/nginx/o/2016/11/03/6033625t1h1027.jpg)
/nginx/o/2018/11/24/11598193t1h030c.png)
«See on tuul» valmis kollektiivselt, täpselt nagu omal ajal Ilmar Raagi film «Klass», kus osalesid noored ise stsenaariumi kirjutamisel ja kus mitmed stseenid sündisid käigupealt ja improvisatsiooni korras.
TÄNA PÖFFil: kartmatult aus dokumentaaldraama söömishäiretest «See on tuul»
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«See on tuul» kaasautoriteks on noored 15–17-aastased neiud – tänu sellele on tegu erakordselt ausa filmiga teismeliste tüdrukute elust, kes maadlevad buliimiast või anoreksiast põhjustatud probleemidega, ja film võib kogu oma eheduses mõjuda lapsevanematele šokeerivalt.
«See on tuul» on paljastav portreelugu noorukite Alicia ja Carla toetavast sõprusest ning neid ühendavast heitlusest söömishäiretega. Täiskasvanuelu lävepakule jõudnuna peavad nad otsustama, mis suunas edasi liikuda. Otsuse langetamine on aga tüdrukutele hirmutav ja täidab nad kõikehõlmava ärevusega. Jagades oma sisemuse sügavamaid mõtteid, kahtlusi ja kõhklusi, varjatud tundeid ja salajasi ootusi jõuavad nad parema enesemõistmiseni ning proovivad pääseda oma haiguse halvavast nõiaringist. Kas aga tervenemiseks vajalikud sammud edasi tuleb astuda üksi või võib selles endiselt toetuda teineteisele, on küsimus, millele saavad vastuse anda vaid noored naised ise.