad reaalainete inimesed, mõlemad väga-väga targad. Aga mina olen rohkem emasse. Loomulikult on ta samuti tark, kuid meile sobivad pigem humanitaaralad. Ei meeldi mulle väga matemaatika ja sellised asjad. Ma pigem kirjutan ja räägin ja monteerin.

Deana Noop Foto: Kristjan Teedema

Kui sa end kõrvalt vaatad, või on äkki keegi teine sulle seda öelnud, siis mis on sinu parim omadus?

Ma arvan, et olen selline, kellele teised saavad loota. Usaldusväärne. Minule saab alati loota. Kui ma midagi luban, siis ma teen. Kui ma ütlen, et ma tulen, siis ma tulen.

Mis on sinu kõige halvem omadus?

Ma olen hästi äkiline, lähen kergesti stressi ja olen kogu aeg ärev. Ma tahan, et ma oleksin rahulikum ega muretseks nii palju.

Aga millest see võib tulla? Miks sa ärevil oled?

Ma lihtsalt olen nii äkiline ja ei mõtle otsuseid läbi ja tahan alati kõike kohe ja praegu. Ma olen ka hästi spontaanne. Need on küll tegelikult kaks eri asja, aga need käivad minu puhul kokku.

Millal sa YouTube’iga tõsisemalt tegelema hakkasid?

Kui ma olin ülikoolis, siis mul ei olnud üldse aega teha. Mul küll oli ingliskeelne kanal, aga ma postitasin sinna vist kolm korda poole aasta jooksul. Ja siis tuli suvi ja ma postitasin hästi palju videoid. Aga arvan, et umbes siis, kui mul kool ära lõppes (kevad, 2018), siis tegin ka eestikeelse kanali, millega hakkasin rohkem tegelema, sest mul oli aega. Ja sellega läks hästi ja ma sain motivatsiooni juurde.

Mis sa arvad, mis inimestele sinu kanali juures kõige enam meeldib?

Mina. Nad tulevad mind vaatama (naerab). Ma arvan, et mu videod on meelelahutuslikud. Kui vaatan oma vanu videoid, siis mõtlen küll vahel, et issand jumal, kes see viitsis seda vaadata. Aga praegu ma teen kõike, et see oleks võimalikult meelelahutuslik. Ma üritan inimesi naerma panna. Kui neil on halb päev või mure, siis nad saavad minu videoid vaadata ja kõik korraks unustada. See on ka see, mida mina ise juutuuberitelt ootan.

Samas, see on see hetk ka, et … juutuuberid on tegelikult täiesti tavalised inimesed ja nendega on kergem samastuda kui mõne muu tuntud inimesega.

Kas sa paned endale YouTube’is olles mingi maski ette, oled seal kinnisem? Või äkki hoopis avatum?

Ma pigem kaitsen inimesi enda ümber ja räägin rohkem iseendast kui näiteks oma elukaaslastest või vanematest. Nemad ei ole avalikkuse tähelepanu endale valinud ja neid ma väga ei näita ja neist ei räägi. Ma otseselt ei peida neid, aga keskendun videotes pigem endale kui inimestele mu ümber.

Ja ma ei ütleks, et ma olen erinev, aga kui päriselus saab olla vabalt ja lihtsalt, siis YouTube’is peab olema ergas ja kogu aeg kohal. Eks ma üritan videotes ka võimalikult humoorikas olla, rohkem kui kaamera taga.

Kes olid sinu eeskujud, kui sa noorem olid?

Eks ma ikka fännasin lauljaid, selliseid popstaare. See oli veel see aeg, kui ma tahtsin ka ise laulja olla, kuigi kartsin esineda.

Minu jaoks oli põhiline Britney Spears. Ta oli kõige suurem popstaar. Ma siiamaani jälgin teda ja olen väga kursis tema eluga.

Tal oli umbes kümme aastat tagasi meltdown. Siis ta kadus pildilt ära natukeseks ajaks.

Kusjuures see oligi aeg, mil ma hakkasin tema fänniks. Ma olin nii väike, vist 12 siis.

Kas sa loed end praegu avaliku elu tegelaseks?

Mulle ei meeldi enda kohta nii öelda. Aga avalikkus on mulle viimasel ajal rohkem tähelepanu pööranud.

Deana Noop Foto: Kristjan Teedema

Kas sind tuntakse tänaval ära?

