Isiklik, valus ja üdini ilus – «Nurjunud»
/nginx/o/2017/10/31/7268919t1hb604.png)
24. november 2018, 08:26
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2018/11/24/11597946t1hdef6.jpg)
Animatsioon on tehnika, mis lubab rääkida isiklikke lugusid ühtaegu anonüümselt ja üldistusjõuliselt, kunstilise väljendusjõu kogu raskusega ja poeetilisel kujul. «Nurjunud» on lummav film hirmudest, traumadest ja saladustest.
Jutustajate hääli saadavad vanadest fotodest ja ajaleheväljalõigetest moodustuvad sürreaalsed, kergelt animeeritud kompositsioonid. Nende stiil meenutab revolutsioonilise fotograafi Aleksandr Rodtšenko ja briti kontseptualisti John Stezakeri töid. Aga miks mitte ka sürrealistlikke või metafüüsilisi maalikunstnike. Heal lapsel on palju kultuurilisi referentse.
Igatahes – filmile kindel soovitus nii sisu, tehnilise teostuse kui valitud vormi poolest.
Pisike teos, mis elab sinus kinos veedetud ajast kauem.