Jah, aga need on teatud inimesed, minu auditoorium, ehk siis enamasti natuke nooremad. Need, kes minust rohkem välja teevad, ongi just alaealised. Nooremad kui 20, teismelised. Vanemad, isegi kui nad tunnevad mind ära, siis nad püüavad end rohkem vaos hoida. Väiksemad näitavad lihtsalt oma elevust rohkem välja.

Nemad siis moodustavad sinu vaatajaskonna demograafia?

Enamik on kusjuures 18–24. Siis järgnevad 25–35 ja alles siis tulevad need väiksemad. Nemad on need, kes kõige intensiivsemalt fännavad. Kuigi mitmel korral on nii olnud, et lapsevanemad kuskil hõikavad oma lapsele, et näe, Deanabanana. See on naljakas.

Ja kuidas selline avalikus kohas äratundmine sulle meeldib?

Kui keegi tuleb heade kavatsustega, siis on tore.

Mida nad sinu käest küsivad? Kas nad tahavad pilti teha?

Pilt on kõige tavalisem. Autogrammi küsitakse vähem, tavaliselt siis, kui on mingi spetsiaalne üritus, kus jagatakse mingeid plakateid ja sinna saab anda. Aga seda ei ole palju. Pildid on põhilised. Paljud tahavad lihtsalt tere öelda ja teada anda, et vaatavad mu videoid. On ka neid, kes räägivad pikemalt sellest, mida ma neile tähendan või kuidas mu videod nende elu on mõjutanud. See on hästi armas.

Kuhu sa YouTube’iga tahaksid edasi jõuda? Mis su sihid on?

Ma olen praegu ainult aasta aega teinud. Ma tahan, et mu kanal kasvaks. Juba praegu liigub see selles suunas, et juutuubereid võetakse tõsiselt. Telekas tehakse samamoodi, filmitakse ja monteeritakse. Ka meie teeme seda, aga me teeme seda ise ehk üks inimene vastutab kõige eest. MyHits Awardsiga oli juba näha, kuidas lauljad ja juutuuberid pannakse samale tasemele. See on positiivne, et juutuubereid nähakse kui mõjutajaid. Meil on väga-väga lojaalsed fännid. Ma arvan, et igal avaliku elu tegelasel ei ole seda. Sellepärast ongi meiega hea kasulik koos töötada ja lõpuks saadakse sellest aru.

Juba siis, kui ma ise sellega ei tegelenud, vaatasin seda kõrvalt ja tunnetasin juuutuuberite influentsi. Ka välismaa juutuubereid võetakse nüüdseks väga tõsiselt, kuigi veel paar aastat tagasi see nii ei olnud.

Sa mainisid, et sulle meeldib monteerida. Kas see võiks olla midagi, mida sa teha tahaks? Näiteks filmide või telesarjade juures?

Kui keegi kutsuks, siis ma kohe läheks, aga siiani pole seda juhtunud. Mulle hullult meeldib monteerida. Ma ei tahaks lõpetada. Isegi kui ma iseennast ei filmiks, siis ma tahaks ikka edasi monteerida.

Mis on sinu hobid? Millega sa tegeled siis, kui sa YouTube’iga ei tegele?

YouTube võtab väga suure osa ajast ära, aga ma käin siiamaani trennis, kuigi mul on selle aasta algusest põlveprobleemid ja ma ei saa enam nii palju käia. Vanasti oli küll, et ma tulin koolist, läksin trenni ja tegin videoid.

Mis trennis sa käisid?

Ma käisin rühmatrennides, aga nüüd enam põlve pärast väga mitte. Mul on ühe põlve kõhres konkreetne auk. Aga ma ei tea, kuidas, sest teine põlv on korras. See tuli nii ootamatult. Nüüd ei saa ma endistviisi trenni teha. Minult võeti nagu see üks asi ära, mida ma iga päev tegin.

Ma teen trenni praegu nii palju, kui ma saan. Ma käin kõhulihaste trennis, siis pean natuke füsioteraapiat tegema, aga kui figuurist rääkida, siis mul on head geenid ka. Trennis ei käinud ma selleks, et end vormis hoida, vaid see oli  pigem tegevuse pärast.

Hea vormi hoidmiseks tuleks püüda kõike teha mõistlikult. Ma söön kõike, mida tahan, kuid mõõdukalt. Ma söön salatit ja kana, kuigi mulle meeldib ka šokolaad ja McDonalds. Aga ma olen noor ka. Ma arvan, et kui ma vanemaks saan, siis pean rohkem toitumist jälgima.

Sa rääkisid, et sa käisid koolis samade inimestega, kellega lasteaias. Mida teile meeldis koolivälisel ajal koos teha?

Ma läksin kuueaastaselt muusikakooli nagu mu tolleaegne suur sõbranna. Käisime temaga koos trennides ka. Teiste sõbrannadega mõtlesime tantse välja ja laulsime. See oli siis, kui me päris väikesed olime.

Kas sinu muusikaline huvi piirduski sellega ja sa ei käinud lava peal?

Ikka käisin, sest kästi, aga vanemaks saades mulle ei meeldinud see. Värisesin liiga palju.

Lavahirm tuli mulle nii järsku, sest mulle väiksena meeldis nii esineda. Lasteaias see mulle meeldis. Ma tahtsin olla laval. Ma ütlesin, et pange mind teiste ette. Aga siis ma hakkasin muusikakoolis käima ja mul oli flöödiga mitmeid arvestusi ning mingi hetk mulle ei meeldinud enam. Ka koolis ei meeldinud mulle klassi ees esitlusi teha. Oleksin teadnud, et ajakirjanduses ja kommunikatsioonis nii palju esitlusi on, siis ma ei oleks läinud sinna. Ausalt. Ma ei oleks elus ees ennast seda läbi elama pannud.

Ma vaatasin Facebookist, et sa oled Tartu Ülikoolis õppinud ajakirjandust ja kommunikatsiooni. Kuidas sul nende õpingutega on?

Läbi.

Kas sa ise ei ole mõelnud meediavaldkonda tööle minna?

Mõnes mõttes tegelen meediaga, ma teen seda oma kanalil ja Instagramis. Kui mulle tuleks väga hea tööpakkumine, siis ma läheksin. Pigem mitte ajakirjandusse, vaid kommunikatsiooni, sest ma õppisin laiendatud kommunikatsiooni. Aga ma olen selle praegu kõrvale pannud ja tegelen sellega nii palju, kui ma sotsiaalmeedias teen.

Missugune see tööpakkumine peaks olema, mis sulle meeldiks?

See võiks olla seotud sotsiaalmeediaga või sisekommunikatsiooniga. Samas, pressi ees organisatsiooni esindamine mulle väga ei meeldiks, kuigi see oleneb organisatsioonist. Töö võiks olla ka selline, et ma saaksin selle kõrval YouTube’i teha. Kõik ettevõtted võib-olla ei oleks nõus sellega. Ja lihtsalt selline meeldiv seltskond ja tegevusvaldkond, mis mind kõnetaks.

Miks sa valisid endale selle eriala?

Ma õppisin aastakese inglise keelt, aga see ei pakkunud mulle piisavalt pinget. Ma oskasin gümnaasiumis kõige paremini inglise keelt. See oli minu lemmikaine. Kuid siis ma mõtlesin, mida ma teen sellega. Kas ma lähen õpetajaks? Ma ei tea. Kas ma lähen tõlgiks? Ma ei tea. Siis vaatasin teisi valikuid ja leidsin ajakirjanduse ja kommunikatsiooni. See oli minu jaoks megapõnev. See oli inglise keele vastand, sest seal oli pidevalt tegemist. Siis ma mõtlesin, et ma proovin seda. See oli põnev, aga oli raske.

Mis sul kõige rohkem ülikooli ajast meeles on?

Õppisin kogu aeg. Meil oli pidevalt rühmatöid ja asju. Mul on diivan katki sellest ajast, kui ma pidin kirjutama lõputööd, ning istusin nädalaid järjest igal hetkel, kui koolis ei viibinud, ühe koha peal ja kirjutasin. See on mul meeles.

Ja siis need Pulleritsu hommikud. Ma ei saanud öösiti magadagi. Seal oli nii, et kui sa hilined, siis ei lähe su kodutöö arvesse. Kui kolm nulli saad, siis oled läbi kukkunud. Ma nii muretsesin sellepärast ja see pani mind õppima. Seal on igaks nädalaks kontrolltöö ja kodune töö. Kontrolltöö ajal ei teadnud kunagi, mida ta küsib, sest alati oli sees küsimusi, mille vastused olid väikses kirjas kuskil lehekülje serval, ja ma niimoodi õppisin. Ja tööd läksidki megahästi, sest ma nii meeletult õppisin.

Kõik läks hästi, kuni eksamini. Tegin seal uudise kirjutamisel faktivea ning pidin selle tõttu eksami uuesti tegema.

Mulle meeldis intervjueerimise aine, mida andis Kadri Ugur. Ta oli hästi toetav ja kiitis mind alati. Alguses täiega kartsin seda ainet, aga kui ma läksin ise vabatahtlikult kaamera ette rääkima, siis läks hirm üle. Tuli välja, et aine oli tegelikult hästi lõbus. Minu jaoks vähemalt.

Miks sa seda ainet kartsid?

Räägiti, et iga intervjuud filmitakse, siis seda näidatakse teisele ja hiljem peavad kõik kriitikat tegema. Hiljem tuleb eksam samuti sama süsteemiga, aga kaameraruumis suurte kaamerate ja valguse all. Aga ma sain sellest üle ja tuli välja, et see oli palju meeldivam kui esitluste tegemine. Ma räägiks kaamera ees miljon korda enne, kui esitluse teen.

Kadri Ugur ka kiitis mind ja oli nii lahke. Ta ütles, et ma naeratan alati ja olen avatud ning sõbralik, mille tõttu mul ei saagi halvasti minna, isegi kui korraks sassi läheb. Ma ise juba tol ajal tegin YouTube’i kanalis ingliskeelseid videoid, aga keegi väga ei vaadanud neid. Mõni kursakaaslane küll vahel vaatas, aga nad pidasid seda YouTube’i teemat vist pigem imelikuks.

Kellega sa tahaksid tulevikus koostööd teha? Kas sa soovid ka intervjuusid tegema hakata nagu Brigitte teeb või teed üksi edasi?

Ma teeks ise edasi. Keskenduks pigem iseendale, kui kutsuks teise enda kanalile.

Sa  ei ole YouTube’is kaua tegutsenud, aga kas sa oled selle aja jooksul teinud suuremaid vigu, mida sa püüad edaspidi vältida? Mingi prohmakas, eksimus, äkki sa oled kogemata kellegi tundeid riivanud?

Ei, aga minu tundeid on riivatud, ja ma olen võib-olla seda liiga palju välja näidanud. Aga alguses ongi raske, kui kõik sulle korraga peale hüppavad. Ka kaastegijad. See ehmatabki ära. Ma ei saanud aru, mis toimub.

Deana Noop Foto: Kristjan Teedema

Kuidas sinu tundeid riivati?

Mingi periood oli, kus kõik tegid minust videoid. Mitte juutuuberid, keda kõik teavad, vaid kõrvalised inimesed, kes niikuinii teistest halvasti räägivad. Siis nad tegid minust videoid ja ma ei saanud aru, mida ma valesti teen. Nad kritiseerid iga jumala sõna, käitumist ja välimust.

Mida sa tegid, et sellest üle olla?

Ma lihtsalt ignoreerisin. Aga alguses oli raske. Ja paljud nende vaatajad läksid kriitikaga kaasa. Ma avalikult tunnistasin, et ma lasin end sellest mõjutada ja tagasi vaadates soovin, et poleks seda välja näidanud. Aga nüüd ma ei pööra sellele tähelepanu. Isegi kui ma näen mingit videot inimeselt, kes teebki teistest negatiivseid videoid, siis ma ei kliki selle peale ja märgin selle YouTube’is selliseks, et ma sama sisu tulevikus ei näeks. Vahel on ikka ahvatlus vajutada loo video peale, mille pealkirjas ja thumbnail’is, vaatavad vastu minu nimi ja nägu, aga kõige targem on neid siiski lihtsalt ignoreerida.

Sa mainisid enne oma elukaaslast. Ma eeldan, et te olete ikka koos, mitte ei ela niisama kokku?

Ikka, jah.

Kui väga on tema seotud sinu tegemistega YouTube’is? Sa küll ütlesid, et sa väga oma lähedatest ei räägi, aga kui palju tema sinu tegemistega seotud on?

Mitte YouTube’iga, aga Instagramiga küll. Ta teeb väga palju pilte minust. Ma näitan tema peal, kuidas ma tahan, et pilti tehakse, ja tema teeb minust samasuguse. Ta aitab mind. Ja kui me kuskil käime ja mind ära tuntakse, siis ta on vaikselt minu kõrval, kuigi mina pean oma tähelepanu ka teistele jagama. Eriti, kui me lähme kuskile sööma, siis on mul natuke halb tunne, kui ta korraks kõrvale jääb. Aga seda ei ole palju ja enamasti ollakse viisakad.

Kuidas tema suhtub sellesse tähelepanusse, mida sina saad?

Ma ei tea. Tal vist suht ükskõik. Ta ei ole sotsiaalmeedia inimene. Tal vist suht suva. Tema ise hoiab sellest kõigest eemale ja see, et mina saan tähelepanu, see teda väga ei häiri.

Arvad?

Jah. Ta oleks muidu midagi öelnud. Vist ei häiri. Ma arvan, et ta on õnnelik, et mul kõik läheb hästi. Ta on hästi toetav.

Kui kaua te olete koos olnud?

Seda on nii palju. Las ma arvutan … kohe saab seitse aastat.

Kus te kohtusite?

(Naerab) See on hästi naljakas lugu. Ma ei lasku detailidesse, aga ütlen, et läbi ühiste tuttavate.

Kas see oli pimekohtingu tüüpi või kuskil peol?

Ei. Minu parima sõbranna sõbrad suhtlesid tema sõpradega.

Ja siis sattusite kokku?

Jah. Aga ma pigem ei räägiks sellest pikemalt.

Kas tema suhe lõppes sinu pärast? Või sai sinu suhe otsa?

Ei, mitte midagi sellist. Me kumbki polnud suhtes. Aga … ma ei tea, kas ma räägin sellest. Mh, minu parimale sõbrannale meeldis tema ja tema parimale sõbrale meeldisin väga mina. Ja meie meeldisime üksteisele. Ja nii läks.

Kas sul tekkis sõbrannaga tüli sellepärast?

Mitte otsene tüli, aga võib-olla alguses suhtus ta sellesse negatiivselt. Ega ma kõige alguses, kui asjad veel kindlad polnud, ei julgenudki kellelegi rääkida, et me oleme koos. Ja just sellepärast, et see võib hõõrumist tekitada. Hiljem olid kõik osalised mõistvad. Me oleme nüüdseks nii pikalt koos ka olnud, et ma arvan, et see oli väärt seda.

Mis sulle oma partneri juures kõige enam meeldib?

Ta on selline rahulik, tasakaalukas. Kui mina olen hästi äkiline ja tahan kõike kohe, siis tema on rahulikum. Ta on hästi toetav ja hea inimene. Ta aitab teisi, tahab kõigile head.

Ja ta oskab kõiki asju. Ta oskab kõike parandada. Ta õppis ka ITd. Oskab tehnikaasju. Kasulik mees on.

Kus sa näed ennast viie aasta pärast?

Mm, ma ei tea. Ma loodan, et ma tegelen ikka sotsiaalmeediaga. Ma loodan, et see on veel rohkem kasvanud. Ma loodan, et mina olen nii inimese kui sotsiaalmeedia tegelasena kasvanud. Ma loodan, et ma olen õnnelik.

Viie aasta pärast, siis kui ma olen 29 … ma arvan, et ma abiellunud veel ei ole. Kui olen 30, siis abiellun.

Kuidas sa suhtud laste saamisesse? Kas sul on plaan tulevikus lapsi saada?

See on nii naljakas küsimus. Ma pean ise kõigepealt üles kasvama, suureks saama. Mul on koer, tema on mulle lapse eest. Ma arvan küll, et ma saan kunagi lapse. Kui ma kujutan ette, et ma olen vanem, siis ma näen küll, et mul on laps, aga lihtsalt mitte praegu. Kui ma olen 30 ja vanem, siis küll. Enne tahaks ise inimesena kasvada ja alles siis kedagi teist kasvatada.

Deana Noop Foto: Kristjan Teedema

Sellega meie intervjuu lõppes. Mul oli ääretult huvitav kuulata, kuidas Deana oma elu kirjeldas ja kuidas ta selgitas tehtud valikuid. Meie kohtumine oli küll üürike, kuid ma nägin, et Deanal on oma valdkonnas kindlasti ees suur tulevik, ja natukese õnne korral võib ta veel palju saavutada.

Deana on tubli, tark ja osav neiu, kes on viimaste aastate jooksul ääretult kasvanud ning tagasihoidlikust neiust on saanud paljude noorte tüdrukute eeskuju.

Jõudu ja jaksu talle tulevikuks!